Vello Rummo

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Vello Rummo (15. mai 1921 Raikküla vald24. november 2009[1]) oli eesti teatrilavastaja ja -pedagoog.

Ta õppis aastatel 19301940 Jakob Westholmi Gümnaasiumis, lõpetas aastal 1941 Tallinna 7. Keskkooli. Mobiliseeriti aastal 1941 Punaarmeesse, kuulus aastani 1945 Eesti laskurkorpusse. Õppis aastatel 19461949 Eesti NSV Riiklikus Teatriinstituudis, lõpetas 1953. aastal GITIS-e eesti stuudio ja 1966. aastal samas lavakõne erialal aspirantuuri.

1945. aastal hakkas ta tööle Eesti Raadio diktori ja vastutava toimetajana.

Alates oktoobrist 1955 töötas ta Eesti Televisioonis; 1. jaanuaril 1956 sai ta Eesti Televisiooni esimeseks pearežissööriks ja 1. oktoobril 1957 kunstiliseks juhiks.

Ta oli üks lavakunstikateedri asutajaid 1957. aastal ja rohkem kui kümne aasta vältel selle õppejõud.

Rummo oli pärast lavakunstikooli õppejõuna töötamist Pärnu teatri Endla peanäitejuht aastatel 1969–1982 ning pärast seda kuni 1995. aastani lavastaja. Tema käe all valmis teatris üle 70 lavastuse.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli kõnetehnika õpetaja Jaan Rummo. Ta oli abielus näitleja ja näitejuhi Linda Rummoga; nende poeg Tiit Rummo oli geograaf ja ajakirjanik.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]