Vandžiogala

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Vandžiogala

leedu Vandžiogala
poola Wędziagoła

Elanikke: 861 (2011)[1]

Koordinaadid: 55° 7′ N, 23° 58′ E
Vandžiogala (Leedu)
Vandžiogala

Vandžiogala on alev Leedus Kaunase rajoonis, Vandžiogala valla halduskeskus. Alev asub Urka jõe kallastel. Vandžiogalas on keskkool ja raamatukogu. Vaatamisväärsusteks on sealne aastal 1830 valminud kirik ja selle kellatorn ning kaks kalmistut.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vandžiogalast on leitud neoliitikumist pärit kivikirveid ja imperaator Trajanuse rahasid. XIII sajandil on mainitu esimest korda sealset linnamäge. Ristisõdijate kroonikas kandis paikkond nime Wandyagel, hiljem, XVI sajandil vanades slaavi kirjalikes allikates aga – Vondziakgola. Toona asus seal lisaks külale veel ka mõis, mil oli palju omanikke; see kuulus ka Rastauskastele, Chlopickitele ja Hartovskitele.

Aastaks 1634 oli Vandžiogalast saanud alev, millel oli oma turuplats ja millel oli õigus pidada laata. Aastal 1655 ehitati alevisse ka kirik. Aastal 1817 alev põles. Aastal 1863 võtsid alevi elanikud aktiivselt osa Jaanuariülestõusust. 30 ülestõusus osalenud elanikku küüditati Siberisse, lähedalasuv Ibėnai küla põletati maha ja selle elanike asemele asustati vanausulised. Tsaariajal oli asula kohta kasutusel venekeelne nimekuju Вендзягола.[2]

XIX sajandi lõpuks olid Kaunasest põhja poole jäävad alad Nerise ja Nemunase põhjakaldal, Nevėžisest idas ja Jonava-Kėdainiai joonest lõuna pool kujunenud kakskeelseks. Seal oli arvukas poolakatest asurkond ja leedu keele kõrval oli seal käibel poola keel. Vandžiogala kihelkonnas oli toona vaid kaks leedu küla. Jumalateenistused Vandžiogala kirikus olid poolakeelsed. Taolise olukorra põhjuseks oli osalt see, et poolakatest mõisnikud asustasid oma maadele inimesi Poolast, aga osalt ka see, et Jaanuariülestõusu järel sinna asustatud venelased võtsid üle poola keele.[3]

Aastaks 1897 olid rahvaloenduse põhjal 95% Vandžiogala elanikest poolakad. Esimese maailmasõja järel lõid sealsed poolakad Vandžiogala poola vabariigi, lootuses, et Józef Piłsudski need alad Poolaga ühendab. Pärast kokkupõrkeid Leedu vägedega loobusid sealsed elanikud aga iseseisvuspüüdlustest.[4] 9. juulil 1941 hukkasid saksa okupatsiooniväed seal 38 juuti.[5] Aastal 2001 läbi viidud rahvaloetluse põhjal moodustasid poolakad piirkonna elanikest vaid 7,8%.

Tuntud elanikke[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. [1]
  2. Вендзягола. Энциклопедический словарь Брокгауза и Ефрона, Kd. 5А (10) : Вальтер — Венути. С.-Петербургъ, 1892., 900 lk.
  3. http://www.voruta.lt/mokytojas-petras-barniskis/
  4. http://www.epaveldas.lt/vbspi/biRecord.do?biExemplarId=167728
  5. http://dir.icm.edu.pl/pl/Slownik_geograficzny/Tom_XIII/209

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]