Vanahispaania keel

Vana hispaania keel (tuntud ka kui vana kastiilia või keskaegne hispaania keel või roman, romançe, romaz; hispaania keeles: español medieval), viitab Hispaania iberoromaani keelele ning selle murretele, mida keskajal valdavalt Kastiilias ja selle ümbruses räägiti.

Varaseim, pikim ja kuulsaim vana hispaaniakeelne kirjanduslik teos on ''Laul minu Cidist'' (umbes 1140–1207).

Fonoloogia

Täishäälikud

monoftongid

	eesvokaal	keskvokaal	tagavokaal
kõrge vokaal	i		u
keskkõrge vokaal	e		o
madal vokaal		a

diftongid

/i͡e/

/u͡e/

Kaashäälikud

		huulhäälik	hammashäälik	hambasombuhäälik	palataal		velaar
ninahäälik		m		n	ɲ
sulghäälik/afrikaat	helitu	p	t	t͡s	t͡ʃ		k
	heliline	b	d	d͡z			ɡ
ahtushäälik	helitu			s	ʃ		h
	heliline	β		z	ʒ	ʝ
lateraal				l	ʎ
tremulant				r
rootiline kaashäälik				ɾ

(/s/ and /z/ olid apikaalsed kaashäälikud)

/b/ ja /β/

/b/ ja /β/ olid erinevad foneemid vanas hispaania keeles, otsustades järjekindluse järgi, millega grafeeme ⟨b⟩ ja ⟨v⟩ eristati. Sellegipoolest võib neid kahte segi ajada kaashäälikuühendites (nagu alba~alva "koit"), sõna algpositsioonis, pärast häälikut /n/ või peale pausi. Häälikuid /b/ ja /β/ hakati sõna alguses kasutama umbes 1400-tel aastatel ja sõna kesk- või lõpphäälikuna hiljemalt 16. sajandi keskpaiga lõpuks.

/h/

Arhailisel ajastul oli hääliku /h/ (ladina keelest /f/) kasutus olnud selline:

• [ɸ] enne häälikut [i, e, a] või [j, ɾ, l]
• [h] enne häälikut [o] või [u]
• [ʍ] või [hɸ] enne häälikut [w]

Varajases vanas hispaania keeles oli [ɸ] asendatud [h]-ga enne kõiki täishäälikuid ja arvatavasti ka enne häälikut [j].

Hilisemas vanas hispaania keeles muudeti säilinud [ɸ] ja [ʍ]/[hɸ] linnakõnes [f]-ks, tõenäoliselt tänu arvukale prantsuse- ja oksitaani keele kõnelejate juurdevoolule (ja nende erilisele ladina keele hääldusele) alates 12. sajandist. Pärast seda tekkis hispaania keelde mitmesuguseid [f]-ga algavaid laensõnu, mille tulemusel tekkisid minimaalsed paarid, nagu [ˈfoɾma] “vorm” ja [ˈhoɾma] “kingsepa viimane” (pärinevad ladina keelest). Tulemuseks oli uus foneem /f/, mis erineb /h/-st.

/ʒ/

Oletatakse, et seda tähte hääldatakse kui [d͡ʒ] pärast pause või peale teatud kaashäälikuid (aluseks on võetud judeo-hispaaniakeelsed kirjutised ja selle keele grammatika).

Sibilantide muutused tänapäevases hispaania keeles

1. /t͡s d͡z/ muutusid /s̻ z̻/-ks.
2. /z̻ z ʒ/ muutusid helituks ja neist said /s̻ s ʃ/.
3. /ʃ/-st sai /x/.
4. /s̻/ (olenevalt murdest) muutus kas /s/-ks või oli hääliku /θ/ ees.