Élisabeth-Louise Vigée-Le Brun

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Vigee Lebrun)
Élisabeth-Louise Vigée Le Brun
Autoportree (1782)
Sündinud 16. aprill 1755
Pariis
Surnud 30. märts 1842 (86-aastaselt)
Pariis
Rahvus prantslane
Haridus Gabriel François Doyen, Jean-Baptiste Greuze ja Joseph Vernet käe all
Tegevusala maalikunst
Kunstivool rokokoo, klassitsism
Patroonid Louise Marie Adélaide de Bourbon
Abikaasa Jean-Baptiste-Pierre Lebrun
Lapsed Jeanne-Julie-Louise Le Brun
Autogramm
Autoportree (1781 või 1782)

Élisabeth-Louise Vigée-Le Brun (16. aprill 1755 Pariis30. märts 1842 Pariis) oli prantsuse maalikunstnik, Marie Antoinette'i õukonnakunstnik.

Tema maalides kajastub üleminek rokokoolt klassitsismile.[1] Õukonnamaalijana olid tema värvivalik ja joonistamisstiil tüüpilised rokokoole, aga maalidel kujutatud inimeste riietus on harilikult klassitsistlik.

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli portree- ja lehvikumaalija Louis Vigée, ema juuksur. Kui tüdruk oli kuueaastane, saadeti ta Pariisist 50 km kaugusel edelas paiknevasse Épernoni, kuhu ta jäi viieks aastaks kloostrisse, nagu oli toona tavaks. Seejärel tuli ta koju tagasi.[1]

Esimesed juhised maalimise alal sai Élisabeth isalt, aga juba 1767. aastal suri isa[1] nakkusse, mille ta sai operatsiooni käigus, mis tehti kurku kinni jäänud kalaluu eemaldamiseks. 1768. aastal abiellus ema jõuka juveliiri Jacques-François Le Sèvre'iga[1] ja perekond kolis uude majja, mis asus kuningalossi naabruses. Élisabethile andsid maalimisel õpetusi paljud kunstnikud, nende seas Gabriel François Doyen, Jean-Baptiste Greuze ja Joseph Vernet. Orléansi hertsogi Louis Philippe II naine Louise Marie Adélaide de Bourbon hakkas tema patrooniks.[1]

Autodidaktist varateismelisena maalis Élisabeth portreesid elukutselisena.[2][3][4] Võimuorganid hõivasid tema ateljee karistuseks litsentsita tegutsemise eest,[1] mistõttu pidi Élisabeth astuma maalikunstnikke ühendavasse Püha Luuka akadeemiasse, mis, nagu selgus, oli tema töid oma näitusel juba avaldanud. 25. oktoobril 1773 võeti ta akadeemiasse vastu.[2]

Õukonnakunstnikuna[muuda | muuda lähteteksti]

7. augustil 1775 abiellus ta mõjuka kunstikaupmehe Jean-Baptiste-Pierre Le Bruniga. Abielu polnud õnnelik, sest mehel oli komme oma naise sissetulekud hasartmängudes maha mängida. Nad kolisid lahku, kuid nende läbisaamine jäi surmani sõbralikuks.[2]

Élisabeth maalis paljusid aadlikke ja tema karjäär õitses.[1] Ta kutsuti Versailles' lossi kuninganna Marie Antoinette'i maalima.[1] Kuninganna oli temaga nii rahul, et temast sai kuningapere mitteametlik õukonnakunstnik.[2] Ta maalis kuningaperest üle 30 pildi.[1]

12. veebruaril 1780 sündis tema ainus laps, tütar Jeanne Julie Louise, keda hüüti Julieks.

1781. aastal sõitsid Le Brunid Flandriasse ja Hollandisse. Seal tutvusid nad sealsete kunstnike töödega, mis inspireeris Élisabethi katsetama uusi võtteid. Ta portreteeris sealgi aadlikke, sealhulgas üheksa-aastast Nassau printsi, kellest hiljem sai Hollandi kuningas Willem I.

1783. aastal arutati küsimust, kas võtta Élisabeth-Louise Vigée-Le Brun Kuningliku maalikunsti- ja skulptuuriakadeemia liikmeks. Esialgu lükati tema kandidatuur tagasi põhjusel, et tema abikaasa ei elanud jõudeelu, vaid tegi tööd: ta oli kunstikaupmees.[3] Kuid Marie Antoinette avaldas oma abikaasale Louis XVI-le mõju ja nii käskis kuningas Le Bruni erandkorras vastu võtta.[3][5] Akadeemia liikmeks saamise puhul kinkis kunstnik akadeemiale oma allegoorilise maali "Rahu toob tagasi õitsengu", aga akadeemia ei pannud seda maali avalikult välja. Samal päeval võeti akadeemiasse vastu veel teinegi naiskunstnik Adélaide Labille-Guiard.

"Autoportree Julie' ja turbaniga" (1786)

1787. aastal avalikustas Le Brun skandaalse maali "Autoportree Julie ja turbaniga". Londonis veel samal aastakümnel avaldatud anonüümses Prantsuse õukonnaelu kirjeldavas teoses "Salajased mälestused" ("Mémoires secrets") kommenteeriti seda järgmiselt: «Loomuvastasus, mille hukkamõistmises ühinevad kunstnikud, kunstiarmastajad ja hea maitsega inimesed ning mis ei leia pretsedente alates antiikajast, seisneb selles, et naeratades näitab [proua Vigée-Le Brun] oma hambaid.»[5]

Niisugune jäme etiketi rikkumine[6] oli hullem, kui kuningapaar taluda suutis. Le Brun vabastati õukonnakunstniku kohalt ja 1789. aastal sai järgmiseks õukonnakunstnikuks poolakas Alexander Kucharsky.

Väljaspool Prantsusmaad[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni ja kuningapaari vahistamist pages kunstnik oma tütrega Prantsusmaalt.[2] Ta elas ja töötas Itaalias, Austrias ja Venemaal, kus tema kogemused aristokraatidega läbikäimisel tulid suureks kasuks.[4] Roomas said tema teosed suure kiituse osaliseks ja ta valiti ka sealse Püha Luuka Akadeemia liikmeks.[3][1]

Venemaal maalis ta hulgaliselt aadlikke, nende seas viimast Poola kuningat Stanisław August Poniatowskit ja keisri pere liikmeid.[1] Siiski ilmnesid mõned kultuurilised erinevused. Katariina II ei olnud esialgu rahul oma pojatütarde Aleksandra ja Jelena Pavlovna portreega, mis näitas liiga palju ihu. Et Katariinale meeldida, maalis Le Brun tüdrukute käed üle, lisades varrukad, mis olid kleidiga sama värvi. Niisugune lahendus rahuldas Katariinat ning ta lubas kunstnikul ennastki maalida, kuid enne selle teostumist ta suri. Maalil kujutatud tüdrukud olid õnnetu saatusega: mõlemad abiellusid, kuid kumbki ei elanud üle 20 aasta vanaks, ehkki Jelena sugu püsib tänapäevani.

Napoleoni õde Caroline Murat (1807)

Peterburis võeti Le Brun Peterburi kunstiakadeemia liikmeks. Tema tütar Julie abiellus ema jahmatuseks vene aadlikuga.

Tagasi kodumaal[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstniku abikaasa ja teiste sugulaste püüdlused kõrvaldada ta kontrrevolutsiooniliste emigrantide nimekirjast kandsid lõpuks vilja ning Vigée-Le Brun tohtis lõpuks Napoléon I valitsusajal Prantsusmaale tagasi pöörduda.[1] Tema läbisaamine uue võimuga polnud aga kunagi hea, nagu võiski eeldada, sest ta oli veendunud monarhist.[5]

Ta külastas ka Inglismaad ja maalis 19. sajandi alguses paljusid kuulsusi,[1] sealhulgas lord Byronit. 1807. aastal reisis ta Šveitsi ja sai Genfis sealse kunstiühingu auliikmeks.

Ta ostis Pariisi lähedal Louveciennes'is maja, kus elas kuni 1814. aastani, mil Preisimaa sõjavägi selle rekvireeris. Seejärel elas ta Pariisis, kus ka suri 86 aasta vanuselt. Ta maeti Louveciennes'i kalmistule oma kunagise kodu lähedale.

1835. ja 1837. aastal avaldas ta oma memuaarid, mis pakuvad huvitavat vaadet kunstnike koolitamisele tema noorpõlves.[2]

Élisabeth-Louise Vigée-Le Bruni loomepärandisse kuulub 660 portree- ja 200 maastikumaali.[2][1]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 "Vigée Le Brun Paintings, Bio, Ideas". The Art Story. 12. veebruar 2016. Vaadatud 22. märtsil 2023.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 "Élisabeth Louise Vigée-LeBrun - National Museum of Women in the Arts". nmwa.org. 2. juuni 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2017. Vaadatud 22. märtsil 2023.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 "Vigée Le Brun: Woman Artist in Revolutionary France". The Metropolitan Museum of Art. 13. aprill 2022. Vaadatud 22. märtsil 2023.
  4. 5,0 5,1 5,2 Editorial, Artsy (26. september 2017). "Élisabeth Louise Vigée-Le Brun Scandalized the 18th-Century Paris Art World with Her Smile". Artsy. Vaadatud 22. märtsil 2023.
  5. Carlin, Olivia (31. august 2018). "The Radical Behind a Smile - Vigée Le Brun's Self-Portrait of 1787". The Cultural Me. Vaadatud 22. märtsil 2023.