Vikipeedia:GLAM/Europeana 1914-18

Allikas: Vikipeedia
Flag of the United Kingdom.svg
Flag of Sweden.svg
Flag of Finland.svg
Otsustavad aastad enne iseseisvust: hetki Eesti kunstimaastikult 1914–18
Aleksander Uurits. Daami portree. detail
Sissejuhatus || Näitus || Külalisteraamat
Keiserliku Saksamaa sõjalaev SMS Großer Kurfürst Operatsioon Albioni ajal Saaremaa juures 1917. aastal.

Esimest maailmasõda võib Eesti oludes kirjeldada ka kui unustatud sõda. Pärast seda kui Vene tsaaririik siinsed alad 18. sajandi algul Põhjasõjas vallutas, oli siitkandi mehi ikka nekrutiteks võetud ja võõrastesse sõdadesse surema saadetud. Kuigi varasemad relvastatud konfliktid türklastega ja Vene-Jaapani sõda leidsid aset kaugemal ega andnud välja seda mastaapi, siis oli see ikkagi kellegi teise sõda. Ja just nagu kõike saab mõõta ainult võrdluses millegi teisega, siis tuleb siingi vaadata mitte ainult eelnenut, vaid ka maailmasõja järel saabunut, et hoomata, mida tähendas see sõda eestlastele pikemas plaanis.

Maailmasõja lõpuosas Venemaal tekkinud võimuvaakum avas paljudele impeeriumi koosseisu liidetud rahvastele tee iseseisvusele. Nõndasamuti talitasid eestlased, kel tuli seejärel oma otsust relvad käes kaitsma minna. 28. novembrist 1918 kuni 2. veebruarini 1920 väldanud Vabadussõda vene punastega ja Balti maakaitsevägedega tõi iseotsustamise õiguse rahvale, kes seni pidi 700 aastat võõraid isandaid teenima. Selline ajalooline suursaavutus tõmbas endale kogu tähelepanu, ning eelnev ei omanud selle kõrval peagi tähtsust. Nõnda kadus aga rahva eneseteadvusest see suur sõda, mis lammutas vägevad impeeriumid ja kujundas kogu järgneva sajandi kulgu.

Aastatel 1914 kuni 1918 mobiliseeriti ligi 100 000 eestlast – märkimisväärne number rahva kohta, keda ongi vaid miljon. Samas pakkus see ka paljudele võimalust sõjaväes karjääri teha ning valmistas neid ette oma enda väeüksusi juhtima, mis järgnevas sõjas igati ära kulus. Nii liitus see 10 000 mehe elu nõudnud konflikt otseselt järgnevate sündmustega ja taandus nende varjus paljuski treeningharjutuseks. Kuid sama tõdemust võivad meiega ühtlasi jagada mitmed teised Euroopa idaosa rahvad, kelle saatus neil aastatel põhjalikult ümber kirjutati ja kes oma taasleitud eksistentsist uut elujõudu haarasid.

Eesti Vabariigi väljakuulutamise tähistamine Pärnus 24. veebruaril 1918.

Maailmakord oli pea peale pööratud ja Euroopa järgnevaks katsumuseks sai ennast taas üles ehitada. Selle najal moodustus kiirtee kultuurilisteks muutusteks, sest vana oli jäädavalt hävinud ning aktiivselt otsiti uut. Edasiminekud tehnoloogia vallas ja vana sotsiaalse korra kadumine ainult kiirendasid progressi. Nii möödus ka Eestimaal vaid ajalooline silmapilk, kui võõraste valitsejate põldudel orjanud põliselanikud muutusid ise selle maa isandateks ja haarasid enda kätte kõik juhtivad positsioonid igas ettetulevas eluvaldkonnas. Justkui eikuskilt alanud muutuste tarbeks oli aga pikalt pinnast ette valmistatud. Nii oleks paras tunda huvi sellegi kohta, et milline oli Eesti verinoor kunstimaastik neil tormilistel aastatel, kus siia voogas uut teavet elust Euroopas ning oma oskusi lihvisid esimesed siit rahva seast sirgunud kunstnike põlvkonnad. Oli ju alles 1906. aastal, kui avati esimene Eesti kunstinäitus – just nagu seda hiljem kutsuma hakati. Aga ikkagi, milliseks oli kujunenud Eesti kunst 20. sajandi teiseks kümnendiks, kui varasemate tuntud nimede kõrvale trügis suur hulk noori kunstnikke, kes otsisid endale ainuomast stiili ja püüdsid samas omale nime teha.

Modernne maailm astus iga päevaga siinsele ilmanurgale lähemale ja kogu selle kaose keskel ning kantuna lootusest suuremale autonoomiale paisus aina suuremaks vajadus määratleda eestluse olemust. Kuigi lääneriikides võib seda sõda selgelt defineerida hävitava jõuna, siis selle väikese maa piirides aitas see kaasa uute teadmiste ja ideede levikule ning andis kätte kõik võimalused luua uut. Ajastu vaimu kannab hästi edasi luuletaja Gustav Suitsu paljutsiteeritud lause "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" Noor-Eesti esimesest albumist, mis ilmus juba 1905. aastal. Nii on igati sobilik lähemalt vaadata, kuidas liikusid need Euroopa idaosa rahvad Euroopa rüppe ja kuidas põllumajanduslikest ühiskondadest kujunesid moodsad tööstusühiskonnad. Millised olid need kultuurilised muutused, mis kandusid läbi rahvaste eneseteadvusest? Olgu see näitus põgus pilguheit neile hetkedele, kus laoti vundamenti peagi sündivale Eesti riigile ja asuti määrama siinse rahva kõrgkultuuri.


Vaata pilte siit.


See näitus on osa Europeana 1914–1918 projektist ja selle panid kokku:

  • Ivo Kruusamägi (Vikipeedia)
  • Merli-Triin Eiskop (Tartu Kunstimuuseum)
  • Stina Sarapuu (Eesti Kunstimuuseum)

Piltidel nähtavad tööd kuuluvad Tartu Kunstimuuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonidesse.

Välislingid[muuda lähteteksti]