Vastutustundliku laenamise põhimõte
Vastutustundliku laenamise põhimõte (inglise keeles responsible lending principle) tähendab, et krediiditooted ehk rahalisel kujul väljastatavad laenud peavad vastama tarbijate vajadustele ning olema kohandatud tarbija võimekusele laen krediidiasutusele tagasi maksta.[1] Tarbijate võlgadega ülekoormamise põhjuseks on varem olnud liiga kergekäeline laenuandmine. Selleks, et vältida tarbijate koormamist võlgadega, on krediidiandjad kohustatud järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet.[2]
Vastutustundliku laenamise põhimõtte kujunemine Euroopas[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopas sai vastutustundliku laenamise printsiip laiemalt tuntuks tarbijakrediidi direktiivi eelnõu 2002. aasta redaktsiooni kaudu. Selles direktiivis kehtestati laenuandja kohustus oma klienti tunda. Kliendi tundmise all mõeldi, et laenuandja peab hindama kliendi võimekust laen tagasi maksta enne laenu väljastamist. Sellisesse lähenemisse suhtuti kriitiliselt, kuna ühelt poolt tekitas see tarbijatele lisakulusid ning vähendas võimalusi krediiti saada ning teiselt poolt suurendas krediidiandjate kulude kasvu, mis muutis väiksemahulised laenud vähem populaarsemaks. Direktiivi mõjuanalüüsis leiti, et madala krediidireitinguga tarbijate krediidi saamise võimalused langeksid märgatavalt, ning tekkis kahtlus, kas krediidi valikuvõimaluste vähenemine aitab eesmärki saavutada. Analüüsi tulemusena jõuti järeldusele, et vastutustundliku laenamise printsiipi on võimalik saavutada efektiivsemalt informeerides tarbijaid krediidiriskidest ning jättes valiku tarbimisharjumuste suhtes tarbijatele.[3]
Tarbijakrediidi uues direktiivis 2008/48/EÜ[4], mille sätteid hakati kohaldama 2010. aasta 12. maist, vastutustundliku laenamise põhimõtet ei mainitud. Direktiivi sisuks on samuti krediidiandjate kohustus jälgida vastutustundliku laenamise arusaamasid kõikides krediidisuhte etappides. Krediidiasutuste vaatepunktist seisneb direktiivi sätete uudsus selles, et laenuandja ei või tugineda ainult laenusaaja esitatud andmetele, vaid peab ka ise asjakohastest andmebaasidest teavet otsima.[5]
Ajal kui Euroopas toimus diskussioon tarbijate ja nende õiguste üle seoses krediidilepingutega, võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu kapitalinõuete direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ.[6]„Nende direktiivide revolutsioonilisus seisnes selles, et kapitalinõuete arvutamise kord põhineb Rahvusvaheliste Arvelduste panga juures tegutseva Baseli pangajärelevalve komitee välja töötatud uuel kapitali adekvaatsuse raamistikul.“[7] Baseli raamistiku nõuded tuginevad riskitundlikule lähenemisele ja keskenduvad eelkõige tarbijatele ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele antavatele laenudele. Raamistiku eesmärk on laenamise kulude vähendamine mainitud isikutele.[7] Uue kapitalinõuete direktiivi riigisisesesse õigusesse ülevõtmine pani pankade omavahendite vajaduse otseselt sõltuma lepinguliste kohustuste kvaliteedist, mille tõttu on pankadel põhjendatud huvi vastutustundlikult laenata, kuna laenusaajate riskiprofiil hakkab nende kapitali vajadustele mõju avaldama.[7] Eesti õigus viidi uute kapitalinõuete direktiividega kooskõlla 1. jaanuaril 2007. aastal.[8]
Sätestus[muuda | muuda lähteteksti]
Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine on sätestatud võlaõigusseaduses §-s 4034.[9] Peale selle on vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamise kohustuslikkus sätestatud nii krediidiasutuste seaduses[10] kui ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduses.[11]
Poolte kohustused[muuda | muuda lähteteksti]
Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel on krediidiandja kohustus kliendi kohta teavet koguda ning kogutud andmete põhjal krediidivõimelisust hinnata.[2] Peale krediidivõimelisuse hindamise peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist andma tarbijale piisavalt selgitusi, et tarbija saaks otsustada, kas asjakohane krediidileping on tema olukorrale sobiv.[12]
Krediidivõimelisuse analüüsi tegemisel on krediidiasutus kohustatud arvesse võtma laenusaaja varasemat maksekäitumist vähemalt 6–12 kuu vältel enne laenu väljastamist.[13] Andmete kogumiseks on mitmeid meetodeid, kuid tähtis on see, et võetaks arvesse tarbija kohta käivaid kõiki teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada võimet laenu tagasi maksta. Analüüsida tuleb tarbija varalist seisundit, regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi ning varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tekkivate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Teavet hankides on krediidiasutused, lisaks tarbijalt saadud informatsioonile, kohustatud kasutama eri andmekogusid, näiteks krediidiinfot koguvat registrit või kinnistusraamatut.[14]
Tarbija kohustub krediidiandjale avaldama tõeseid finantsandmeid. Kui seda kohustust rikutakse ning selle tulemusena hindab krediidiandja krediidivõimelisust valesti, ei teki krediidiandjale vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest sanktsioone.[14]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ K. Siibak. Vastutustundliku laenamise põhimõte. – Juridica 2009/X, lk 707.
- ↑ 2,0 2,1 P. Kalamees, jt. Lepinguõigus. Tallinn: Juura 2017, lk 292.
- ↑ K. Siibak. Vastutustundliku laenamise põhimõte. – Juridica 2009/X, lk 705.
- ↑ Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48/EÜ, 23. aprill 2008, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ. – ELT L 133, 22.05.2008, lk 66–92.
- ↑ K. Siibak. Vastutustundliku laenamise põhimõte. – Juridica 2009/X, lk 705-706.
- ↑ Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/48/EÜ, 14. juuni 2006, krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta (uuestisõnastamine) (EMP-s kohaldatav tekst). – ELT L 177, 30/06/2006, lk 0001–0200; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/49/EÜ, 14. juuni 2006, investeerimisühingute ja krediidiasutuste kapitali adekvaatsuse kohta (uuestisõnastamine). – ELT L 177, 30.6.2006, lk 201–255. Liikmesriigid kohaldavad nimetatud direktiivide sätteid alates 1. jaanuarist 2007.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 K. Siibak. Vastutustundliku laenamise põhimõte. – Juridica 2009/X, lk 706.
- ↑ K. Siibak. Vastutustundliku laenamise põhimõte. – Juridica 2009/X, lk 709.
- ↑ Võlaõigusseadus. – RT I, 20.02.2019, 8.
- ↑ Krediidiasutuste seadus. – RT I, 13.03.2019, 98.
- ↑ Krediidiandjate ja -vahendajate seadus. – RT I, 13.03.2019, 97.
- ↑ P. Kalamees, jt. Lepinguõigus. Tallinn: Juura 2017, lk 294.
- ↑ K. Siibak. Vastutustundliku laenamise põhimõte. – Juridica 2009/X, lk 708.
- ↑ 14,0 14,1 P. Kalamees, jt. Lepinguõigus. Tallinn: Juura 2017, lk 293.