Veisehaigur
| Veisehaigur | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Pelikanilised Pelecaniformes |
| Sugukond |
Haigurlased Ardeidae |
| Perekond |
Haigur Ardea |
| Liik |
Veisehaigur |
| Binaarne nimetus | |
|
Ardea ibis Linnaeus, 1758 | |
| Sünonüümid | |
|
Ardeola ibis | |
Veisehaigur (Ardea ibis) on haigurlaste sugukonda kuuluv linnuliik.
Ardea coromanda loeti varem veisehaigru alamliigiks Ardea ibis coromanda.[2]
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Veisehaigur on 46–56 cm pikk. Tiibade siruulatus on 88–96 cm. Kaalub 340–390 g.[3] Isaslind on suurem kui emaslind.[4]
Sulestik on peamiselt valge. Nokk, valjasriba ja silmad on kollased. Jalad on rohelised või mustad. Hundsulestikus on pealael, seljal ja kaela alaosal pikad punakaspruunid suled. Nokk, jalad ja silmad muutuvad punaseks, valjasriba roosaks.[4]
Noorlinnud on valged või veidi hallikad ning nende jalad on tumedat värvi. Udusulis pojad on valged. Nokk on kollane ja veidi allapoole kõver. Jalad võivad olla helepruunid, beežid, kollakas- või oliivirohelised ja on eespoolt tumedamad kui tagant. Silmad on kollased.[4]
Levik
[muuda | muuda lähteteksti]Veisehaigrud elavad Lõuna-Euroopas, Aafrikas ja Madagaskaril, Ameerikas ulatub nende levila Kanadast Põhja-Tšiili ja Kirde-Argentinani.[3]
Eestis kohati veisehaigrut esimest korda 2018. aastal.[5]
Elavad aasadel, soodes, riisipõldudel ja rohtlates, harva ka mere ääres ja metsades. Peruus Juníni piirkonnas on neid nähtud pesitsemas 4080 m kõrgusel merepinnast.[3]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Toituvad peamiselt putukatest ja koorikloomadest, kuid ka konnadest, kullestest, limustest, kaladest, sisalikest, väikestest lindudest ja närilistest.[3]
Kesk-Aafrikas käivad metsa- ja rohtlapõlengute juures põgenevaid putukaid söömas.[3]
Toitu otsides kõnnivad suurte imetajate, lindude või traktorite järel. Aafrikas järgnevad kahvripühvlitele, sebradele, elevantidele, ninasarvikutele, kaelkirjakutele, kannadele, vesivohludele ja jaanalindudele. Mujal järgnevad veistele, hirvedele, kapibaaradele, kaamelitele, hobustele, lammastele, kitsedele ja kurgedele.[4]
Toituvad päeval. Tavaliselt toituvad paarikümnelinnulistes parvedes. Kui toitu on rohkem, võib parves olla sadu või isegi tuhandeid linde.[3]
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Pesitsevad kolooniates, tihti koos teiste liikidega. Koloonia suurus varieerub mõnest kümnest paari tuhande linnuni, Aafrikas võib koloonias olla kuni 10 000 lindu. Pesitsevad puude otsas, võsas või roostikus. Pesa asub kuni 20 m kõrgusel.[3] Pesa on 40 cm lai ja 12 cm sügav. Emaslind ehitab pesa isase toodud okstest ja pilliroost. Pesa ehitamiseks kulub 4–5 päeva.[4]
Põhja-Ameerikas pesitsevad aprillist maini, Palearktises aprillist juulini, Aafrikas vihmaperioodil või kuiva perioodi alguses.[3] Kurnas on 2–5 valget muna mõõtmetega 40,4–52,1 × 29,8–36,5 mm. Mune hauvad mõlemad vanemad 24 päeva. Pojad saavad lennuvõimeliseks 30 päeva vanuselt.[4]
Looduslikud vaenlased
[muuda | muuda lähteteksti]Veisehaigru poegi söövad varaanid, varesed, sipelgad, kakud, kotkad, ööhaigrud ja pesukarud.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ BirdLife International (2016). Bubulcus ibis. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2019.
- ↑ "Ibises, spoonbills, herons, Hamerkop, Shoebill, pelicans". IOC World Bird List. Vaadatud 23. augustil 2025.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 415. ISBN 978-84-87334-10-8.
- 1 2 3 4 5 6 7 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 138–150. ISBN 0-19-854981-4.
- ↑ "Eesti sai rikkamaks uue linnuliigi võrra". ERR Novaator. 5. november 2018.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Veisehaigur |
- Veisehaigur andmebaasis eElurikkus