Victory-klassi transpordilaev
Victory laevaklassi kuuluvad laevad oli teise maailmasõja ajal USA-s moodulmeetodil massiliselt toodetud transpordilaevad, mida kasutati peamiselt sõjavarustuse transportimiseks USA sadamatest Inglismaa ja Nõukogude Liidu Barentsi mere sadamatesse laevakonvoide koosseisus aastatel 1943–1945.[1]
1943. aastal leiti USAs, et tuleb hakata valmistama Liberty-klassi laevadest kiiremaid aluseid, mis oleksid saksa allveelaevade torpeedodele raskemini tabatavad. Esimene alus valmis Portlandis 12. jaanuaril 1944. Ajavahemikul 1944–1946 ehitati USA laevaehitustehastes kokku 531 Victory tüüpi laeva. 414 kaubalaeva vedasid USA-st Euroopasse toiduaineid, mootorikütust, relvi, laskemoona ja transpordivahendeid. Ülejäänud 97 olid ehitatud sõjaväe isikkoosseisu transportimiseks.[1]
Victory-klassi laevad olid võrreldes Liberty-laevadega veidi suuremad ja moodsama disainiga. Kolbaurumasina asemel oli alustel auruturbiin, mis võimaldas liikuda neil ookeanil konvoi koosseisus kiiremini ja olla saksa allveelaevade torpeedodele raskemini tabatav.[1]
Esialgne laevakere konstruktsioon võeti üle Liberty-lt. Victory alused olid 4,3 m pikemad (139 m) ja 1,8 m laiemad (19,0 m) ja praktiliselt sama süvisega. Kere kuju järgi olid need aga Liberty laevadest selgelt eristatavad, laeva kõrgem vöör ja muudetud kere kuju võimaldasid saavutada suuremat kiirust. 6300 kW võimsusega auruturbiiniga saavutasid laevad kiiruse kuni 17 sõlme (31 km/h). 15 200 t veeväljasurve juures oli aluse kandevõime 10 850 dwt. Viie lastitrümmiga laevas oli tüüpiliselt 62 meeskonnaliiget.[1]
Sõja lõppedes müüdi 170 kaubalaeva laevakompaniidele ja 200 anti üle USA mereväe reservlaevastiku koosseisu. Osa Victory laevadest leidis kasutust ka Korea sõjas, Suessi kriisis 1956. aastal ja Vietnami sõjas. Vietnami sõja varustamiseks võeti uuesti kasutusele riigikaitse reservlaevastikus seisnud 172 Victory-klassi kaubalaeva. 1960–1970 aastatel lõigati tehniliselt vananenud ja amortiseerunud ja alused järgemööda vanarauaks.[1]