Veedad

See artikkel räägib hinduismi pühakirjast; rahva kohta vaata artiklit Vedad (rahvas)

Veedad, ka vedad (sanskriti keele sõnast veda 'teadmine') on hinduismi vanimad pühakirjad.

Laiemas mõttes nimetatakse veedadeks (veedade kirjandus) veedasid kitsamas mõttes koos braahmanate, aranjakade ja upanišadidega. Braahmanad on iga veedaga seotud proosatekstid rituaalide kohta. Aranjakad ja upanišadid sisaldavad ohverdamismüstikat ning filosoofilisi ja religioosseid esoteerilisi õpetusi.

Veedade vanimad tekstid on tekkinud 15.–13. sajandil eKr ja hiliseimad umbes 500 eKr. Veedad on kirjutatud sanskriti eelses veedade keeles ehk veedade sanskritis.

Veedad on ohvri- ning ülistuslaulud, palved ja loitsud ja neid on neli.

Veedasid ei peeta hinduismis inimeste looduks, vaid šrutiks 'kuulduks', see tähendab igavesteks ja jumalikeks. Need ilmutati tarkadele prohvetitele, kes need inimsoole edasi andsid.

"Rigveeda"[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Rigveeda

"Rigveeda" (ṛgveda) stiil ja keel on keeruline ja raske, öeldakse isegi, et ta moodustab peaaegu omaette keele. Kasutatakse suurel hulgal sümboleid ja metafoore, nt lehmad = pilved = koidukiired; pilv = mägi; äike = sõda; silm = päike.

Ka jumalatel on palju erinevaid nimesid, sh metafoore, mis hakkavad juba omaette tähendust omandama, nt Indrat nimetatakse kui Vritra tapjat.

Kõik mütoloogilised narratiivid on lõpetamata, st neil puudub algus ja lõpp. Nad ei olnud mõeldud jutustamiseks vaid pöördumiseks jumala poole.

Taevasfääri jumalatest olulisemad on: taeva ja maailmakorra jumal Varuna ning maailmakorra ja päikese kulgemise jumal Mitra. Jumal Višnu on Rigvedas vähetähtis. Oluline on veel koidujumalanna Ûsas. Õhuruumijumalatest on olulisem tormi-, äikese- ja sõjajumal Indra, maasfääri jumalatest tulejumal Agni.

Vedades on ka rituaalhümne, dialooghümne (nt poeg pöördub isa vaimu poole) ning loitsulaadseid hümne.

"Jadžurveeda"[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Jadžurveeda

"Jadžurveeda" (yajurveda) on enamasti proosas kirjutatud teos, millel on viis osa, mis jagunevad neljaks mustaks ja üheks valgeks Jadžurveedaks, viimane neist on olulisim.

Mõningaid ohvreid: loomohver, vajarpeya – kuninglik jõu-joomisriitus, rajasuya – kuninga kroonimistseremoonia.

"Saamaveeda"[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Saamaveeda

"Saamaveeda" on suhteliselt vähetähtis tekst. Sāma tähendab 'lauluviisi', seega on "Saamaveeda" kogum laule, mida preester laulis.

Tegemist ei ole iseseisva tekstiga, sest see sisaldab palju värsse "Rigveedast". "Saamaveeda" 1549 värsist ei ole ainult 75 pärit "Rigveedast", kusjuures ei ole arvestatud algteksti hümnide piiridega.

"Saamaveedale" liitus neli traktaati, kuidas seda kasutada.

"Atharvaveeda"[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Atharvaveeda

"Atharvaveeda" (sõnast atharvan 'tulepreester/loits') on kas värsis või proosas kirja pandud valge ja must maagia. Kunagi eksisteeris üheksa erinevate koolkonnade versiooni, millest tänapäevani on säilinud vaid kaks. Algselt neid tekste veedade hulka ei loetud.

"Atharvaveeda" sisaldab loitse haiguste vastu, pika eluea saavutamiseks ja surma peletamiseks, deemonite ja nõidade vastu, vandenõu ja needuse vastu, naistega seotud maagiat (neiu palub endale meest), kuningaga seotud palveid, maagiat viha ja raevu vastu ning üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks ning õnnetuste vastu, moraalsete eksimuste ja kuritegude vastu, loitse preestrite edukuse tagamiseks, kosmoloogilise ja filosoofilise sisuga hümne.