Venemaa Sõjaajaloo Selts

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Venemaa Sõjaajaloo Ühing)

Venemaa Sõjaajaloo Selts (vene keeles Российское военно-историческое общество, lühend РВИО RVIO) on Venemaa presidendi ukaasiga 2012. aastal asutatud ühiskondlik-riiklik ühing, mis tegeleb Venemaa sõjaajaloo uurimise ja populariseerimisega ning sõjaajaloolise pärandi säilitamisega.

Asutamine ja juhtkond[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa Sõjaajaloo Selts (RVIO) loodi Venemaa presidendi käskkirjaga 29. detsembrist 2012. Loomise põhiinitsiaatoriks on loetud Venemaa kultuuriminister Vladimir Medinskit, kes valiti 12. märtsil 2013 toimunud asutamiskoosolekul RVIO esimeheks. RVIO hoolekandenõukogu esimeheks valiti Venemaa asepeaminister Dmitri Rogozin. RVIO loeb ennast 1907–1914 tegutsenud Keiserliku Venemaa Sõjaajaloo Seltsi (Импера́торское Ру́сское военно-истори́ческое о́бщество) järeltulijaks.

Vastavalt Venemaa presidendi käskkirjale nr. 1710 29. detsembrist 2012 on RVIO eesmärgiks "konsolideerida riiklikke ja ühiskondlikke jõude uurimaks Venemaa sõjaajaloolist minevikku, edendada isamaalise sõjaajaloo uurimist ja takistada katseid seda moonutada, kindlustada sõjaajalooliste teadussaavutuste populariseerimine, kasvatada patriotismi ja arusaamist sõjaväeteenistuse prestiižist."[1]

Vastavalt põhikirjale on RVIO loodud Venemaa kultuuri- ja kaitseministeeriumi poolt, kes tegelevad ka Vene riigi esindamisega RVIO kesknõukogus.[2]

RVIO juhtivasse nõukogusse on kaasatud Venemaa kõige kõrgemad jõustruktuuride juhid: kaitseminister Sergei Šoigu, siseminister Vladimir Kolokoltsev, Föderaalse Kaitseteenistuse (Федеральная служба охраны Российской Федерации – tegeleb Venemaa presidendi ja teiste kõrgemate riigitegelaste kaitsmisega) direktor Jevgeni Murov. Samuti on nõukogus Venemaa suurfirmade juhid: kompanii "Renova" direktorite nõukogu esimees Viktor Vekselberg, Transnefti esimees Nikolai Tokarev, Venemaa raudtee ekspresident Vladimir Jakunin (nõukogusse võtmisel oli raudtee president), investeerimiskompanii AFK Sistema põhiaktsionär Vladimir Jevutšenov ja karastusjookide suurkompanii "Vimm-Bill-Dann" asutaja David Jakobašvili. RVIO teadusnõukogu juhib Vladimir Tšurov, kes oli märtsini 2016 Venemaa Föderatsiooni Keskvalimiskomisjoni esimees. RVIO-l on regionaalsed osakonnad üle Venemaa (85-st Venemaa Föderatsiooni piirkonnast 83-s). Liikmeid on üle seitsme tuhande.

RVIO esimees on Venemaa kultuuriminister Vladimir Medinski, kelle erupolkovnikust isa Rostislav Medinski töötab omakorda tema nõunikuna. RVIO tegevdirektor on Aleksandr Barkov. RVIO tegevdirektor on Andrei Nazarov.

Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt oma põhikirjale teeb RVIO tihedat koostööd Venemaa kultuuri- ja kaitseministeeriumitega. Organiseeritakse ja rahastatakse erinevate Venemaa sõjaajalooga seotud mälestusmärkide püstitamist, tehakse sõjalis-patriootlikke lastelaagreid ja Venemaale oluliste võitluste näidislahinguid. RVIO Vene riigilt saadud subsiidium oli 2015. aastal 325 miljonit rubla ja 2014. aastal 285 miljonit rubla, millest 40 miljonit läks administratiivkuludeks, aga ülejäänud raha eest püstitati ja korrastati mälestusmärke, korrastati teises maailmasõjas langenud Nõukogude sõdurite vennashaudu, rahastati arheoloogilise väljakaevamisi, filmide tegemist ja raamatute kirjutamist.[3] Oma kodulehel väidab RVIO, et on oma tegevuse vältel osalenud üle 200 mälestusmärgi püstitamises, seda nii Venemaal kui ka välismaal. Püstitatud monumentide ampluaa on lai: mälestussammas Venemaa ristija Vladimir Pühale, Nikolai II mälestusmärk Belgradis, "Keiser Nikolai I kreeka leegioni" sammas Sevastopolis, esimese maailmasõja memoriaal Moskvas Võidu pargis, mälestussammas Kalašnikovi automaadi leiutaja Mihhail Kalašnikovile Moskvas jne. 2016. aastal alustati suuremate maanteede äärde mälestustahvlite püstitamist, millel on info sealkandis toimunud teise maailmasõja lahingute kohta. 2017. aastal seda programmi laiendati – näiteks Kaliningradi oblastisse on pandud tahvlid infoga seal toimunud Seitsmeaastase sõja (1756–1763) lahingute kohta, Moskva lähedale aga infoga 1812. aasta Isamaasõja kohta. Tegeldud on ka kõikvõimalike Venemaal olemasolevate mälestusmärkide ja -tahvlite kaardistamisega. Kogutud info kokku üle 11 000 mälestusmärgi kohta on internetis üleval mälestusmärkide portaalil Место памяти.[4]

Aastast 2014 on RVIO tegevdirektori nõunikuks rühmituse "Öine vahtkond" endine liider ja 2007. aasta Tallinna pronksiöö üks initsiaatoritest Dmitri Linter, kes 2014. aastal oli RVIO esimehe Medinski abi.[5]

Sandarmohi massihaud Karjalas[muuda | muuda lähteteksti]

Karjala Vabariigis Karhumäki lähedal Sandarmohis asub Stalini-aegse Suure terrori ohvrite hukkamiskoht ja massihaud. Hukkamised algasid Sandarmohis 14. augustil 1937 ja kestsid 14 kuud. Kokku hukati seal üle 9000 inimese, kellest 3000 olid Valge mere kanali vangidest sunnitöölised. Üks hukatutest oli 1920. aastate tähtsaim udmurdi kirjanik Kužebai Gerd. Massihaua avastas 1. juunil 1997 ühingu Memoriaal ekspeditsioon Juri Dmitrijevi juhtimisel. 22. augustil 1998 avati kohapeal Petroskoi skulptori Grigori Saltupini kujundatud mälestusmärk kirjaga: "Inimesed, ärge tapke üksteist".[6][7]

2016. aasta suvel käisid aga Karjala ajaloolased Juri Kilin ja Sergei Verigin (Petroskoi Riikliku Ülikooli ajaloo instituudi direktor ja Karjala RVIO esimees) välja teooria, et Sandarmohi on maetud hoopis teise maailmasõja ajal soomlaste tapetud punaarmeelased. Venemaa propagandakanalid alustasid selle versiooni levitamist. 26. augustil 2018 alustas RVIO Venemaa kaitseministeeriumi tellimusel Sandarmohis väljakaevamisi, Memoriaali esindajaid ega sõltumatuid eksperte sinna juurde ei lubatud. 30. augustil 2018 teatas väljakaevamisi juhtinud Oleg Titberia, et on leitud viie punaarmeelase säilmed, mis kinnitavat versiooni, et sinna on maetud soomlaste hukatud Nõukogude sõdurid. Käibel on versioon, mille kohaselt lisaks Stalini ajal hukatutele on sinna maetud ka soomlaste poolt tapetud. Antud versiooni pole kinnitanud ükski teine ekspert. Karhumäki muuseumi direktori Sergei Koltõrini sõnul pole soomlaste süü võimalik juba kahel lihtsal põhjusel. Esiteks kulges Sandarmohi juures sõja ajal rindejoon ja pole võimalik ette kujutada masshukkamisi rindejoone vahetus läheduses. Teiseks tegi NKVD kõik, et mahalaskmiskoht salastada, pole võimalik, et soomlased oleksid sellest midagi teadnud, pealegi ei kinnita soomlaste osalust ükski arhiividokument (ja soomlaste poolt sõja ajal läbi viidud hukkamised on Soome arhiivides korralikult talletatud). Teda toetab ka Petroskoi Riikliku Ülikooli põhjamaade ajaloo kateedri juhataja dotsent Irina Takala: Sandarmohi matmised olid salajased; kui soomlased oleksid selle haua avastanud, oleks see kohe kõigile teada olnud. Takala: "Ma arvan, et see (RVIO poolt teostatud kaevamised Sandarmohis) on poliitiline aktsioon eesmärgiga valeks tunnistada Memoriaali tegevus. See on katse muuta Sandarmoh stalinistlike repressioonide kohast kohaks, kus soomlased hukkasid nõukogude sõjavange."[8][7]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ https://rvio.histrf.ru/officially/ukaz-1710
  2. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. aprill 2019. Vaadatud 31. oktoobril 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. ↑ https://www.rbc.ru/society/13/07/2015/559e8f459a7947860ab1f73a
  4. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. aprill 2019. Vaadatud 19. novembril 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  5. ↑ http://rus.delfi.ee/archive/print.php?id=69994159[alaline kõdulink]
  6. ↑ http://heninen.net/sandarmoh/suomeksi.htm
  7. ↑ 7,0 7,1 Kuidas Venemaal NKVD massimõrv soomlaste kaela aeti Postimees, 19. jaanuar 2019
  8. ↑ Подмена памяти. В Сандармохе начинаются сомнительные раскопки, которые помогут забыть о репрессиях

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Venemaa_Sõjaajaloo_Selts&oldid=6378648"