Vana tartu kirjakeel

Lõunaeesti kirjakeel ehk (Vana) tartu kirjakeel on peamiselt tartu keelel ja võru keele põhjapoolseil murdeil põhinev kirjakeel, mida kasutati 16. sajandist kuni 19. sajandi teise pooleni Tartu- ja Võrumaal kiriku-, kooli- ja kohtukeelena.^[1]

Lõunaeesti kirjakeele üks vanemaid ja tähtsamaid kirjalikke mälestusmärke on 1686. aastal ilmunud "Wastne Testament". Tänapäeva kontekstis on lõunaeesti kirjakeelena viidatud ka võru kirjakeelele.

Varajane lõunaeesti ehk tartu kirjakeel kujunes 17. sajandil ning selle aluseks oli tõenäoliselt Tartu linnakeel. 17. sajandi teisel poolel ja 18. sajandil muutusid kirjakeeles püsivamaks mitmed Tartu murde lõunarühma ning hiljem vaid Võrumaal tuntud keelendid, mis andsid Tartu kirjakeelele järjekindlama lõunaeestilise ilme.^[2] Kuni 19. sajandi teise pooleni eksisteeris vana tartu kirjakeel paralleelse kirjakeelena, olles eriti tugevalt mõjutatud 16. sajandi lõpu jesuiitide misjonitegevusest ja hilisemast Rootsi-aegsest hariduspoliitikast, mis soodustas emakeelse vaimuliku kirjanduse levikut.

Esimesed trükised

1585. aastal ilmus Vilniuses tartukeelne katekismus, mille tõlkisid Tartu jesuiitide kolleegiumi rektor Thomas Busaeus, preester Johannes Ambrosius Völcker ja eestlasest tõlk Jakob Kaulevel. Katekismus pole tänaseni säilinud.^[3]

Völckeri käsikiri (u 1585–1590) on tartu-tallinna segakeelne palveraamat, mille pani kirja Johannes Ambrosius Völcker. Palveraamat on ladinapärase ortograafiaga, mitte saksapärasega.^[4]

Boieruse käsikiri (1580–1590) on ladinakeelne palve, millele on lisatud tõlked kreeka, rootsi, poola, saksa, itaalia ja tartu keeles. Selle autoriks on Laurentius Boierus.^[5]

Tartu raadi tunnistus (1589) on Sigismundus Awebachile väljastatud tunnistus, mida peetakse üheks varasemaks säilinud lõunaeestikeelseks asjaajamistekstiks.

1590ndatel ilmus arvatavasti tartukeelne lauluraamat. See pole samuti säilinud, kuid sellest on sissekanne Tallinna linnaarhiivis.^[3] 1622. aastal tuli välja Agenda Parva ('väike käsiraamat'). Tegemist oli katoliikliku käsiraamatuga, mis oli läti, tartu, poola ja saksa keeles. Tartu keeles oli umbes 200 sõna. Teose tõlkijaks peetakse Tartu jesuiitide tõlkeseminari eestseisjat Guilhelmus Bucciust.

1648. aastal ilmus Johannes Gutslaffi "Observationes grammaticae circa lingvam Esthonicam", mis oli esimene grammatika, mis sisaldas ka lõunaeesti keele sõnastikku. Gutslaff tegi ettepanekuid ortograafia parandamiseks. Seejuures soovitas ta märkida pikka vokaali diakriitiliste märkidega, loobudes senisest saksapärasest h-st (nt kârn 'kaaren', kôlma 'koolma'). Samuti pakkus ta välja, et peenendust tähistatakse j-tähe abil (nt kotj 'kott').

1686. aastal ilmus Wastne Testament, mis oli esimene läbinisti maakeelne teos. Selle ümberkirjutajateks olid tartu keelealalt pärit kirikuõpetajad Adrian ja Andreas Virginius ning teised abilised.

17. sajandi lõunaeesti kirjakeele erijooned

Võib välja tuua mõned erijooned, kuid nende kasutus/märkimine oli väljaandeti kõikuv:

võõrtähed: c, f, x, y, z, q, β;
palatalisatsioon;
afrikaadid;
vokaalharmoonia.

Tartukeelse kirjanduse tippaeg

Tartukeelse kirjanduse tippaeg oli 1690. aastatel ja seda nii ilmunud teoste arvu kui ka keele poolest. Tartu keel oli muutunud rahvakeelsemaks, kasutusele tuli Forseliuse ortograafia (süstemaatiline eesti vana kirjaviis^[6]), mis võeti tartu keeles varem kasutusele kui tallinna keeles.

Esimene illustreeritud maakeelne raamat oli tartu keeles ilmunud "Önsa Luteruse Katekismus, Ehk Laste Oppus" (1690).

Esimene tartukeelne aabits ilmus 1698 Riias.

See tartu kirjakeele esimene tippaeg lõppes traagiliselt Põhjasõjaga, mis laastas eriti rängalt just Tartut ja Lõuna-Eestit. Just Põhjasõja tõttu jäi ka ilmumata juba valmimisjärgus olnud "Vana Testamendi" tartukeelne tõlge.

Põhjasõja järgne periood

Pärast Põhjasõda algas tasapisi vana Tartu kirjakeele uus tõusuperiood. Selle päris algusest pärineb üks kuulsamaid tartukeelseid teoseid, 1708. aastal ilmunud Käsu Hansu käsikirjaline luuletus "Oh! ma waene Tardo Liin". Luuletus esitab Tartu saatuse Põhjasõja ajal ja see koosneb 32 stroofist (256 värsireast). Originaal ei ole säilinud, kuid selle kõige varasem üleskirjutus on pärit pastor J. H. Grotjanilt Tartu Jaani kirikumeetrikaraamatust (1714). Tekst oli osaliselt Forseliuse kirjaviisis ja heas tartu keeles. Selle lausestus oli rahvapärasem kui muudes 17. sajandil ilmunud tekstidest.^[7] Luuletus on tõenäoliselt saanud mõjutusi tartu kirikukäsiraamatus ilmunud loost "Jerusalemmi-Lina hirmsast Ärrähäetämissest”, mis oli üks osa isa Josephus Flaviuse kreekakeelsest teosest "Juudi ajalugu".^[6]

1724 ilmus Riias kaks laste kristlikuks kasvatamiseks mõeldud tartukeelset raamatut: Lutheri katekismuse "Önsa Lutri Laste-Oppus" uustrükk ja teos "Laste Oppusse Terrä, Kumba Ma Latsille Apostli Pawli, Mannitsusse Sönnuga: Kristusse Sönna, ellägu rikkalikult teije seän kigen tarkussen, Kätte antas".

1726. aastal ilmus Riias "Tarto-Ma kele Kässi Ramatu" kolmas trükk.^[6] Lauluraamatus oli 166 laulu ja selle koostajateks olid Lõuna-Eesti pastorid Gottfried Friedrich Rauschert (Sangastes sündinud Sangaste pastor), Albrecht Sutor (Pommeris sündinud Kambja pastor) ja Johann Christoph Clare (Weissenfelsis sündinud Otepää pastor).

1727 ilmus Riias Wastse Testamendi uustrükk, mis oli pandud ümber Forseliuse ortograafiasse. Nt kui 1686. aastal ilmunud teoses sisaldusid sõnad heddapohlik, iggawetze, siis 1727. aasta trükis olid samad sõnad juba kujul häddäpolik, iggawetse.

1720ndatest aastatest on pärit Otepää pastori Johann Christoph Clare käsikirjaline sõnaraamat ja grammatika "Cellarius Esthonico-Germanicus oder Wörter-Buch der Ehstnischen Sprache", mille lõppu oli lisatud lõunaeesti grammatika. Selle eeskujuks oli Svenske käsikirjaline sõnaraamat "Dictionarium Germanico-Esthonicum Esthonicoque Germanicum ad Dorpatensium dialectum", mis on teadaolevalt esimene eesti-saksa sõnastik.

Esimene eestikeelne nädalaleht (Tarto maa rahwa Näddali-Leht) hakkas ilmuma 1806. aastal ja see oli tartukeelne.

Vana tartu kirjakeele hääbumine

Tartu keel ei suutnud võistelda tallinna keelega mitmetel põhjustel. Peamiseks põhjuseks oli see, et tartu kirjakeele ala ja kasutajate arv oli väiksem, mistõttu ilmnes sellest majanduslik ebatasuvus. Lisaks ei ilmunud piisavalt grammatikaid ja sõnaraamatuid ning alates 19. saj teisest poolest oli tartu kirjaviisil vähem autoriteetseid pooldajad. J. Hurt ja F. J. Wiedemann toetasid põhjaeesti ühiskeelt mõningate lõunaeesti joontega. Hiljem sai ka oluliseks uus rahvuslik identiteet ja eestlased vajasid üht suhtlemiskeelt.

Pärast vana tartu kirjakeele hääbumist on lõunaeesti kirjakeelena esile tõusnud eelkõige võru keel, millele on 1990. aastail loodud ka oma uus kirjakeele standard.

Vaata ka

Viited

↑ "tartu keel - Eesti Entsüklopeedia". entsyklopeedia.ee. Vaadatud 22. mail 2026.
↑ "Kirjakeelte murdepõhjad | Eesti juured". www.eestijuured.ee. Vaadatud 22. mail 2026.^{[alaline kõdulink]}
1 2 Annus, Endel (2000). Eestikeelne raamat 1525-1850. Eesti retrospektiivne rahvusbibliograafia. Eesti Akadeemiline Raamatukogu. Tallinn: Eesti Akadeemiline Raamatukogu. ISBN 978-9985-50-272-3.
↑ Mägiste, Julius 1970: Vanhan kirjaviron kysymyksiä. Tietolipas 64. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.
↑ Ehasalu, Epp, toim (1997). Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik. Tartu ülikooli eesti keele õppetooli toimetised. Tartu: Tartu Ülikool. ISBN 978-9985-4-0008-1.
1 2 3 "Eesti keele käsiraamat". arhiiv.eki.ee. Vaadatud 22. mail 2026.
↑ Valmet, Aino 1993: Käsu Hansu kaebelaul. – Akadeemia 1, lk 150–173.

[1] "tartu keel - Eesti Entsüklopeedia". entsyklopeedia.ee. Vaadatud 22. mail 2026.

[2] "Kirjakeelte murdepõhjad | Eesti juured". www.eestijuured.ee. Vaadatud 22. mail 2026.^{[alaline kõdulink]}

[:1-3] 1 2 Annus, Endel (2000). Eestikeelne raamat 1525-1850. Eesti retrospektiivne rahvusbibliograafia. Eesti Akadeemiline Raamatukogu. Tallinn: Eesti Akadeemiline Raamatukogu. ISBN 978-9985-50-272-3.

[4] Mägiste, Julius 1970: Vanhan kirjaviron kysymyksiä. Tietolipas 64. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

[5] Ehasalu, Epp, toim (1997). Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik. Tartu ülikooli eesti keele õppetooli toimetised. Tartu: Tartu Ülikool. ISBN 978-9985-4-0008-1.

[:0-6] 1 2 3 "Eesti keele käsiraamat". arhiiv.eki.ee. Vaadatud 22. mail 2026.

[7] Valmet, Aino 1993: Käsu Hansu kaebelaul. – Akadeemia 1, lk 150–173.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]