Vikipeedia:GLAM/Tanu alla/6

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Näitusest   Vanaaja pulm   Elly & Oskar Nodapera   Velli & Endel Kasemets   Küllike & Matis Koger   Mai & Jaan Vellamäe   Vaike Luks & Leo Rünkjanen   Anna-Marie & Lembit Aaslaid    

Intervjuu Küllike ja Matis Kogeriga[muuda lähteteksti]

Tutvusime Tartus Eesti Põllumajanduse Akadeemias õppimise ajal. 1976. aasta 13. märtsil toimus Järvseljal kõrgkoolide vaheline konverents. Eks nii EPA-kadki erinevatest teaduskondadest seal esimest korda kohtusid. Meil oli väga tore nädalavahetus. Mina metsanduse 3-kursuse tudengina näitasin tulevasele mehhaanika insenerile KUNINGA MÄNDI ja kuldset kuud metsas. Paljud said endale uusi tutvusi, sõpru ja mõnigi tõelise kaaslase. Edaspidi käisime koos tantsuõhtutel, kinos, teatris – nii nagu tudengid ikka. Olime erinevates teaduskondades ja meie teed koolis eriti ei ristunud.
"Teeme pesa endale..."
Matis oli pärnakas ja mina Haapsalu tüdruk. Olin metsamehe tütar ja kostitasin Matist vahest ühikas metslooma konservide ja põdravorstiga. 3-kursuse metsanduse praktika (1976. aasta suvi) oli Pärnumaal Surju metskonnas. Elasin Pärnus tädi Leida ja onu Oskari juures. Olime head sõbrad ja mingist kooselust polnud juttugi. 1977. aasta suve alguses oli Tartus laat, otsustasime nädalalõpu koos veeta. Juhtus aga nii, et minu vanemad olid Tartus ja Matis tuli Pärnust koos vanematega laadale. See kõik lõi meie plaanid sassi, pidime siis end kuidagi jagama. Nii juhtuski, et meie tulevased ämmad ja äiad kohtusid esimest korda laadaplatsil lauluväljaku kemmergu juures, kus oli palju rahvast. Oli väga palav suviselt soe ilm. Mingit kauplemist polnud ja mindi edasi Kaunase restorani lõunatama. Vanematele võis jääda mulje, et see oli meil ette plaanitud!!! Meil polnud mingeid plaane tehtud. Olime ju üht teist ikka juba arutanud seoses läheneva kõrgkooli lõpetamisega, aga abiellumise mõtteid veel ei olnud. Kool vaja ära lõpetada! Minu ema muidugi arvas, et olen lapseootel, seda ka polnud. Kui oldi juba piisavalt suheldud ja napsu võetud, arvas Matise isa, et võiks pulmad ka ära teha. Pärast lõunasööki mindi Emajõele laevasõidule ja vanemad jäid Tartu hotelli ööbima, naabertubadesse. Kuna meie vanemad koheselt omavahel kenasti klappisid siis see kergendas meie edasisi plaane. Olime ju ainult ühika tudengid, ühe kodu Pärnus ja teisel Haapsalus. Otsus sai tehtud: 13.06.1977 viisime abiellumise avalduse Haapsalu perebüroosse ja pulmad said olema 6. augustil 1977.

Üldiselt panime pulmapeo ikka meie ise paika. Kuna olime tudengid (stipendiumiga pulmi ei korralda) ja vanematest veel paljugi sõltuvad, siis pidime arvestama perekonna võimalustega. Kui Tartus oli esimene kohtumine väga lõbus, siis Haapsalus toimus teine ja tunduvalt asjalikum kokkusaamine koos vanematega („koosoleku protokoll“ on olemas minu vanemate kodu külaliste raamatus). Paariks kuuks jätkus nüüd tegevust, millega varem polnud kokku puutunud. Olime ikka väga mures. Loomulikult olid meile nõuandjateks vanemad, sugulased ja sõbrad kellel omapoolne kogemus olemas. Matise vanemad olid juba varem tütre pulmade ettevalmistamises osalenud. Minu vanematel aga pere ainuke tütar ja esimesed pulmad korraldada.


Tanu alla


Suur pulmapidu toimus Haapsalu polikliiniku saalis, toidud valmistati Lääne Kaluri söökla köögis. Sugulasi, sõpru, kooli-, kursuse- ja ühikakaaslasi kokku oli palju. Aeg oli selline, et hea kui teadsid kedagi, kes on nõus pidu vedama nii, et see ei oleks ainult suur söömine ja joomine. Eestimaal on ikka nii, et ka päris võõraste seltskonnas juhtuvad kokku juba tuttavad inimesed. Nii sai meie pulma isameheks minu isa väga hea sõber Vaabo Pärnust, kes oli perekonnatuttav ka Matise vanematele. Mees, kes oskas rääkida, laulda, pilli mängida ja muidugi ka head nalja teha. Pulmalisi oli nooremaid ja vanemaid, aga pidu läks kohe käima. Söögid muretseti lauale Haapsalust (metsloomalihad Kullamaa jahimajandist, vutid ja vutimunad Kaiavere farmist, angerjad Saadjärvest). Joogid toodi Pärnust (parteikomitee kinnisest puhvetist), eelmise aasta õunamahla maitsestati Vana Tallinnaga. Pulmapäeval oli väga soe ilm. Toidukraami hoidmiseks oli organiseeritud suur külmutusauto. Seal oli hea ka end jahutamas käia. Mäletan, et ühe pulmaviina pakkisin korralikult kokku ja kirjutasin peale, et avatakse 25 aasta pärast või siis kui läheme lahku. Võin nüüd öelda, et viin avati hõbepulmas (06.08.2002) ja oli isegi viina maitsega. Isamehe poolt oli välja mõeldud mitmeid pulmalisi lõbustavaid mänge ja etteasteid. Peigmees pidi raiuma basseinis leotatud jändrikku pakku väikese nüri kirvega ja pruut pidi mähkima nukku (polnud probleemi, olin 12 a nooremat venda hooldanud). Kellele jääb peres rahakott? Peigmehe vanaema oli kogunud hulgaliselt väikeseid kopikaid, mis vana kombekohaselt visati maha. Pruutpaar pidi võidu maast korjama, kes saab rohkem münte. Kuna pruutkleit oli hästi pikalt järel lohisev, oli võimalik kleit ja loor laotada raha peale – enamus münte oligi pruudi. Nalja kui palju, peig ei julenud kleidisaba kergitada! Äiad pidid võidu lutipudelitest piprasegust alkoholi jooma. Muidugi traditsiooniliselt võistlesid peigmehe ja pruudi võistkonnad. Kõige rohkem tõstis elevust pikema köie tegemine enda seljas olevatest suvistest riietusesemetest. Köied said nii pikad, et mõnele jäi selga ainult pesu. Keskööl mängiti maha väike loor pruudi sõbranna Rutile Põlvast ja ekstra tellitud silinder (torukübar) peigmehe sõber Reinule Pärnust. Pidu oli väga hoogne, kestis hommikuni. Kes ära väsisid paigutati magama erinevatesse arsti ja teraapia kabinettidesse. Üks äiadest sattus puhkama günekoloogia kabinetti!!! Viinavõtmiseks ei jagunud aega, ära joodi napilt kolmandik soetatud kogusest. Noorpaalile ööbimiseks ettevalmistatud majutuskoht pruudi kodus oli hõivatud, tegime pesa kirjutuslaua alla metssea nahale. Järelpidu kestis Paralepas veel mitu päeva kuni jätkus söögi-joogi varusid.

"Mäletan, et ühe pulmaviina pakkisin korralikult kokku ja kirjutasin peale, et avatakse 25 aasta pärast või siis kui läheme lahku. Võin nüüd öelda, et viin avati hõbepulmas (06.08.2002) ja oli isegi viina maitsega!"


Pruudi Küllikese meenutused pulmadest.

Pruut pidi ikka olema valges pikas kleidis ja peig ülikonnas. Peigmehe pere poolt oli noorpaari riietus, neil oli isiklik õmbleja kohe võtta. Nii siis õmmeldigi valge kleit ja teine kleit riietumiseks peale pruudipärja maha mängimist. Peigmehele õmbles tuttav rätsep tumesinise ülikonna. Riidekangad, loor ja jalanõud saime tutvuste kaudu leti alt ning laost. Aga oh üllatust, vahetult enne pulmi sai pruut sugulastelt USA-st paki, kus oli sees uhke kapuutsiga valge pruutkleit ja loor koos sinna kuuluva kõige vajalikuga. See oli meeldiv kingitus, mis tekitas segadust. Kuidas ära põlata juba valmis tehtud igati sobilik pruutkleit. Õnneks asi lahenes kenasti: pulmapidu algas kingituseks saadetud kleidi ja looriga, peale südaööd kandis pruut teist valget kleiti ning järgmise päeva hommikul oli pruut järgmise pika stiilse kleidiga (seda kleiti kandsin ka meie hõbepulmas ja on senini alles).

Tuntud pulmamäng "Õllepruulija". Aksel Randmeri foto 1985. aastast.

Kuna Haapsalu Perekonnaseisu Büroos oli remont, siis toimus abielu registreerimine kohalikus kultuurimajas. Alguses see meid ehmatas, sest paar kuud varem polnud sellest juttugi. Aga tegelikult oligi parem, terve suur saal oli meie külaliste päralt. Sümboolselt oli pulmaautoks onu Oskari tuliuus roheline Lada (sama autot kasutati meie hõbepulmas, roolis meie noorem poeg ja isameheks onu Oskar ise). Registreerimisele minek läks meil küll kuidagi väga kiireks. Auto kaunistamine oli jäänud viimaseks hetkeks, seepärast oli vaja ruttu midagi teha. Nii saigi auto kapoti luuk lahti võetud, karikakrad lihtsalt sinna laotatud ja ruttu luuk kinni. Kojameestele sai kinnitatud meie rohelised teklid ja sõit läks lahti. Oli oht, et lilled lendavad varsti minema, aga polnud hullu midagi. Lihtne oli pärast koristada, lilled kokku ja auto oligi korras.

Olime ju tudengid, mõlemal elamiseks koht ühiselamus. Nii elasime ka peale pulmi, kui läksime Tartusse tagasi. Oma esimese ühise kodu rajasime peale minu kõrgkooli lõpetamist. Asusime elama Pärnumaale Kanakülasse. See oli töökoha poolt antud elamispind (väike 3-toa ja köögiga maja koos kõrvalhoonetega). Vanemad, sõbrad, sugulased (ühtlasi pulmalised) uued naabrid ja töökaaslased käisid talgutel, heakorratöödel ja aitasid meil Kanaküla laantes elamist sisse seada. Kaev ja kemmerg olid õues, puukuur majast kaugel. Elamiseks vajalikud asjad saime üht-teist kodust kaasa. Nõusid jätkus küllaga, sest pulmakingiks saime kuus – seitse erinevat serviisi (kokku oli 64 tassi). Tekke ja voodilinu kingiti samuti. Nii, et saime kenasti alustada. Aeg-ajalt laenutasin oma USA-st saadetud pruutkleiti välja, kuni otsustasin ta lõpuks ära müüa ja selle raha eest soetasime valge külmiku. Viskasime ikka nalja, et pruutkleit seisab meil köögis aus ja hiilguses, mis oli pikalt kasutuses meie järgmistes kodudes kuni 2014. aastani

Küllike Koger

28.01.2020