Vapruse eest tulekahju ajal
Vapruse eest tulekahju ajal (vene keeles "За отвагу на пожаре") oli Nõukogude Liidu autasu, millega tunnustati tulekahjude kustutamisel üles näidatud julgust, vaprust ja ennastsalgavust.
Medal asutati NSV Liidu Ülemnõukogu 31. oktoobril 1957[1] aasta määrusega. Medalit anti tuletõrjetöötajatele, vabatahtlike tuletõrjesalkade liikmetele, sõjaväelastele ning teistele kodanikele, kes olid silma paistnud inimeste, sotsialistliku omandi ja kodanike vara päästmisega või tuletõrjeüksuste töö oskusliku juhtimisega tulekahjude ja plahvatuste ärahoidmisel[1].
Autasustamise kord
[muuda | muuda lähteteksti]Medali „Vapruse eest tulekahju ajal“ andsid NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi nimel välja liiduvabariikide ülemnõukogude presiidiumid. Aumärgi andsid üle liiduvabariikide ja autonoomsete vabariikide ülemnõukogude presiidiumide esimehed, nende asetäitjad või liikmed, samuti kraide, oblastite, rajoonide ja linnade töörahva saadikute nõukogude täitevkomiteede juhid või sõjaväelaste puhul sõjaväe juhtkond.
Koos medaliga anti autasustatule tõend ettenähtud vormi järgi. Medalit võidi anda mitu korda. Kokku anti välja üle 32 500 medali.
Medali kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Medal on valmistatud uushõbedast ( hõbe aastatel 1957–1960 ) ja ringi kujuline ketas läbimõõduga 32 mm. Esiküljel on ülaosas kiri ЗА ОТВАГУ НА ПОЖАРЕ ( eesti keeles: VAPRUSE EEST TULEKAHJU AJAL) ja selle all viieharuline täht. Keskel on ristatud tuletõrjekirves ja tellitav mutrivõti . Allosas on kaks oksa, üks loorberilehtedest ja teine tammelehtedest, mille ühenduskohas on sirp ja vasar. Tagaküljel on kujutatud tuletõrjujat lapsega süles põleva hoone taustal. Paremal on loorberioksake.
Medal riputati viisnurksele plaadile, mis oli kaetud 24 mm laiuse punase lindiga, mille külgedel olid 3 mm laiused rukkilillesinised triibud ja nende vahel 1 mm laiused valged triibud.
Kandmine
[muuda | muuda lähteteksti]Medalit kanti rinnal vasakul pool. NSV Liidu ordenite ja teiste medalite olemasolul kinnitati see pärast medalit „Eeskujuliku töö eest“.
Pärast autasustatu surma jäi medal koos vastava tõendiga tema perekonnale mälestuseks.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 "Medali „Vapruse eest tulekahju ajal" PÕHIMÄÄRUS". Kolhoosi Küla. 10. detsember 1957.