Vammus (ajalooline)
See artikkel räägib 14.-17. sajandil kantud lühikesest meestejakist. Pealisrõiva kohta vaata artiklit Pikk-kuub. 
Vammus (saksa keeles wams, prantsuse keeles pourpoint, jupon, inglise keeles doublet, itaalia keeles farsetto) on kehasse töödeldud lõikega ja esikinnisega meestejakk, mis kujunes turvise all kantavast polsterdatud ja üle puusade ulatuvast esikinnisega jakist.
Eesti kirjakeele vanemates tekstides ilmub sõna "vammus" just selles tähenduses, tähendusena mainitud on ka talupoja alussärki. Alles alates 18. sajandi lõpust hakkab sõna "vammus" eesti keeles tähistama talupoja pikka pealisrõivast[1].
Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Sõna on eesti keelde laenatud keskalamsaksa keelest, kuhu wambôs (wambus, wammis) omakorda oli võetud vanaprantsuse keelest (gambais, wambais oli gambesoon). Alates 14. sajandi teisest poolest tähistas see paljudes keeltes juba üldiselt kantavat lühikest ja kitsast meestekuube, mida kanti otse särgi peal.[2]
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Vammus ilmus tsiviilriietusse umbes 14. sajandi keskel, võttes meestemoes üle varasema umbkuue koha, ja 1400. aasta paiku oli selle kandmine juba üldine[3]; vammus jäi Lääne-Euroopas meestemoe baasriietusesemeks, kuigi selle lõiked ja kaunistused muutusid, hiliskeskajast kuni 17. sajandi keskpaigani. See ulatus allservas puusani või ka ainult vööni ja selle all kanti linasest kangast alussärki ja aluspükse. 15. sajandi lõpuni kanti vammust väljaspool kodu, nagu näiteks tänaval, reeglina mingi teise rõivakihi all, näiteks ülekuub, houppelande, giornea vms[4].
14. sajandi lõpul oli vammus tehtud mitmest kangakihist, polsterdusega ja läbi tepitud (ingliskeelne "doublet" viitab mitmekihilisusele) ja selle funktsioon oli kaitsta keha rõngassärgi või turvise all kriimustuste ja hõõrdumise eest. Esikinnis võis olla nööbitav või nööritav. Enamasti oli vammusel kõrge püstkrae. 15. sajandil, kui vammust kanti juba laialdaselt väljaspool sõjandussfääri, võis vammus olla esiküljel ka sügavale ulatuva V-kaelusega, millest paistis alussärk. Alates 15. sajandi lõpust, mil vammust hakati rohkem kandma nähtaval ilma varjava pealisrõivata, hakati seda kujundama ja kaunistama keerulisemalt.
15. sajandil, kui Burgundias ja selle eeskujul Prantsusmaal ja Inglismaal muutusid moekaks väga lühikesed pealisrõivad, hakati vammuse allserva või vöökoha külge kinnitama kubemeni ulatuvaid õmmeldud sukki või sukkpükse[5]. See ülesanne – olla alakeha katva rõiva kinnituskohaks – säilis ka hiljem 16. sajandil ja 17. sajandi esimesel poolel, kui kinnitatavaks olid püksid.
Need põhifunktsioonid - anda kehale moekas kuju, anda sooja ja olla kinnituskohaks pükstele - olid vammusel samad umbes 300 aastat, selle aja jooksul muutus vaid rõivaeseme lõige ja dekoor.
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
14. ja 15. sajandi vammus[muuda | muuda lähteteksti]
Sel perioodil olid vammused valdavalt puusani, vahel ka lühemad; ja neid kanti alussärgi ja aluspükste peal ja houppelande 'i või mõne muu ülekuue all. 14. sajandi lõpust alates polsterdati vammus nii, et ta andis kandjale rõhutatud õlgade ja etteaetud rinnaga silueti – mood, mis hiljem järk-järgult kadus. Käised võisid, eriti Burgundia moe mõjupiirkonnas, olla täistopitud puhviga õlavarre ülaosas; Itaalia farsetto 'd olid sageli õlavarrel laiendatud lõikega, mis oli kurrutatud küünarnukiosa külge ja eriti sajandi lõpus laiade lõhikutega õla- ja varrukaõmblustel, mis kinnitati nöörseostega; see mood levis ka Saksamaal.
16. sajandi vammus[muuda | muuda lähteteksti]
16. sajandi vammused olid nagu eelmisel sajandilgi kehasse töödeldud lõikega, kitsa varrukasuuga, ent küünarnukiosas avaramate käistega ja püstkraega. Alussärki nähtavale jätvad lõhikud kadusid moest koos eelmise sajandi lõpuga, kuid 16. sajandi vammuseid iseloomustab terve sajandi jooksul rohke ja keerukas kaunistamine poortidega, kangasse puntsitud motiividega ja riidesse lõigatud väikestest lõhikutest mustritega. Kuninganna Elizabethi ajal läks moodi polsterdada vammus kõhul esiletungiva pehmelt kaarduva kiilu kujuliselt (inglise keeles peascod belly 'hernekaun-kõht', saksa keeles Gänsebauch 'hanekõht'). 16. sajandi vammusel on õlaõmbluste vahel kitsad või laiad õlakud (epaulettes) tervest rõivakiilust või lappidest; vammuse soos, kas väga kitsas või laiem ja puusani ulatuv, oli samuti lõigatud kas ühe pika tükina või lappidena (inglise keeles piccadills). Elizabethi valitsusaja lõpul ja James I ajal kadus polsterdus vammustest järk-järgult ja vammus muutus sügavalt V-kujulise vööjoonega väga liibuvaks rõivaesemeks.
17. sajandi vammus[muuda | muuda lähteteksti]
17. sajandil olid vammused kõrgemal asetseva vööjoonega kui varasema sajandi omad, seega silmnähtavalt lühikesepihalised. 1630. aastatel oli vammuse soos pikk, ulatudes puusani, kuid 1650. aastateks oli vammus muutunud nii lühikeseks, et lehvivat särki võis selle alt näha. 17. sajandi vammuse iseloomulik varrukamood oli kas ühe pika lõhikuga, mis võis olla nööbitav, või hulga kanditud lõhikutega, mille vahelt ja alt paistis alussärk; vammuse vöökohal olid reana nööriaugud, millest tõmmati läbi pükste kinnituslindid ja seoti need vöökohal keerukatesse lehvidesse.
Vammus hakkas moest kaduma alates 17. sajandi teisest poolest, kui Louis XIV ja Charles II andsid oma õukondades tooni uue riietusekomplektiga, mis koosnes pikast kuuest justaucorps 'ist, vestist, kravatist ja allonžparukast.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ vammus. - Vana kirjakeele sõnastik
- ↑ Wams. - DWDS – Digitales Wörterbuch der deutschen Sprache
- ↑ S. Thursfield. The Medieval Tailor's Assistant. 2015
- ↑ E. Thiel. Geschichte des Kostüms. Berlin 1960
- ↑ E. Thiel. Geschichte des Kostüms. Berlin 1960