Viinaköök
Viinaköök oli viina tootmise koht Eesti mõisates.
Viinakööke ehitati Eestis alates 16. sajandist kuni 19. sajandi lõpuni. Viinapõletamine oli eduka mõisamajandamise oluline osa[1]. Sellele aitas kaasa tõsiasi, et Eesti rukkis puudus mürgine tungaltera[2]. Viinaköökide olulisus hakkas vähenema 19. sajandil, kui hakati ehitama piiritustehaseid, mis olid viinaköökidest efektiivsemad ja tootlikumad.[3]
Kõige tuntumad ja säilinud on Palmse mõisa, Heimtali mõisa, Mooste mõisa ja Kurna mõisa viinaköök.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Teadaolevat hakati Tallinnas viina tootma 1525. aastal.
16. ja 17. sajandil oli viinapõletamine linnakodanike peamine tuluallikas ning tänu Vene turu avanemisele 1763. aastal muutus viinapõletamine üheks olulisemaks mõisamajanduse osaks.[1] Kindralkuberner George Browne oli Katariina II agraarpoliitiliste abinõude kohapealne elluviija. Ta andis 1763. aasta 5. augusti resolutsiooniga mõisnikele õiguse teatud piirangutega viina toota (ja selleks vilja üles osta) ning seda müüa linnades, kroonule ja välismaale.[1]
Et mõisates viina ajada, oli vaja füüsikuid ja keemikuid, ning see oli üks põhjustest, miks tuli taasavada Tartu Ülikool 1802. aastal. Wilhelm Ostwald oli füüsikalise keemia üks rajajaid ning oli ka paljude viinameistrite õpetaja.[4]
Eesti viinaköökide areng oli kiire ning 1799. aastaks oli viinakööke Eestis kokku 731.[4] 1840. aastail kroonutarned vähenesid ja algas viinahindade langus. 1845. aastal hakati Lõuna-Eestis umbes veerandit viina kogutoodangust valmistama vilja asemel kartulist, kuna viimane oli odavam. Pärast lihtviina tootvate viinaköökide asendamist piiritustehastega oli 1899. aastaks Eestis kokku 13 viina tootvat tehast. [3]
Valmistamine[muuda | muuda lähteteksti]
Keskajal peeti Eestit rukkiriigiks.[5] Selle üheks põhjuseks oli kvaliteetse rukki eripära – Eesti rukis ei sisaldanud tungaltera[2], mis on inimestele ja loomadele mürgine. Selle tõttu olid ka viinatootmise ja rukki hinnad omavahel tasakaalus. Rukki ja vilja kasvatamisel ja koristamisel oli talupoegadel väga oluline roll.[6] Kui vili või rukis sai põllult koristatud, läks see viinakööki ja seal hakati sellest põletama piiritust. Viinatootmine käis kolme põletuskatla abil. Piiritusekatla ja veekatla sisu juhiti kolmandasse katlasse, kus tekkis viin, mis juhiti edasi vaatideni. Seejärel saadeti vaadid kõrtsidesse, kus viin kallati pangedesse.[7]
Viinaköökide tootlikkust püüti tõsta sellega, et ehitati spetsiaalseid hooneid ja muretseti moodsam aparatuur. Kubermangu maamõõtja S. Dobermanni andmeil olid 19. sajandi alguses Põhja-Eesti mõisate viinaköögid enamasti spetsiaalsed kiviehitised. Kõige olulisem oli destilleerimisaparaatide kasutusele võtmine lisaks aurujõule.[3]
Viin pidi omadustelt vastama kindlatele nõudmistele. Tähtsamad neist olid, et viinal ei võinud olla halba lõhna, samuti ei tohtinud see olla sogane või põhjakõrbenud, vasktiiglis põletamisel pidi sellest põlema ära pool. Niisugust viina nimetati poolpõletis (Halbbrand) vaskproovi järgi ja see oli umbes 40-kraadise alkoholisisaldusega. Kuna siseturul pidi viin olema kange (poolpõletis hõbeproovi järgi 50 kraadi), siis lahjendati siinset viina enne riigilattu üleandmist veega.[7]
Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]
19. sajandi teisel poolel ilmnesid viinatööstuse arengus kontsentreerumise tendentsid. Seetõttu hakati lihtviina tootvate viinaköökide asemel rajama piiritustehaseid.[3] Esimesed piirituse puhastamise, peenviina- ja likööritehased rajati Lõuna-Eestis 1845. aastal Kastres ja 1850. aastal Raadil.
Suurimaks maal asuvaks piiritustehaseks kujunes Rootsi vabrikandi Carl Falkmanni Narva lähedal Kudruküla mõisas rajatud tehas.[3]
Algul läbiti kõik vajalikud viina valmistamise etapid ühes ehitises. Tänapäeval kasutatakse eri etappideks mitut hoonet või on viina valmistamise protsessid jagunenud eri ettevõtete vahel. Tänapäeval koosneb piirituse valmistamine neljast etapist: jahvatamine, keetmine, kääritamine ja destilleerimine.[8]
Mõisate viinaköögid[muuda | muuda lähteteksti]
Raadi mõis[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäevani on säilinud Raadi järve ääres 19. sajandil rajatud Raadi mõisa viinaköögi varemed. 20. sajandil hakati tootmises kasutama aurujõudu. Teise maailmasõja järel hakkas hoonet kasutama Nõukogude sõjavägi.[9]
Palmse mõis[muuda | muuda lähteteksti]
.jpg)
33-meetrise korstnaga Palmse mõisa viinaköögi varemetest sai 20. sajandi lõpus hotell. Puidust hoone ehitati 18. sajandi alguses Palmse mõisa kõrvale. 18. sajandi teises pooles ehitati hoone ümber kivist ehitiseks ning 19. sajandil lisati sinna korsten.[10]
Lagedi mõis[muuda | muuda lähteteksti]
Lagedi mõisa viinaköök ehitati 19. sajandil ning rekonstrueeriti 20. sajandil kontserdi- ja kultuurikeskuseks. Praegu seisab hoone eravalduses tühjalt.[11]
Mooste mõis[muuda | muuda lähteteksti]
Mooste mõisa viinaköök ehitati 20. sajandi algul Mooste järve kaldale ja seda kasutati toorpiirituse tootmiseks kuni 20. sajandi teise pooleni. Renoveerimine lõppes 2010. aastal.[12] Nüüd on see fototurismi keskus.
Heimtali mõis[muuda | muuda lähteteksti]
Heimtali viinaköögi hoone ehitati 19. sajandil ning Heimtali mõisa ajal kasutati seda meierei ja juustukojana. Siiamaani ei ole tõestatud, kas Heimtali mõisas toodeti viina pidevalt või vaid mõisniku vajaduse korral. Restaureerimine algas 20. sajandil.[13]
Kurna mõis[muuda | muuda lähteteksti]
Kõige väärtustatum hoone Kurna mõisa alal on 19. sajandil ehitatud viinaköök, millest pärast monopoli keelamist sai õlleköök. Põlemise käigus kannatada saanud ehitist hakati 2016. aastal renoveerima.[14]
Vihula mõis[muuda | muuda lähteteksti]
Vihula mõisa viinaköögi kohta on andmeid 18.-19. sajandi vahetusest, kivist viinaköögi hoonet laiendati 1830. aastail, viinatootmise hoogustamise käigus. Sellest perioodist on tänini säilinud praegune kolmekorruseline hoone. Vihula mõisa viinaköök jäi 19. sajandi lõpul moderniseerimata ning esindab vanema põlvkonna arhailisemat versiooni.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Viinaköök |
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Eesti talurahva ajalugu" I köide. Tallinn (1992). J. Kahk (peatoimetaja), E. Tarvel (tegevtoimetaja), H. Ligi, E. Tõnisson, A. Vassar, A. Viires. (lk.581).
- ↑ 2,0 2,1 [1] Sakala (1878–1940), nr. 132, 1 september 1943
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Eesti talurahva ajalugu" I köide. Tallinn (1992). J. Kahk (peatoimetaja), E. Tarvel (tegevtoimetaja), H. Ligi, E. Tõnisson, A. Vassar, A. Viires. (lk. 425–432, J. Kahk)
- ↑ 4,0 4,1 "Eesti talurahva ajalugu" I köide. Tallinn (1992). J. Kahk (peatoimetaja), E. Tarvel (tegevtoimetaja), H. Ligi, E. Tõnisson, A. Vassar, A. Viires.(lk. 574–575,J.Kahk).
- ↑ "Viinad ja peenemad napsid" järg Toomas Tiiveli raamatule "Viskimaailma teejuht" (2007, kirjastus Hermes).(Kasutatud 27.10.2016).
- ↑ "Eesti talurahva ajalugu" I köide. Tallinn (1992). J. Kahk (peatoimetaja), E. Tarvel (tegevtoimetaja), H. Ligi, E. Tõnisson, A. Vassar, A. Viires (lk.441, J.Kahk, E.Öpik).
- ↑ 7,0 7,1 "Eesti talurahva ajalugu" I köide. Tallinn (1992). J. Kahk (peatoimetaja), E. Tarvel (tegevtoimetaja), H. Ligi, E. Tõnisson, A. Vassar, A. Viires (lk. 403, F. Sauks).
- ↑ [2],Kristel Koddala, Võrumaa Kutsehariduskeskus, Turismi õppetool DESTILLEERITUD ALKOHOOLSED JOOGID (Kasutatud 22.11.2016).
- ↑ [3],Romeo Metsallik,(2000) Raadi mõis (Kasutatud 28.10.2016).
- ↑ [4], Virumaa muuseumid, Palmse Mõis (Kasutatud 28.10.2016).
- ↑ [5], Maia Ernesaks, Eesti arhitektuur. Üldtoimetaja V. Raam. Tallinn (1997), Lagedi Mõis (Kasutatud 28.10.2016).
- ↑ [6], Mooste Mõis (Kasutatud 29.10.2016)
- ↑ [7], Otto de Voogd (2011) Heimtali Cheesefactory / Distillery (Kasutatud 27.11.2016).
- ↑ [8], Marko Tooming, Kurna Mõis (Kasutatud 29.10.2016).