Veljo Ranniku

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Veljo Ranniku (27. juuni 1934 Võsu21. august 2012 Tallinn) oli eesti loodus- ja keskkonnakaitsja, muinsuskaitse- ja ühiskonnategelane.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

1942–1944 õppis Tartu 4. Algkoolis, 1944–1950 Tartu 6. Keskkoolis. 1950 veebruaris arreteeriti Tartu noorte rahvuslikus liikumises osalemise eest ja karistati vabadusekaotusega. Vabanes vangistusest 1954 septembris. Aastatel 1957–1957 õppis Tartu 1. Töölisnoorte Keskkoolis.

Töö[muuda | muuda lähteteksti]

1955–1959 töötas Tartu majavalitsuses majahoidjana. 1959–1960 töötas Tartu linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee ehituse ja arhitektuuriosakonna tehnikuna, 1960–1963 Tartu rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee inspektorina elamute alal, vanemarhitekti kohusetätjana ja insener-inspektorina.[1]

Aastal 1963 asus ta tööle Tartu Metsamajandisse Eesti esimese pealesõjaaegse looduskaitseinspektorina. 1966. aastast töötas Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumis vaneminsenerina, 1969. aastast vaneminspektorina, rajades üle-eestilist looduskaitseinspektorite võrgustikku. Veljo Ranniku oli tänapäevase looduskaitse üks alusepanijatest. 1990–2001 töötas Keskkonnaministeeriumi nõunikuna. Paralleelselt looduskaitsetööga õpetas Tallinna Pedagoogikaülikoolis looduskaitse ja kultuuriloo kursusi.

Ranniku oli üks NSV Liidu esimese rahvuspargiLahemaa rahvuspargi – rajajaid ning Eesti Looduskaitse Seltsi ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaid. Ta sõnastas ranna ja kalda kaitse seaduse ning igameheõiguse põhimõtted. Ranniku eriline huvi ja hool olid Eesti mõisakompleksid ja -pargid ning põlispuud ja hiied ka väljaspool mõisasüdameid. Hilisemal perioodil oli tema meelisteema ka ürglooduse ning selle haruldaste liikide ja üksikobjektide kaitse korraldus väljaspool ametlikke kaitsealasid.[2]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Oli abielus Taimi Tulvaga.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

  • Veljo Ranniku (koostaja). Puhkajale Viitnas. Tallinn 1971
  • Helju Sirel, Veljo Ranniku. Palmse õpperada: mõisaansambel ja -park. Tallinn: Eesti Raamat, 1978
  • Hillar Uusi, Veljo Ranniku. Eesti põhjarannik. Tallinn: Olion, 1993
  • Veljo Ranniku (koostaja). Igaüheõigus. Tallinn: Huma, 1996

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Taimi Tulva (koostaja). Veljo Ranniku – Eesti looduskaitse legend. Tallinn, 2014, lk. 25
  2. "Suri looduskaitsja Veljo Ranniku" ERR, 22. august 2012

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Taimi Tulva (koostaja). Veljo Ranniku – Eesti looduskaitse legend. Tallinn, 2014

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]