Veronika Kruus
Veronika Kruus (sünninimi Veronika Saabas (Sapas); 15. veebruar 1914 Tallinn – 20. juuli 1990) oli eesti ajakirjanik.
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Veronika Kruus lõpetas 1933. aastal Elfriede Lenderi Eragümnaasiumi ning astus 1935. aastal Tartu Ülikooli, kus algul õppis õigusteaduskonnas[1] ja hiljem ajaloo-keeleteaduskonnas inglise filoloogiat.
Töö[muuda | muuda lähteteksti]
Enne sõda oli ta töötanud ajalehes Rahva Hääl ja teinud kohakaaslusega naisteajakirja Naistööline (ilmus kolm numbrit). 1943. aastal jätkas ta ajakirjanikutööd esialgu Moskvas, siis Leningradis.
Toonane kolleeg Rahva Häälest Lilli Promet on meenutanud raamatus "Raamita pildid":
"Ehkki toimetuse koosseis oli ametikohtade järgi täpsustamata, lasus Veronika Kruusi õlgadel tegevtoimetamine, tema koordineeris tööd ja andis ajalehele näo... Temas oli kõik tasakaalus, isegi naisõiguslase sinine rätsepakostüüm pigem et rõhutas ta naiselikkust ja kenadust."
Tagasi Eestisse jõudis Veronika Kruus 1945. aasta alguses ja sai peagi ülesande toimetada naisteajakirja koos tehnilise toimetaja Ellen Sõmeriga. Esialgu polnud toimetusel ruumegi. Ta oli ajakirja Eesti Naine peatoimetaja aastatel 1945–1950.
EK(b)P VIII pleenum 1950. aastal vabastas Veronika Kruusi peatoimetaja ametist.
1952–1955 töötas ta Eesti NSV Kunstide Valitsuse teatrite osakonnas. Seejärel tõlkis aastaid teoseid vene keelest eesti keelde. Tema tõlgitud on näiteks 1959. aasta mängufilm "Kutsumata külalised" ja mitu romaani.
1961. aastal sai temast Eesti Raadio kuuldemängude toimetaja, 1972. aastast Eesti Televisiooni telelavastuste toimetaja. 1979. aastal läks ta pensionile.[2]
Kruus on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema isa oli advokaat Johan Sapas (muutis 1936 nime Juhan Auliks).
1939. aastal abiellus ta Ilmar Kruusiga.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Minu ülikooliaastad. Veronika Kruus". Eesti Raadio saade, esmaeeter 27.04.1982.
- ↑ Helina Piip, Milla Mägi (1914). Meie Eesti Naine. AS Ajakirjade Kirjastus.