Mine sisu juurde

Vehklemine 1920. aasta suveolümpiamängudel

Allikas: Vikipeedia
Vehklemine 1920. aasta suveolümpiamängudel

Olümpiarõngad Vehklemine

Korraldaja Belgia Belgia, Antwerpen
<: Stockholm 1912 Pariis 1924 :>

Vehklemisvõistlused 1920. aasta suveolümpiamängudel toimusid 15.–26. augustini 1920 Belgias Antwerpenis. Võisteldi kuuel vehklemisalal (epee, florett ja espadron ning kõigi kolme ala võistkondlikud võistlused). Kõigil aladel võistlesid ainult mehed.[1] Toimumiskohad olid Brüsseli Egmonti palee aed ja Antwerpeni Middelheimi park.

Varasematel olümpiamängudel määrasid kohalikud korralduskomiteed vehklemisalade formaadi ja reeglid. Pärast 1912. aasta olümpiamänge asutati esimene rahvusvaheline vehklemisspordi juhtorgan Fédération Internationale d’Escrime (FIE), mis töötas välja rahvusvahelistel võistlustel kasutatavad standardreeglid. Neid reegleid kasutati esimest korda nendel olümpiamängudel ja need osutusid edukaks. Selle tulemusel hakkas FIE 1921. aastal korraldama Euroopa meistrivõistlusi, mis 1937. aastal muutusid maailmameistrivõistlusteks.

1920. aasta vehklemisalad olid tiheda konkurentsiga ja näitasid Itaalia staari Nedo Nadi andeid. Nadi võistles Antwerpenis viiel alal ja võitis kõigil viiel kuldmedalid. 2024. aastaks on ainult Michael Phelps (USA) kuue ujumiskuldmedaliga aastal 2004 ja kaheksa ujumiskuldmedalit aastal 2008, Mark Spitz (USA) seitsme ujumiskuldmedaliga Münchenis 1972. aastal, Kristin Otto (SDV) kuue ujumiskuldmedaliga Soulis 1988. aastal ja Vitali Štšerba (SRÜ) kuue võimlemise kuldmedaliga 1992. aastal võitnud ühel olümpial rohkem kuldmedaleid kui Nedo Nadi. Nadi ei võistelnud individuaalses epees. Nadi vend Aldo võistles samuti Antwerpenis. Aldo Nadi võitis võistkondlikes alades kolm kuldmedalit ja individuaalse hõbemedali espadronis, jäädes alla oma vennale.

Osalejad

[muuda | muuda lähteteksti]

Antwerpeni suveolümpiamängude vehklemisvõistlustel osales 149 sportlast 13 riigist.

  1.  Belgia (22)
  2. Egiptus (1)
  3.  Holland (10)
  4. Itaalia (19)
  2.  Kreeka (3)
  3.  Portugal (8)
  4.  Prantsusmaa (18)
  5.  Rootsi (8)
  2.  Suurbritannia (18)
  3.  Šveits (8)
  4.  Taani (8)
  5.  Tšehhoslovakkia (9)
  2. USA (17)

Tulemused

[muuda | muuda lähteteksti]

Epee

[muuda | muuda lähteteksti]

Finaal: 23. august
Osavõtjaid: 80
Riike: 13
Olümpiavõitja 1912: Paul Anspach,  Belgia
Tulemused
Võistlus peeti neljas voorus. Igas voorus toimus igas alagrupis ringturniir, kus matšid peeti ühe puuteni. Topeltpuudutused loeti puuteks mõlema vehkleja vastu. Selle asemel, et pidada eraldi matše edasipääsukohal viigis olnud vehklejate vahel (nagu tehti 1908. aastal), kasutati juba peetud matšide omavahelisi tulemusi (nagu 1912. aastal). Alagruppide suurust suurendati; kui varem oli alagrupi maksimaalne suurus 8, siis nüüd koosnes finaal- ja poolfinaalidest 12 vehklejat, samuti olid suuremad alagrupid veerandfinaalis ja esimeses voorus.
* Esimene voor: 9 alagruppi, igas 8–10 vehklejaga. Veerandfinaali pääsesid 5 vehklejat igast alagrupist, kellel oli kõige vähem puuteid.
* Teine voor: 4 alagruppi, igas 11 või 12 vehklejaga. Poolfinaali pääsesid 6 vehklejat igast alagrupist, kellel oli kõige vähem puuteid.
* Poolfinaalid: 2 alagruppi, igas 12 vehklejaga. Igast alagrupist pääsesid finaali 6 vehklejat, kellel oli kõige vähem vastase puudutusi.
* Finaal: 1 alagrupp 12 vehklejaga.

Võistkondlik epee

[muuda | muuda lähteteksti]


Finaal: 20. august
Osavõtjaid: 72
Riike: 11
Olümpiavõitja 1912:  Belgia
Henri Anspach, Paul Anspach
Fernand de Montigny, Robert Hennet
Jacques Ochs, François Rom
Gaston Salmon, Victor Willems

Tulemused

Igal riigil lubati osaleda ühel võistkonnal, kuhu kuulus neli alustavat võistlejat ja neli vahetussportlast. Matšid toimusid ühe puutega, kusjuures topeltpuudutused loeti topeltkaotusteks. Formaat oli kahes alagrupivoorus. Finaalis olid asetused Itaalia ja USA matši ajaks juba selgunud. Kuna võistkonna võitja ei omanud mingit vahet, leppisid nad kokku, et Nedo Nadi vehkleb ühe puutega Arthur Lyoniga ja matši võit selgub selle ühe matši põhjal.

Itaalia võitis epee võistkondliku kuldmedali, kuid tal oli õnne pääseda finaali. Esimeses voorus Itaalia oma alagrupivõitu ei teinud, jagades teist kohta Portugaliga, edestades napilt neljanda koha saanud Hollandit, kes edasi ei pääsenud. 1919. aasta liitlasmängudel oli lõppjärjestus järgmine: 1) Prantsusmaa, 2) Portugal ja 3) Belgia ja Rumeenia. Antwerpenis pälvis Itaalia võistkond Inglise Vehklejate Liidu poolt annetatud väljakutseauhinna.

Florett

[muuda | muuda lähteteksti]

Finaal: 18. august
Osavõtjaid: 56
Riike: 10
Olümpiavõitja 1912: Nedo Nadi, Itaalia
Tulemused
Võistlus toimus kolme vooru formaadis. Igas voorus jagati vehklejad alagruppidesse, et vehelda alagrupis ringturniiri. Matšid toimusid kolme puuteni (ebapopulaarne muudatus tavapärasest viiest). Kasutati standardseid floreti reegleid, sealhulgas seda, et puuteid tuli teha floreti otsaga, sihtmärgiks oli torso ja eelistus määras topeltpuudutuste võitja.
* Veerandfinaalid: Oli 8 alagruppi, igas 5–9 vehklejat. Iga veerandfinaali 3 parimat vehklejat pääsesid poolfinaali.
* Poolfinaalid: Oli 4 alagruppi, igas 6 vehklejat. Iga poolfinaali 3 parimat vehklejat pääsesid finaali.
* Finaal: Finaalis oli 12 vehklejat.

Võistkondlik florett

[muuda | muuda lähteteksti]

Finaal: 17. august
Osavõtjaid: 49
Riike: 8
Olümpiavõitja 1904: Ühendvõistkond
Ramón Fonst
Albertson Van Zo Post
Manuel Díaz

Tulemused

Meeste võistkondlik florett oli vehklemisala, mis oli teist korda 1920. aasta suveolümpiamängude vehklemisprogrammist. Esimene kord oli ala võistkondlik florett olümpiaprogrammis 1904. aastal, kuid 1908. ega 1912. aastal võistkondliku floretivõistlust ei toimunud.
Igal riigil lubati osaleda ühel võistkonnal, kuhu kuulus neli alustavat võistlejat ja neli vahetusvehklejat. Matšid toimusid kolme puutega. Formaat oli kahes alagrupivoorus. Esimeses voorus oli teises alagrupis ainult kolm võistkonda, kuna neljas võistkond, Hispaaniast, ei ilmunud kohale. USA ja Suurbritannia vahelises finaalis võistkondlikul matšil saavutasid mõlemad võistkonnad kaheksa matšivõitu, kuid USA kuulutati võitjaks puutepunktide arvuga 33-31.

Itaalia floretivõistkonda juhtisid Nadi vennad, Aldo ja Nedo, ning nad võitsid kuldmedali üsna kergelt. Itaalia võitis kõik kaheksa matši. Nende ainus tasavägine matš finaalis oli Prantsusmaa vastu, keda nad alistasid 9-7. 1919. aasta liitlasriikide meistrivõistlustel oli tulemus vastupidine, kui Prantsusmaa alistas finaalis Itaalia puutepunktidega 127-125, pärast seda, kui neil oli olnud 18 matši viigis.

Espadron

[muuda | muuda lähteteksti]

Finaal: 26. august
Osavõtjaid: 43
Riike: 9
Olümpiavõitja 1912: Jenő Fuchs, Ungari
Tulemused
Võistlus toimus kolme vooru formaadis. Igas voorus jagati vehklejad alagruppidesse, et vehelda alagrupis ringturniiri. Matšid toimusid kolme puuteni (ebapopulaarne muudatus tüüpilisema viie puuteni). Kasutati standardseid mõõgareegleid, sealhulgas seda, et sihtmärgiks oli nüüdseks standardne sihtmärk vöökohast kõrgemal (erinevalt suuremast sihtmärgist 1912. aastal ja kogu kehast aastatel 1896, 1900 ja 1908).
* Veerandfinaalid: Oli 5 alagruppi, igas 7–9 vehklejat. Poolfinaali pääsesid iga veerandfinaali 4 parimat vehklejat, välja arvatud veerandfinaali C 5 parimat (kaks meest jagasid neljandat kohta, seega viik ei olnud lahendatud ja mõlemad pääsesid edasi).
* Poolfinaalid: Oli 3 alagruppi, igas 7 vehklejaga. Finaali pääsesid iga poolfinaali 4 parimat vehklejat.
* Finaal: Finaalis oli 12 vehklejat.

Võistkondlik espadron

[muuda | muuda lähteteksti]


Finaal: 24. august
Osavõtjaid: 50
Riike: 8
Olümpiavõitja 1912: Ungari
László Berti, Dezső Földes,
Jenő Fuchs, Oszkár Gerde,
Ervin Mészáros, Zoltán Schenker,
Péter Tóth, Lajos Werkner

Tulemused

Igal riigil lubati võistkondlikus espadronivõistluses osaleda ühe võistkonnaga, kuhu kuulus neli algkoosseisu võistlejat ja neli vahetusvehklejat. Itaalia võistkond märkis oma meeskonnas üles Federico Cesarano, kuid ei kasutanud teda üheski matšis. Matšid peeti kolme puute peale. Kuna osalejaid oli nii vähe, oli formaat üks alagrupiring. Enamik võistkondlikest matšidest alguses peeti õues Beerschoti staadionil. Kui vihma hakkas sadama, viidi ülejäänud matšid siseruumides asuvatele linoleumiradadele Floralienis Middelheimi pargis.

Pärast seda, kui Tšehhoslovakkia võistkond kaotas kolm matši, loobusid nad kohtunikega rahulolematuse tõttu. Teisest küljest ei olnud Itaalia ja Suurbritannia vaheline matš piiratud, sest tabel oli juba otsustatud olenemata selle matši tulemusest.

Võistlusest puudusid Ungari vehklejad, kuna nende riiki ei kutsutud olümpiamängudele seoses nende rolliga Esimeses maailmasõjas. Ungari vehklejad olid domineerinud espadronivõistlustel Londonis 1908. aastal ja Stockholmis 1912. aastal. Ungari jäi espadronivehklemises domineerivaks riigiks kuni 1960. aastani. 1928. aasta olümpiamängudel Amsterdamis algas Ungari võitudejada võistkondlikus espadronivõistluses, mis lõppes alles 1964. aastal ning hõlmas 46 järjestikust matšivõitu ja seitset järjestikust kuldmedalit.

Ungari puudumisel võitis Itaalia 1920. aastal võistkondliku espadronivõistluse. Siiski tuleb märkida, et ka Itaalia oli selles distsipliinis üsna hea, kuna nad võitsid võistkondliku espadronivõistluse 1924. aasta olümpiamängudel Pariisis, isegi kui Ungari võistles, ning Itaalia oli võitnud meistrivõistlused ka 1919. aasta liitlasmängudel.

Medalitabel

[muuda | muuda lähteteksti]
  •   *   Korraldajariik (Belgia)
Olümpiarõngad Antwerpen 1920Vehklemine
Koht Riik Kuld Hõbe Pronks Kokku
1. Itaalia5106
2. Prantsusmaa1438
3. Belgia0101
4. Holland0022
5. USA0011
Kokku 5 riiki66618

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vehklemine_1920._aasta_suveolümpiamängudel&oldid=7155315"