Vanarooma usund

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Vanarooma usund oli paljujumalate süsteem (polüteism).

Vana-Rooma usund (ja kultuur) ei kujunenud iseseisvalt vaid etruskide ja kreeklaste mõjul. Vana-rooma jumalad võib jaotada 3 rühma:

  • 1) vanad etruski päritolu jumalad,
  • 2) rooma jumalad,
  • 3) vallutuste käigus sissetoodud jumalad. Vabariigi varajasel perioodil (6.-3. sajand eKr) tekkisid roomlastel etruskide ja kreeklaste jumalakujud. See aitas kaasa antropomorfismi levikule, mis oli võõras varajasele rooma usundile. Toimus rooma usundi sujuv helleniseerumine.

Riik ja usund (ld religio) olid Rooma riigis lahutamatud. Preestrid olid riigiametnikud ning nende hulgas tähtsaimaks oli riigi ülempreester – pontifex maximus (ld< suur sillaehitaja). Pontifexid pidasid kalendrit (alates aastast 305 eKr), kirjutasid kroonikaid, olid arhitektid ja projekteerisid sildu (pons, pontis), templeid jms. Keisririigi ajal kuulus pontifex maximus amet keisrile. Alates Augustuse ajast hakati hellenistlike riikide eeskujul ka keisreid jumalikustama. Augustus kuulutati pärast surma jumalaks, Caligula oli esimene, kes end ise jumalaks lasi kuulutada.

Igal inimesel isiklik kaitsevaimgenius ja igal paigal – genius loci, keisri geenius oli muidugi kõige tähtsam. 

Müstikat ei olnud, kõik oli väga praktiline (do, ut des – annan, et annaksid). Kombetalitused olid täpselt reglementeeritud. Jumala poole võidi pöörduda nt: Jupiter või mis Su nimi iganes poleks, peaasi, et see oleks sulle meelepärane...

Ohverdamine oli kohustuslik. Kulutuste minimeerimiseks loodi asenduste tabelid: vaene mees võis piirduda lamba asemel kaalika või kana asemel küüslaugumugulaga. Etruskidelt pärineb ennustamise süsteem, enne igat tähtsamat ettevõtmist püüti ära arvata jumalate tahet. 

Rooma polüteistlikus usundis oli tähtis ennustamine (ld disciplina etrusca). Ennustasid riigi poolt määratud preestrid – augurid. Ennustamine kuulus ohvritalituste juurde ning selle käigus üritati ohvriloomade käitumise, loodusnähtuste või lindude lennu järgi välja lugeda jumalate tahet. Eriti tähtis oli auguritel lindude jälgimine. Augurite kolleegium tegutses keisririigi ajastuni. Sageli kasutasid riigimehed augureid oma tahte täideviijana.

Auspiciumi (auspiitsid) preestrid korraldasid, vaadeldi linde.

Haruspicium oli loomohvrite sisikonna järgi ennustamine (võis pärineda semiitidelt või Baabelist).

Auspiitse ja haruspiitse nimetati auguriteks.

Maagia ja nõidus väljaspool ametliku kultust oli põlu all (nõidumise eest võidi karistada surmanuhtlusega). Roomlaste kultus oli loomade ja taimsete viljade ohverdamise, palvete ja rituaalsete toimingute ühendus. Roomlasele oli palve jumaluse maagiliseks mõjutamisvahendiks. Jumalale pakuti ohver, ja temalt loodeti palve täitmist.

Rooma usundil polnud kindlaid eetilisi norme. Peamine oli tavade ja kõikide keeldude täpne täitmine.

Rooma impeeriumis levisid ja segunesid paljud idamaade kultused (Ma kultus, Dionysose kultus, Atargatise kultus, Isise ja Serapise kultus), kuni riigiusundiks kuulutatud kristlus nad hävitas.

Aastal 250 hakkas kristlaste arv tohutult kasvasma. Arvaalivendade aktid Roomas katkevad 241. a, viimased kultuslikud raidkirjad Olümposelt pärinevad aastast 265. Sellel ajal taanduvad viimased antiikaegsed linnakultused kreeklaste hellenistliku kiriku ees. Kõik erinevad tavad koondatakse ühe isiku kätte, mis tähendab, et neid tavasid tajutakse veel ainult üheleainsale usundile kuuluvana.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, lk 334-335.