Veedad

See artikkel räägib hinduismi pühakirjadest; rahva kohta vaata artiklit Vedad (rahvas)

Veedad (sanskriti keeles veda ‘teadmine’) on hinduismi kõige varajasemad pühakirjad, millele omistatakse jumalik autoriteet. Veedad on šruti kirjanduse alustekstid ja veedakirjanduse hulka kuuluvad ka nende edasiarendused ja kommentaarid, braahmanad, aranjakad ja upanišadid.

Veedad jagunevad neljaks hümnide kogumikuks (sanskriti keeles saṃhitā), mis on loodud vanimas indoaarja keeles, nn veedade keeles. Nende täpne tekkimisaeg pole teada.

Veedadest vanim, «Rigveeda» (sanskriti keeles ṛgveda ‘hümnide veeda’), pärineb ilmselt ajavahemikust 1500–1200 e.m.a ja koosneb 1028 hümnist (sanskriti keeles ṛj), mis on pühendatud erinevatele jumalatele ja mille loojateks peetakse muistseid rišisid. Neljandik «Rigveeda» hümnidest on pühendatud Indrale, samuti on palju hümne pühendatud Agnile.

Vanuselt teiseks peetakse «Jadžurveedat» (yajurveda ‘loitsude veeda’), mis koosneb preestrite poolt ohvrirituaalidel kasutatud loitsudest ja lausumistest.
Kolmas on «Saamaveeda» (sāmaveda ‘viiside veeda’), mille tekstid langevad suures osas kokku «Rigveeda» omadega, mis on aga eraldi koostatud selleks, et talletada selle hümnide meloodiad.
Neljas veeda on «Atharvaveeda» (atharvaveda ‘atharvan-preestrite veeda’), mis koosneb erinevatest hümnidest, loitsudest ja manamistest ning tekkis teistest hiljem.

Veedade retsiteerimine rituaalsetel sündmustel ja kindlates elusituatsioonides oli braahmanite ülesanne ja neid anti edasi suulises traditsioonis. Veedade lugemine ja kuulamine oli lubatud ainult hinduistliku ühiskonna kolmele kõrgemale seisusele; teistel oli see surma ähvardusel keelatud.

Veedadel põhines veedade religioon, mis keskendus ohvririitustele, kuna jumalatele ohverdamisest sõltus muistsete indialaste uskumuste kohaselt nii kosmiline kui ka ühiskondlik kord. Veedade religioon oli polüteistlik ja selle põhjal kujunes välja hilisem hinduism. Veedadest on pärit paljud hinduismi jumalad, aga ka maailmavaatelised arusaamad, näiteks ühiskonna jagunemine seisusteks.^[1]

Eesti keeles ilmunud katkendeid Jaan Puhveli (1996, 2001), Linnart Mälli (1975) ja Ülo Valgu (1993, 1997) tõlkes.

Rigveeda[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Rigveeda

"Rigveeda" (ṛgveda) stiil ja keel on keeruline ja raske, öeldakse isegi, et ta moodustab peaaegu omaette keele. Kasutatakse suurel hulgal sümboleid ja metafoore, nt lehmad = pilved = koidukiired; pilv = mägi; äike = sõda; silm = päike.

Ka jumalatel on palju erinevaid nimesid, sh metafoore, mis hakkavad juba omaette tähendust omandama, nt Indrat nimetatakse kui Vritra tapjat.

Kõik mütoloogilised narratiivid on lõpetamata, st neil puudub algus ja lõpp. Nad ei olnud mõeldud jutustamiseks vaid pöördumiseks jumala poole.

Taevasfääri jumalatest olulisemad on: taeva ja maailmakorra jumal Varuna ning maailmakorra ja päikese kulgemise jumal Mitra. Jumal Višnu on Rigvedas vähetähtis. Oluline on veel koidujumalanna Ûsas. Õhuruumijumalatest on olulisem tormi-, äikese- ja sõjajumal Indra, maasfääri jumalatest tulejumal Agni.

Vedades on ka rituaalhümne, dialooghümne (nt poeg pöördub isa vaimu poole) ning loitsulaadseid hümne.

Jadžurveeda[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Jadžurveeda

"Jadžurveeda" (yajurveda) on enamasti proosas kirjutatud teos, millel on viis osa, mis jagunevad neljaks mustaks ja üheks valgeks Jadžurveedaks, viimane neist on olulisim.

Mõningaid ohvreid: loomohver, vajarpeya – kuninglik jõu-joomisriitus, rajasuya – kuninga kroonimistseremoonia.

Saamaveeda[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Saamaveeda

"Saamaveeda" on suhteliselt vähetähtis tekst. Sāma tähendab 'lauluviisi', seega on "Saamaveeda" kogum laule, mida preester laulis.

Tegemist ei ole iseseisva tekstiga, sest see sisaldab palju värsse "Rigveedast". "Saamaveeda" 1549 värsist ei ole ainult 75 pärit "Rigveedast", kusjuures ei ole arvestatud algteksti hümnide piiridega.

"Saamaveedale" liitus neli traktaati, kuidas seda kasutada.

Atharvaveeda[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Atharvaveeda

"Atharvaveeda" (sõnast atharvan 'tulepreester/loits') on kas värsis või proosas kirja pandud valge ja must maagia. Kunagi eksisteeris üheksa erinevate koolkondade versiooni, millest tänapäevani on säilinud vaid kaks. Algselt neid tekste veedade hulka ei loetud.^[viide?]

"Atharvaveeda" sisaldab loitse haiguste vastu, pika eluea saavutamiseks ja surma peletamiseks, deemonite ja nõidade vastu, vandenõu ja needuse vastu, naistega seotud maagiat (neiu palub endale meest), kuningaga seotud palveid, maagiat viha ja raevu vastu ning üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks ning õnnetuste vastu, moraalsete eksimuste ja kuritegude vastu, loitse preestrite edukuse tagamiseks, kosmoloogilise ja filosoofilise sisuga hümne.