Vene-Ukraina gaasitüli

Allikas: Vikipeedia

Vene-Ukraina gaasitüli on Venemaa riigiettevõtte Gazprom ja Ukraina vaheline korduvalt üles kerkinud vaidlus Ukrainasse tarnitava maagaasi hinna, Ukraina võlgnevuste ning gaasi transiidi üle.

Vaidlus sai alguse märtsis 2005, kui Venemaa otsustas Ukrainale müüdava maagaasi hinda järsult tõsta. 1. jaanuaril 2006 alustati Ukrainale suunatud gaasitarnete peatamist. Tookordne tüli lahendati 4. jaanuaril 2006.

Vaidlus tekkis uuesti 2007. aasta lõpus ning jätkus 2008. aasta kevadeni.

Uus ja ägedam tüli puhkes aga taas 2008. aasta lõpus.

Ukraina gaasitarbimine[muuda | muuda lähteteksti]

2004. ja 2005. aastal tarbis Ukraina umbes 80 miljardit kuupmeetrit maagaasi aastas. Sellest tootis Ukraina 20 miljardit kuupmeetrit ise, ostis umbes 36 miljardit kuupmeetrit Türkmenistanilt ning sai umbes 17 miljardit kuupmeetrit Venemaalt maksena Venemaa gaasi transportimise eest Euroopasse. Ülejäänu (6...7 miljardit kuupmeetrit) ostis Ukraina Venemaalt.

Ukraina on maailmas neljas riik maagaasi impordi mahu poolest ja kuues maagaasi tarbimise mahu poolest. See on osalt tingitud raiskamisest ja ebatõhususest madala gaasihinna tõttu.

2002. aasta leping[muuda | muuda lähteteksti]

Vene riigiettevõtte Gazprom ja Ukraina riigiettevõtte Naftogaz Ukrajinõ vahel 21. juunil 2002 sõlmitud ja 2013. aasta lõpuni kehtima pidanud lepingu järgi pidi makstama Venemaa maagaasi edastamise eest läbi Ukraina torujuhtme bartertehinguna: kuni 15% läbi Ukraina territooriumi pumbatavast gaasist pidi antama transpordi eest Ukrainale kasutada. Algselt eeldati, et maksena tarnitav gaasihulk räägitakse igal aastal läbi ja fikseeritakse valitsustevahelise protokolliga.

Lisa 4[muuda | muuda lähteteksti]

9. augustil 2004 allkirjastasid gaasiettevõtted lepingu lisa 4, mille kohaselt maksena tarnitava gaasi hulk arvutatakse tariifi alusel 1,09 USA dollarit 1000 kuupmeetri gaasi transportimise eest 100 km kaugusele ning maagaasi hind 50 USA dollarit 1000 kuupmeetri eest. See lisa nägi ette, et hind ei muutu kuni 2009. aasta lõpuni.

Gazprom väitis, et lisa 4 kehtib ainult juhul, kui riigid sõlmivad valitsustevahelise protokolli, mis määrab kindlaks gaasitransiidi tingimused, ning on täidetud kaks tingimust: esiteks, gaasitransiiditeenus makstakse kinni gaasitarnetega, ja teiseks, transiidihind fikseeritakse tasemel 50 dollarit 1000 kuupmeetri eest. Kui iga-aastast protokolli nendel tingimustel ei sõlmita, siis lisa 4 muutub Gazpromi väitel tühiseks.

Venemaa nõudis uut lepingut, mille järgi Ukraina maksaks 160 dollarit 1000 kuupmeetri eest. Hiljem nõudis Gazprom 230 dollarit 1000 kuupmeetri eest, väites, et selline hinnahüpe vastab maailmaturu trendile. Mõned vaatlejad märkisid, et mõiste 'maailmaturuhind' on maagaasi puhul vaevalt rakendatav, eriti seal, kus valdava osa tarneid teeb riigi poolt kontrollitav monopol. Venemaa olemasolevad lepingulised hinnad enamikule Euroopa maadele olid vahemikus 110...280 dollarit 1000 kuupmeetri eest.

Venemaa nõustus, et ka transiiditariifi tuleb tõsta 1,74 dollarini 1000 kuupmeetri edastamise eest 100 km kaugusele. Lääne-Euroopas oli see tariif 2005. aastal 0,9 dollarit (Belgia) kuni 4,5 dollarit (Kreeka). Transiidi turuhindu ei olnud, vaid hinnad olenesid konkreetsetest kuludest ning Euroopa Liidus pidi need heaks kiitma riigi energiaturu reguleerija.

Venemaa väitis, et Gazpromi subsiidiumid Ukraina majandusele ulatusid miljardite dollariteni. Venemaa president Vladimir Putin väitis, et Ukraina eelarves on piisavalt raha, et maksta turuhinda: "See on raske koorem Venemaa eelarvele (...) Ukraina tarbijad saavad täna gaasi palju madalama hinnaga kui Venemaa kodanikud maksavad omal maal! Ja meil on veel umbes 25 miljonit kodanikku, kes elavad allpool vaesuspiiri." Ukraina aga väitis, et Venemaa nõudmised rikuvad 2002. aasta 21. juuni lepingut ja selle lisa 9. augustist 2004.

2005. aasta läbirääkimised[muuda | muuda lähteteksti]

2005. aasta läbirääkimisi uute lepingute sõlmimiseks peeti Gazpromi ja Naftogaz Ukrajinõ vahel.

Algul oli Ukraina pool kindlalt vastu igasugusele gaasihinna tõusule ning tegi ettepaneku maksta gaasi eest relvadega. Lõpuks tegi Ukraina president Viktor Juštšenko mõningad järeleandmised, nõustudes gaasihinna järkjärgulise tõusuga. Ta väitis, et kui gaasihind tõuseb üle 90 dollari, muutub Ukraina tööstus ebarentaabliks. Ta kutsus üles vältima vaidluse politiseerimist ning avaldas veendumust, et probleem lahendatakse majanduslike, mitte poliitiliste vahenditega.

Umbes 80% Venemaa gaasiekspordist Lääne-Euroopasse käib läbi Ukraina. Venemaa avaldas soovi luua Gazpromi ja Naftogaz Ukrajinõ baasil konsortsium, Ukraina aga on selle vastu, sest sel juhul kaoks Ukrainal kontroll oma territooriumil asuvate torujuhtmete üle.

Mõned Ukraina ametnikud tegid ettepaneku revideerida rendihinda, mida Venemaa maksab Ukrainale selle eest, et ta hoiab oma Musta mere laevastikku Krimmis asuvas Sevastopolis: praegu maksab Venemaa umbes 97 miljonit dollarit aastas. Ukraina ametnikud on soovitanud teha sadamarajatiste täielik inventuur, et teha kindlaks nende tegelik väärtus, mis seni olevat alahinnatud. Nende koguväärtust on hinnatud 2 miljardile dollarile. Venemaa ei taha rendihinna võimaliku muutmise üle üldse kõnelda. On arvatud, et ettepaneku rendihind üle vaadata algatas USA, sest need tehti mõni tund pärast USA riigisekretäri Condoleezza Rice'i visiiti Kiievisse 8. detsembril 2005. Rendihinna revideerimine tähendaks aga taganemist Venemaa ja Ukraina vahel 1997. aastal sõlmitud lepingust, millega Venemaa üldse alles tunnistas Krimmi kuulumist Ukrainale.

Tarnete peatamine[muuda | muuda lähteteksti]

13. detsembril 2005 teatas Gazprom, et kui uue hinna asjus ei lepita kokku enne 1. jaanuari 2006, siis ta peatab 1. jaanuarist 2006 kell 10.00 Moskva aja järgi gaasitarned Ukrainasse. 14. detsembril teatas Gazprom ühepoolselt, et uus hind on 220 kuni 230 dollarit 1000 kuupmeetri kohta. Ukraina väitis, et sellised meetmed rikuksid olemasolevaid lepinguid, ning mainis võimalust pöörduda rahvusvahelise arbitraaži poole. 19. detsembril 2005 sõitis Ukraina peaminister Juri Jehhanurov Moskvasse, kuid mingit hinnakokkulepet ei saavutatud. 20. detsembril teatas Jehhanurov, et Ukraina tuleb toime ilma Venemaa gaasita, ning kutsus üles arendama energiasäästlikke tehnoloogiaid.

26. detsembril 2005 teatas Jehhanurov vaidluste jätkudes intervjuus Ukraina televisiooni 5. kanalile Ukraina valitsuse seisukoha, et Ukrainal on lepingu järgi õigus 15 protsendile Venemaa gaasist, mis läbib Ukraina torujuhtmeid. See avaldus oli suurelt jaolt vastus Gazpromi ähvardusele pöörduda Stockholmi Kaubanduskoja Arbitraažiinstituudi poole, kui Ukraina peaks "Venemaa transiitgaasi ebaseaduslikult kõrvaldama". Varem oli Jehhanurov teatanud, et kui kompromissini ei jõuta, võib Ukraina pöörduda selle instituudi poole. Mõlemad maad on 1960. aastast Välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni osalised, nii et Stockholmi Instituudi otsus selles asjas oleks õiguslikult siduv.

29. detsembril 2005 pakkus Vladimir Putin Ukrainale 3,6 miljardi dollari suurust laenu, et katta üleminekut maagaasi turuhindadele. Ukraina president Juštšenko lükkas selle ettepaneku kohe tagasi. 2005. aasta viimastel päevadel hakkasid Euroopa riigid ergutama Venemaad ja Ukrainat kompromissi leidma. 31. detsembril 2005 tegi Venemaa president ettepaneku lükata hinnatõus edasi aprillini 2006, kui Ukraina nõustub uue lepinguga. Ukraina lükkas selle ettepaneku tagasi.

1. jaanuaril 2006 hakkas Venemaa vastavalt oma hoiatusele torujuhtmetes rõhku vähendama. Neid meetmeid alustati juba enne kella 10, mis oli Venemaa ultimaatumis tähtajaks seatud.

2. jaanuaril süüdistas Venemaa Ukrainat gaasi varastamises 25 miljoni dollari väärtuses. Ukraina ametnikud eitasid seda kohe.

Et tarned kolmandatele riikidele vähenesid, siis kas Ukraina võttis osa gaasi endale või Venemaa vähendas tarneid. Et kahtlust viimases kõrvaldada, kutsus Venemaa Šveitsi firma SGS eksperdid mõõtma Ukrainasse jõudvat gaasikogust.

Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline leping nõuab, et Venemaa toimetaks gaasi endise Nõukogude Liidu piirini. Juhul, kui Ukraina gaasi varastaks, võiks Euroopa Liit Venemaa lepingu rikkumise eest kohtusse kaevata. Kui gaasirõhk Euroopa Liidus langes, ei jäänud Venemaal seetõttu muud üle kui taastada 3. jaanuaril tarned Ukrainale.

Mõju teistele Euroopa maadele[muuda | muuda lähteteksti]

Hoolimata Venemaa korduvatest kinnitustest, et tarned kolmandatasse riikidesse jäävad endiseks, täheldasid Poola ja Ungari juba 1. jaanuaril tarnitud gaasi mahu vähenemist.

2. jaanuari seisuga oli Venemaa gaasitarnete vähenemisest teatatud järgnevalt:

  • Austria – 33-protsendiline vähenemine
  • Horvaatia – umbes 33-protsendiline vähenemine
  • Itaalia – 24-protsendiline vähenemine (6% kogu impordist)
  • Poola – 14-protsendiline vähenemine
  • Prantsusmaa – 25...30-protsendiline vähenemine
  • Rumeenia – umbes 20-protsendiline vähenemine
  • Saksamaa – täpsustamata vähenemine
  • Slovakkia – umbes 33-protsendiline vähenemine
  • Sloveenia – Vene tarnete umbes 33-protsendiline vähenemine
  • Ungari – 40-protsendiline vähenemine

Suurbritannia avaldas kartust, et lähitulevikus gaasitarned vähenevad.

2. jaanuaril teatas Venemaa, et hakkab väidetavalt Ukraina poolt varastatud gaasi asendamiseks andma iga päev täiendavalt 95 miljonit kuupmeetrit gaasi.

Alternatiivne gaasijuhe läbi Valgevene laseb aastas läbi ainult 30 miljardit kuupmeetrit gaasi (Ukraina 120 miljardit). Valgevene juhtme läbilaskevõime varu on väike.

"Samal päeval, kui ta võtab üle G8 eesistumise, peatab ta tarned Ukrainale, mis kaudselt vähemalt ohustab gaasitarneid Euroopasse. See õõnestab otseselt Venemaa usaldatavust," ütles Moskva panga Alfa Bank peastrateeg Christopher Weafer. 1. jaanuaril hoiatasid Saksamaa, Itaalia, Austria ja Prantsusmaa majandusminister Ukraina valitsust, et kui Ukraina ei toimeta kohale kogu gaasi, mis on mõeldud Euroopa Liidu maadele, kahjustab see nende maade "täiuslikke suhteid" Ukrainaga. 3. jaanuaril palus Euroopa Liit mõjutada Ukrainat, et ta tagaks täieliku ja katkestamatu gaasitransiidi Venemaalt Euroopa Liidu maadesse. Euroopa Liidu energiavolinik Andris Piebalgs hoiatas Venemaad, et ta ei teeks Euroopa Liidust "pantvangi" oma suhetes Ukrainaga. Austria välisminister Ursula Plassnik kritiseeris Venemaa meetmeid Ukraina vastu.

4. jaanuaril toimus Euroopa Liidu energeetikaekspertide kohtumine tekkinud olukorra arutamiseks. Poola esitas Visegrádi grupi riikide ja Austria seisukoha, mille kohaselt on vastuvõetamatu blokeerida kõrgemaid hindu nõudes gaasitarned ning Euroopa Liit peab leidma Venemaa kõrval teisi gaasitarnijaid.

Väidetav poliitiline tagapõhi[muuda | muuda lähteteksti]

Paljude vaatlejate hinnangul kujutab Venemaa teguviis endast poliitilist kättemaksu Ukraina väljumise eest Venemaa mõjusfäärist ja läänemeelse poliitika eest. Teised vaatlejad leiavad, et gaasihindade tõstmine enne külma talve on mõeldud Ukraina presidendi Viktor Juštšenko ja tema partei populaarsuse mõjutamiseks enne kevadisi parlamendivalimisi. Samuti väidetakse, et tegemist on Moskva katsega saada kontrolli Ukraina gaasijuhtme üle.

Venemaa väidab, et gaasihindade tõstmise motiivid ei ole poliitilised, vaid majanduslikud, ning märgib, et tõstetakse ka Armeeniale, Gruusiale, Moldovale, Leedule, Lätile ja Eestile tarnitava gaasi hinda. Ent Armeeniale, Gruusiale ja Baltimaadele tarnitakse 2006. aastal gaasi palju madalama hinnaga (110 kuni 125 dollarit kuupmeetri eest). Gazpromi kinnitusel on Taga-Kaukaasia puhul tegemist teistest maardlatest pärineva gaasiga, mis ei ole seotud Euroopa turuga, mistõttu puuduvad loobumiskulud. Mitteseotus Euroopa turuga ei ole aga gaasijuhtmete paigutuse põhjal ilmne. Gazpromi esindajatel pole seletust hindade kohta Balti riikides, mille torujuhtmed on ühenduses Lääne-Euroopasse gaasi eksportimisel kasutatavate torujuhtmetega. Venemaa aga ei pea pakkuma kõigile tarbijatele ühesuguseid hindu, kuni ta ei ole WTO liige.

Valgevenele, millel on Venemaa-sõbralik valitsus ning mis on andnud oma torujuhtmed Gazpromi kontrolli alla, tarnitakse 27. detsembril 2005 sõlmitud lepingu järgi 2006. aastal gaasi ainult 47 dollari eest 1000 kuupmeetri kohta. Asi on selles, et Valgevene torujuhe kuulub Gazpromile ning tal on pikaajaline leping juhtme all oleva maa rentimiseks. Gazprom on osutanud asjaolule, et Ukrainale on pakutud samasugust tehingut, kuid Ukraina lükkas selle tagasi.

Kuigi varem oli Gazprom tagasi lükanud Türkmenistani pakkumise osta maagaasi 58 dollari eest 1000 kuupmeetrilt, nimetades seda liiga kalliks, otsustas ta detsembris 2005 ootamatult osta veel 30 miljardit kuupmeetrit gaasi 65 dollari eest 1000 kuupmeetrilt, kusjuures 15 miljardit kuupmeetrit tarnitakse 2006. aasta esimeses kvartalis. Selle tehingu eesmärk on paljude vaatlejate arvates piirata Ukraina alternatiive gaasi hankimisel. Venemaa on seda möönnud. Samas on nafta ja gaasi hinnad 2005. aasta jooksul kahekordistunud.

Mõned vaatlejad märgivad, et Gazpromi käitumist on raske seletada majanduslike motiividega, sest ta on toiminud ebajärjekindlalt. Samal ajal võib see põhineda poliitilistel motiividel, sest riik on ettevõtte enamusomanik ning hinnad näivad korreleeruvat ostja poliitilise sõbralikkusega. Tõsi küll, Venemaa-sõbralik Armeenia saab gaasi sama hinnaga kui vähem sõbralik Gruusia. Sellele viidates eitab Venemaa poliitilisi motiive. Teisest küljest: Ukraina saab gaasi ikkagi odavamalt kui Rumeenia ja Euroopa Liit, sest transpordikulud on märgatavalt väiksemad. (Euroopa Liiduga oli 1970. aastatest pärinev pikaajaline leping, mis võimaldas keskmist hinda alandada.)

WTO seisukoht[muuda | muuda lähteteksti]

WTO esindaja Pascal Lamy ütles, et kõik postsovetlikud riigid, mis ostavad Venemaalt gaasi, peavad maksma energia eest praegust turuhinda, et tõsta oma majanduse efektiivsust. Lamy osutas sellele, et kui Venemaa ja Ukraina oleksid mõlemad WTO liikmed, oleks gaasitüli kergem lahendada olnud. Probleem olevatki tekkinud sellepärast, et ei Venemaal ega Ukrainal ei ole tõelisi energiaallikate turuhindu, mistõttu energiat kasutatakse ebatõhusalt. Ta lisas, et vahejuhtum ei mõjuta Venemaa vastuvõtmist WTO-sse.

Tüli lahendus[muuda | muuda lähteteksti]

4. jaanuaril 2006 jõudsid Venemaa ja Ukraina kokkuleppele. Kirjutati alla viieaastasele lepingule. Venemaa hakkas saama 230 dollarit 1000 kuupmeetrilt Vene-Šveitsi ettevõttelt RosUkrEnergo, mis segab Venemaa gaasi odavama Kesk-Aasia gaasiga proportsioonides 1:2 ning müüb gaasi Ukrainale hinnaga 95 dollarit kuupmeetrilt. Pooled leppisid kokku ka selles, et transiiditariifi tõstetakse 1,09 dollarilt 1,60 dollarini 1000 kuupmeetri gaasi toimetamise eest 100 km kaugusele. See ei puuduta üksnes Venemaa gaasi transporti Euroopasse, vaid ka Türkmenistani gaasi transporti läbi Venemaa Ukrainasse. Gazpromi esindaja sõnul kõigub kokkulepitud hind koos turuga.

Enamiku analüütikute arvates on tegu näosäilitamiseks sõlmitud tehinguga, sest mõlemad maad on teatanud, et nad on tulemusega täielikult rahul.

Mõned asjatundjad kahtlevad selles, et see tehing on RosUkrEnergole kasulik. Ettevõttel tuleb osta Venemaalt 16 miljardit kuupmeetrit hinnaga 230 dollarit 1000 kuupmeetrilt ja 40 miljardit kuupmeetrit Türkmenistanilt ja Kasahstanilt hinnaga 60...65 dollarit 1000 kuupmeetrilt ning siis müüa see gaas Ukrainale hinnaga 95 dollarit 1000 kuupmeetrilt. Peale selle peab RosUkrEnergo transportima 40 miljardit kuupmeetrit gaasi Euroopasse hinnaga 1,60 dollarit 1000 kuupmeetrilt, kokku 1920 miljoni dollari eest. Kulud moodustavad kokku 2500 + 3800 + 1920 miljonit ehk 8,2 miljardit dollarit. Tõenäoliselt kompenseeritakse 2,7 miljardi dollari kaotust mingite avaldamata lepingutega, mis võivad olla seotud Ukraina võlaga ja torujuhtme rendiga. Teise analüüsi järgi saab RosUkrEnergo kasumit, kui ta ostab Kesk-Aasiast gaasi odavamalt kui 70 dollari eest.

Pärast leppe sõlmimist ütles Ukraina ekspeaminister Julija Tõmošenko, et ta kaebab Naftogaz Ukrajinõ Ukraina riiklike huvide kahjustamise eest kohtusse. Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei esimees Vladimir Žirinovski ütles, et ta algatab parlamendis uurimise Venemaa riiklike huvide võimaliku kahjustamise asjus.

Tüli uus puhkemine[muuda | muuda lähteteksti]

Vaidlus puhkes uuesti 2. oktoobril 2007, kui Gazprom ähvardas Ukraina 1,3 miljardi dollari suuruse võla tõttu gaasitarned alates 2008. aasta algusest katkestada. Esialgu näis, et pooled jõudsid sellele järgnenud nädala jooksul kokkuleppele, kuid 5. jaanuaril 2008 kordas Gazprom oma nõudmist.

12. veebruaril teatati, et Venemaa president Vladimir Putin ja Ukraina president Viktor Juštšenko jõudsid maagaasi hinnas kokkuleppele. Uue kokkuleppe kohaselt pidi Ukraina 2008. aastal maagaasi tuhande kuupmeetri eest Gazpromile maksma 179,5 dollarit ning ka oma võlad ära maksma. Veebruari lõpus ähvardas Gazprom taas tarned katkestada, kui Ukraina 2008. aasta gaasi eest ettemaksu ära ei tasu.

3. märtsil vähendas Gazprom Ukrainale tarnitava gaasi kogust 25 protsendi võrra, viidates 1,5 miljardi dollari suurusele võlale, mida aga Ukraina pool eitas. Järgmisel päeval vähendati gaasi kogust veel 25 protsendi võrra.

5. märtsil 2008 taastas Gazprom maagaasi tarned Ukrainale pärast seda, kui kahe riigi gaasikompaniide juhid jõudsid telefonivestluses vaidlusküsimustes kokkuleppele.

2008.–2009. aasta gaasitüli[muuda | muuda lähteteksti]

Kronoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

  • 27. detsember
    • Gazprom teatas gaasi hinna langetamisest alates 2009. aasta algusest ning võimalikust Ukrainasse tarnitava gaasikoguse kärpimisest.
  • 30. detsember
    • Ukraina riiklik energiafirma Naftogaz teatas, et maksis Gazpromile ära oma umbes kahe miljardi dollari suuruse võla.
  • 1. jaanuar 2009
    • Gazprom teatas, et katkestas kell 9 Eesti aja järgi täielikult kõik gaasitarned Ukrainale, põhjendades seda Ukraina võlgnevusega.
    • Euroopa Liidu eesistujariik Tšehhi kutsus Venemaad ja Ukrainat jätkama läbirääkimisi gaasilepete üle.
  • 2. jaanuar
    • Gazprom süüdistas Ukrainat gaasi varastamises. Gazpromi väitel võtab Ukraina läbi oma territooriumi Euroopasse tarnitavast gaasist ööpäevas 21 miljonit kuupmeetrit tasuks transiidi teenindamise eest.
  • 5. jaanuar
    • Venemaa peaminister Vladimir Putin andis gaasifirmale Gazprom korralduse vähendada gaasitarneid Venemaa ja Ukraina piirile 65,3 miljoni kuupmeetri võrra, mis tema väitel on võrdne Ukraina poolt varastatud gaasi mahuga.
    • Belgia pealinnas Brüsselis kogunesid Euroopa Liidu liikmesriikide esindajad, et otsida lahendusi Venemaa ja Ukraina gaasitülile.
  • 7. jaanuar
    • Naftogazi esindaja Valentin Zemljanski teatas, et Venemaa on katkestanud maagaasi transiidi läbi Ukraina. Gaasipuuduse all kannatab 18 Euroopa riiki.
    • Venemaa ja Ukraina on lubanud gaasitarnete olukorda kontrollima rahvusvahelised vaatlejad.
    • Gazprom teatas, et alates aasta algusest on Ukraina varastanud rohkem kui 86 miljonit kuupmeetrit gaasi. Ukraina sõnul on tegu 21 miljoni kuupmeetriga päevas, mis kulub tehnilisteks vajadusteks ja torudes surve hoidmiseks.
  • 8. jaanuar
    • Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi sõnul on Venemaa valmis taastama gaasitarned läbi Ukraina territooriumi Euroopasse kohe pärast seda, kui sõltumatud vaatlejad Ukrainasse jõuavad.
    • Euroopa Liidu, Venemaa ja Ukraina vahel jätkusid läbirääkimised gaasitarnete taastamise üle.
  • 11. jaanuar
    • Venemaa president Dmitri Medvedev ütles, et gaasitransiidi jälgimise lepe on kehtetu, sest Ukraina lisas lepingusse deklaratsiooni selle kohta, et ta ei ole gaasi varastanud ega ole ka Venemaale võlgu.
    • Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso ja Ukraina peaminister Julija Tõmošenko jõudsid kokkuleppele, et Ukraina lisatud deklaratsioon eemaldatakse gaasileppest.
  • 12. jaanuar
    • Ukraina allkirjastas uuendatud gaasitransiidi jälgimise kokkuleppe ning eemaldas varasemad tingimused.
    • Gazpromi asejuht Aleksandr Medvedev teatas, et gaasi tarnimist alustatakse 13. jaanuari hommikul Eesti aja järgi kell 10.00, kuid ainult eeldusel, et vaatlejad on kohal.
  • 13. jaanuar
    • Gazprom teatas, et taastas kell 10 Moskva aja järgi gaasitarne Ukrainasse. Sužda jaama kaudu pumbatakse Ukraina torudesse 76 miljonit kuupmeetrit gaasi ööpäevas. Ekspertide sõnul võtab tarnete täielik taastumine aega vähemalt ühe ööpäeva.
    • Lääne-Euroopa riigid teatasid, et Venemaa gaasi jõuab kohale väga vähe või üldse mitte.
    • Gazprom süüdistas gaasivoo tõkestamises Ukrainat ja Ameerika Ühendriike, kes hiljuti Ukrainaga strateegilise partnerluse leppe sõlmisid. Ukraina tunnistas, et tõkestab gaasi pääsu, kuid väitis, et Gazprom muutis gaasi liikumisteekonda nii, et transiidi avamine sunniks Ukrainal oma tarbijad ilma gaasita jätma.
  • 16. jaanuar
    • Saksamaa pealinnas Berliinis kohtunud Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja Venemaa peaminister Vladimir Putin arutasid Vene-Ukraina gaasitüli lahendamist. Mõlemad väljendasid oma usku sellesse, et kriis on lahenemas.
    • Vladimir Putin pakkus Berliinis toimunud kohtumisel Euroopa gaasikompaniide juhtidele konsortsiumi gaasitarnete taastamiseks.
  • 17. jaanuar
    • Moskvas peetud kolmepoolsed läbirääkimised Venemaa, Ukraina ja Euroopa Liidu vahel lõppesid tulemusteta. Venemaa süüdistas Euroopa Liitu Ukraina soosimises. President Dmitri Medvedev nõudis, et enne tarnete taastamist tagataks kontroll selle üle, et Ukraina gaasi ei kõrvalda.
  • 18. jaanuar
    • Venemaa peaminister Vladimir Putin ja Ukraina peaminister Julija Tõmošenko saavutasid kokkuleppe Ukrainale müüdava gaasi hinna ja transiiditasu suhtes.
    • Tšehhi otsustas Venemaa tarnete katkemise all enim kannatanud Slovakkiale hädaabina tarnida oma varudest gaasikoguse, mis katab umbes 15 protsenti Slovakkia tarbimisest.
  • 19. jaanuar
    • Venemaa gaasifirma Gazprom juht Aleksei Miller ja Ukraina energiafirma Naftogaz juht Oleg Dubõna allkirjastasid Moskvas kümneaastase maagaasi tarneid ja transiiti puudutava lepingu. Venemaa lubas 2009. aastal müüa Ukrainale gaasi 20 protsenti odavamalt kui mujale Euroopasse. Ukraina omalt poolt lubas mitte tõsta transiidi hinda.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vene-Ukraina_gaasitüli&oldid=6464043"