Veljo Ranniku

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Veljo Ranniku (27. juuni 1934 Võsu, Virumaa21. august 2012 Tallinn) oli eesti loodus- ja keskkonnakaitsja, muinsuskaitse- ja ühiskonnategelane.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1942–1944 õppis ta Tartu 4. Algkoolis, 1944–1950 Tartu 6. Keskkoolis. 1950 veebruaris arreteeriti Tartu noorte rahvuslikus liikumises osalemise eest ja karistati vabadusekaotusega. Vabanes vangistusest septembris 1954. Aastatel 1957–1957 õppis Tartu 1. Töölisnoorte Keskkoolis.

Töö[muuda | muuda lähteteksti]

1955–1959 töötas ta Tartu majavalitsuses majahoidjana, 1959–1960 Tartu linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee (TSN TK) ehituse ja arhitektuuriosakonna tehnikuna, 1960–1963 Tartu rajooni TSN TK inspektorina elamute alal, vanemarhitekti kohusetäitjana ja insener-inspektorina.[1]

Aastal 1963 asus ta tööle Tartu Metsamajandisse Eesti esimese sõjajärgse looduskaitseinspektorina. 1966. aastast töötas Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumis vaneminsenerina, 1969. aastast vaneminspektorina, rajades üle-eestilist looduskaitseinspektorite võrgustikku. Veljo Ranniku oli tänapäevase looduskaitse üks alusepanijatest. 1990–2001 töötas Keskkonnaministeeriumi nõunikuna. Paralleelselt looduskaitsetööga õpetas Tallinna Pedagoogikaülikoolis looduskaitse ja kultuuriloo kursusi.

Ranniku oli üks NSV Liidu esimese rahvuspargiLahemaa rahvuspargi – rajajaid ning Eesti Looduskaitse Seltsi ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaid. Ta sõnastas ranna ja kalda kaitse seaduse ning igameheõiguse põhimõtted. Ranniku eriline huvi ja hool olid Eesti mõisakompleksid ja -pargid ning põlispuud ja hiied ka väljaspool mõisasüdameid.

Hilisemal perioodil oli tema meelisteema ka ürglooduse ning selle haruldaste liikide ja üksikobjektide kaitse korraldus väljaspool ametlikke kaitsealasid.[2]

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

  • Veljo Ranniku (koostaja). "Puhkajale Viitnas". Tallinn 1971
  • Helju Sirel, Veljo Ranniku. "Palmse õpperada: mõisaansambel ja -park". Tallinn: Eesti Raamat, 1978
  • Hillar Uusi, Veljo Ranniku. "Eesti põhjarannik". Tallinn: Olion, 1993
  • Veljo Ranniku (koostaja). "Igaüheõigus". Tallinn: Huma, 1996

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Oli abielus Taimi Tulvaga.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Taimi Tulva (koostaja). "Veljo Ranniku – Eesti looduskaitse legend". Tallinn 2014. Lk 25
  2. "Suri looduskaitsja Veljo Ranniku" ERR, 22. august 2012

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]