Vega (barkantiin)

Vega
	Vega joonis
Sõsarlaevad	12
Ajalugu
Ehitaja	Oy Laivateollisuus Ab, Turu, Soome
Vette lastud	1952
Tehnilised andmed
Pikkus	51,7 m
Laius	8,9 m
Süvis	2,9–3,5 m
Maste	3
Taglase tüüp	barkantiin

Vega (kuni 1948 Venta, vene keeles Вента; ka Vega II, vene keeles Вега, tõlkes 'Veega') on pärast Teist maailmasõda Soomes sõjakahjutasukuunarina ehitatud ja Eesti NSV-s õppelaevana kasutatud kolmemastiline puust purjelaev. On säilinud tänaseni, kuid on pikemat aega Soomes taastamisel.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitamisest Nõukogude aja lõpuni[muuda | muuda lähteteksti]

Vega ehitati 1952. aastal Soomes Turus (Pansios) Laivateollisuus-laevatehases sõjakahjude korvamiseks NSV Liidule. Kokku ehitati Soomes sõjakahjudeks 91 puukuunarit, Vega oli kogu sarja viimaseid laevu (nr 88). Laevade planeeritud ekspluatatsiooniiga oli 20 aastat.

Vegast sai 1959. aastal Tallinna Merekooli esimene õppelaev. 1962. aastal moderniseeriti laeva oluliselt Loksa Laevaremonditehases. Ehkki loodeti, et uuendused lubavad laeval sõita Läänemerest kaugemale, see ei täitunud.

Ligi 27 aastat ekspluatatsioonis olnud laevast käis läbi 3116 kursanti peaaegu kõigist tollase NSV Liidu merekoolidest. Läbisõidetud meremiile jagus enam kui umbes viiekordseks ümbermaailmasõiduks mööda ekvaatorit. Laev osales üle 10 korra mängufilmides.

1978. aasta jäi Vega viimaseks navigatsioonihooajaks.

1979. aasta 1. aprillil otsustati laev anda Eesti Meremuuseumile esimeseks ujuveksponaadiks. Vega jäi seisma peamiselt Pirita sadamasse, kus seda kasutati ka ujuvrestoranina.

1986. aastal viidi juba üsna kehvas seisus laev remonti Tallinna Meretehasesse ja tõsta staaplile.

Iseseisvuse taastamise järel[muuda | muuda lähteteksti]

Vega seisis 1991. aastal ikka Meretehases staaplil. Töö ei edenenud ja Meremuuseumil oli käsil muid kulukaid projekte. Väidetavalt oli laeva kahjustanud vamm. Eesti ametkondadele sai järjest selgemaks, et Vegat eri põhjusil lähiaastail taastada ei õnnestu ja laev võib halvemal juhul üldse hävida. Samal ajal hakkasid nukras seisus laeva vastu suuremat huvi tundma aga soomlased, kes nägid selles oma merekultuuri pärandit ja otsisid võimalusi selle ülevõtmiseks.

Tagasi Soome[muuda | muuda lähteteksti]

Sinimustvalge lipu all laev merele ei jõudnudki. 26. novembril 1996 võõrandati Vega valitsuse otsusega Kultuuriministeeriumilt ja anti detsembris üle Soomes moodustatud sihtasutusele Soome Vega. Eesti noortele reserveeriti sihtasutuse põhikirjaga siiski võimalus oma purjetamisoskuste arendamiseks Vegal tulevikus, kui see peaks taastatama. Laev tehti Meretehases veel Eesti riigi raha (180 000 Eesti krooni) eest liigutamiskõlblikuks ja veeti 1997. aastal spetsiaalsel ujuvalusel Soome Pietarsaari Vanasse sadamasse. Hiljem tõsteti Vega seal uuesti staaplile ja alustati taastamistöid. Suur osa laevast on kogutud ja annetatud raha eest taastatud, seejuures paljud detailid täielikult uuendatud, kuid teadaolevalt pole töö väga suure mahu tõttu seni veel valmis.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiandmed:

kere pikkus: 44 m
maksimaalne pikkus: 53 m
laius: 8,9 m
süvis: 2,9–3,5 m
veeväljasurve: 595 t
mahutavus: 322 brt
purjede arv: 14
purjepind: 882 m²
peamasin: 300 hj
kiirus masinajõul: 7 sõlme
laevapere: 15 + 35 merekooli kursanti

Vega oli kolmemastiline puidust kerega barkantiin. Paljud seadmed ja ehitised olid siiski metallist. Laev oli väidetavalt üsna hea merekindlusega. 4–6-pallises tuules saavutati purjede all kiiruseks 6–7 sõlme. Suurim saavutatud purjetamiskiirus olnud 8 sõlme. Kiirus polnud suur ja see oli tingitud peamiselt laeva suhteliselt laiast kaubalaevalikust kerest, kuid õppesõidul polnudki kiirus oluline.

Praktikandid elasid 4- ja 6-kohalistes kahekorruseliste koidega kajutites. Lisaks oli mõned ülestõstetavad koid kahes kursantide messis ja madruste kajutites.

1962. aastal läbis laev uuenduskuuri. Peamasina 225 hj kalorisaatormootor asendati moodsama 300 hj diiselmootoriga, paigaldati kaks võimsat 150 kW diiselgeneraatorit ja ankrupeli ottomootor asendati elektrimootoriga. Laevaruumide kivisöega köetav vesiküttesüsteem asendati elekterküttega. Kambüüsi samuti kivisöeküttel pliit asendati elektripliidiga ja tekile ehitati suur külmkamber toiduainete säilitamiseks. Kolme tekiehitise vahele ehitati uued laiemad ülekäigusillad ja avasild sai nn tiivad, mis hõlbustasid ettepoole vaatamist. Laev sai uue radari, translatsiooni ja 10 numbriga sisetelefonijaama.

Filmid[muuda | muuda lähteteksti]

Vega osales umbes 10 filmi võtetel, sealhulgas:

1969. aastal filmitud ja 1970. aastal välja tulnud Eesti Telefilmi muusikalise revüü "Ahvatluste tund" (peaosades Marika Lenk ja Peeter Jakobi) üks osa võeti üles Vegal:
- "Ahvatluste tund". Ajavahemik 14:24–16:39. ERR Jupiter
1979. aastal on laeva näha Anne Veski laulu "Troopikaöö" videos
1980. aastal olümpiaregati puhul filmitud Tõnis Mäe venekeelse populaarse laulu "Olimpiada" videos
1984. aastal on laeva näha Anne Veski laulu "Pozadi krutoi povorot" videos

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Ants Pärna. "56. Vega". // 100 laeva. Valgus. Tallinn 1975. Lk 132–133
Eero Levanto, Matti Pietikäinen. "Sotakorvauskuunari Vega". Vega-säätiö. Helsinki 2000. 64 lk. ISBN 951-98536-0-X. Soome keeles
Lauri Saviluoto. "Vega. Voimallisin". 2010. ISBN 978-952-235-271-2. Soome keeles
Mati Õun, Hanno Ojalo. "56. Barkantiin Vega. 1952". // 100 Eesti laeva. Varrak. Tallinn 2015. Lk 120–121
"1952. Purjelaev Vega". // 100 aastat kiilu all. Eesti lugu laevades. Eesti Meremuuseum. Tallinn 2015. Lk 76–77