Vapikirjeldus

Bretagne'i vappi kirjeldab vaid üks sõna, mis märgib kilbi värvust: "Ermine" 'hermeliin'

Östergötlandi vapi kirjeldus: "Punasel kilbil ründav (rampant) lohetiibadega greif sinise keele ja manustega, nelja hõbedase roosi keskel"

Vapikirjeldus ehk blasoneering on vapi heraldilise kujunduse üheselt mõistetav kirjeldus, milles kindlaksmääratud järjekorras nimetatakse kindlaksmääratud terminoloogiat ja sõnastust kasutades vapi kujunduse elemendid ja nende asetus vapil. Vapi kirjeldus peab olema lühike ja nii täpne, et selle järgi on kunstnikul võimalik taasluua vapi välimus ilma visuaalse eeskujuta.

Vapikirjelduse keel

Vapi kirjelduseks kasutatav mõistete ja terminite kogum moodustab heraldikakeele, millelt nõutakse täpsust ja üheseltmõistetavust. Heraldiliselt nõuetekohast vappi peaks kirjeldama ühe võimalikult lühikese ja võimalikult täpse lausega, milles on kindlad üheselt arusaadavad heraldilised terminid ja süntaks, mis lähtub vapipildi elementide kirjeldamise kindlast hierarhiast. Heraldikakeel kujutab endast allkeelt, mille üheks eripäraks on vapi elementide ja vapikujundite tähistamiseks kasutatavate nimetuste tähenduste erinevus normkeele tähendusväljadest. Eesti praegu valitsevale heraldikaterminoloogiale on ette heidetud ühtlustamatust.

Vapikirjelduse struktuur

Kirjeldus kulgeb järgmises järjekorras:

• Vapikilbi värvus või/ja jaotus väljadeks; väljade värvus ning jaotuse lõige (kui on)
• Ordinaarid ja nende lõige (kui on)
• Vapikujundid välja(de)l
• Vapikujundeid ordinaaridel
• Subordinaarid (kui on) ja vapikujundid subordinaaridel.

Vapikilbi jaotus paremaks (dexter) ja vasakuks (sinister) pooleks on tavaks mitte vaataja poolt, vaid kandja poolt. Kõige olulisem positsioon, millest kirjeldamist alustatakse, asub paremal ülanurgas, kõige vähem oluline diagonaalselt selle vastasnurgas –selles ülanurgas või -veerandikus paiknev kujund oli kilpi kandva rüütli eestpoolt vaatajale kõige paremini nähtav.

Vapikirjelduses peavad olema nimetatud vapil kasutatud heraldilised tinktuurid. Tavaliselt nimetatakse need järjekorras koos kilbi jaotuse, ordinaari(de) ja vapikujundite kirjeldustega.

Reeglipäraseid juhtumeid, näiteks sirge lõikejoon või tavalise kaldjaotuse või tavalise kaldpalgi suund või paremale vaatav vapiloom, ei kirjeldata eraldi (näiteks kui vapil on paremale vaatav lõvi, ei sisaldu kirjelduses sõna "paremale", vaid üksnes vapilooma nimetus ja liikumise tüüp: "lion passant").

Kujundite paiknemist vapil kirjeldatakse vapikilbi piirkondade (nn kilbi geograafia) kaudu (päismik, südamik, nabamik, parem ja vasak tiib, vapipäis, vapitüvi), liikudes paremalt vasakule ja ülalt alla.

Näide keeruka vapi kirjeldusest

1867. aasta Ungari vapp

1867. aasta Ungari vapi kirjeldus on
Esimesel veerandikul sinisel väljal kolm kuldset otse vaatavat (affronté) kroonitud lõvipead (Dalmaatsia); teisel veerandikul punase ja hõbedase maleruudustatud väli (Horvaatia); kolmandal veerandikul sinisel väljal põiki kulgev punane hõbedase äärisega jõgi, millel loomulikult kujutatud (proper) nugis kuuetipulise kuldse tähe all (Slavoonia); neljandal veerandikul punase latiga siniseks ja kuldseks jaostatud välja päises must tõusev kotkas kuldse päikesega temast paremal (addextré) ja hõbedase kuuga temast vasakul (senestré), all kuldsel jalusel seitse punast torni (Transilvaania); teravikuga vapitüvel (enté en point) punasel väljal loomulikult kujutatud kahepäine kotkas rohelisel saarel hoidmas kannu, millest vesi voolab hõbedasse merre, loomulikult kujutatud sinise lintidega krooni all (Fiume); kõigi peal südakilp, pikuti jaotatud kaheksa punase ja hõbedase latiga väljaks ja punaseks väljaks rohelise mäega, millel kuldne kroon ja hõbedane topeltrist (Ungari).