Veedade kultuur

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Vedade kultuur (ka vedade ajastu) on üldmõiste India varases ajaloos perioodi kohta aastatel umbes 1750/1500–500 e.m.a, kui loodi veda kirjanduse peatosed. India ajaloos vedade ajastu järgneb Induse oru linnakultuuridele (kõrgaeg 2300-1750 e.m.a) ja eelneb eepilisele ajastusele ning budismi tekkimisele. Esimese aastatuhande keskel hakkas vedadega seotud brahmanismi lagunema ning tekkisid budism, džainism ja veel mitmed uued maailmavaated.

Varane vedade ajalõik (1750–1000 e.m.a)[muuda | muuda lähteteksti]

Sel perioodil esines rohkesti erinevate hõimude rändeid, mille tagajärjeks olid võõrhõimude vägivaldsed kokkupõrked kohalike põlisasukatega. Selle kinnituseks on leitud Rigvedast tõendeid, kus kirjeldatakse hõimu suurkujude omavahelisi vastuolusid. Vaenujalal olid põlisaarjalased ja Dasas, Dasyus inimesed, kes ei kuuletu jumalate käskudele ja eiravad rituaalsete kommete reegleid. Neid on kirjeldatud mridhras ja ning teadlased arvavad, et Dasas ja Dasyus olid algselt seotud iraani Dahae ja Dahyu hõimuga.

Tähtsamaid sõjalisi konflikte on märgitud Rigvedas, mida kutsutakse Kümne Kuninga Lahinguks. Üheks osapooleks on Bharatas, hõim, kelle pealikuks oli Sudas ning teisel pool olid nende vastasteks 10 hõimu: Puru, Yadu, Turvasha, Anu, Druhyu, Alina, Bhalanas, Paktha, Siva ja Vishanin. Bharatad elasid Saraswati jõest põhja pool, aga Puru hõim paiknes lõuna pool. Teised ühise liidu hõimud paiknesid Punjabi piirkonnas, seega lahingu toimumispaigaks oli Parushni pank, tänapäeva Ravi jõe äärsel alal. Arvatakse, et sõja põhjuseks võis olla Ravi jõgi, kus konföderaalsed hõimud tahtsid uputada Bharatad, avades Ravile ehitatud tammi. Plaanitud rünnak aga ebaõnnestus ning Bharatad suutsid võimu endale haarata. Kümne Kuninga Lahingus tapsid nad Puru hõimu pealiku Purukutsa ning sõja lõppedes moodustus Puru ja Bharatade ühine hõim, mis sai nimeks Kuru.

Hiline vedade ajalõik (1000–500 e.m.a)[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 12. sajandit e.m.a valmis Rigedast lõplik kuju, kus vedade ühiskonnas kujunes täielikult välja põllumajandus, mis laienes edasi lääne Gangese aladele. Kuid veedade kultuur ei pääsenud edasi Gangese tasandikele, mis oli kaetud paksu metsaga. Alles 1000 e.m.a võeti kasutusele rauast teljed ja adrad, mis levisid ka Gangese territooriumile. Paljud vanad hõimud liitusid ja moodustasid suuremaid poliitilisi üksusi.

Veedade religiooni arenedes hakkasid indoaarjalased Gangese tasandikele rändama, pärast 1100 e.m.a ning segunesid koos Põhja-India põlise kultuuriga.

Kuru kuningriik sai alguse paljude hõimude ühinemisel. Koguti laule ja töötati välja uued rituaalid. Peamised Kuru riigi loojad olid kuningas Parikshit ja tema järglane Janamejaya, kes muutsid Indias rauaajal võimukateks. Kuru kuningriik langes pärast tema lüüasaamist. Hiljem kujunes Videhas uus poliitiline keskus, mis asub tänapäeval Lõuna Nepalis ja Põhja-Bihari Indias.

Kuulsamaiks usuliseks ohverduseks sai ashvamedha ehk hobuse ohverdamine, kus hobune pühitseti, et loom saaks vabalt kuningriigis liikuda. Hobust pidi austama ning arvati, et tuli valmistuda võitluseks kuningaga, kui nähti talle kuuluvat hobust, kes hingena ringi rändas. Sel perioodil algas sotsiaalne kihistumine. Kujunes välja varnasüsteemi esimesed tavad, mis jaotas inimesed hierarhiliselt vaimulikeks (braahmanid), sõdalasteks (kšatrijad; ka sõdalasvalitsejad), kaupmeesteks (vaišjad: talupojad, kaupmehed, käsitöölised) ja (šuudrad: teenijad, orjad). See eraldas põlisrahvad üksteisest.

Linnastumine[muuda | muuda lähteteksti]

6. sajandil e.m.a loodi uus suur kuningriik Mahajanapadas. Linnastumine soodustas kaubandustegevust ning kergendas reisimist. Anga – Ida-India üks kuningriike, mis moodustas veeda kultuuri idapiiri. Lõunas oli oma kuningriik Vatsa, pealinnaks Kausambi. Narmada jõgi ja osa Lääne-Deccani moodustasid lõunapiiri. Vastloodud riigid võitlesid nüüdsest ülemvõimu pärast ja asusid looma oma impeeriume.

Veedade kultuur oli teinud suuri muudatusi oma keeles, kultuuris kui ka poliitikas. 6. sajandil e.m.a algasid suuremad välismõjutused ning 3. sj e.m.a hakkasid põhjapoolseid kuningriike juhtima indokreeklased.