Valgepea-haigur

Valgepea-haigur
Valgepea-haigur
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Pelikanilised Pelecaniformes;
Sugukond	Haigurlased Ardeidae;
Perekond	Haigur Ardea;
Liik	Valgepea-haigur;
Binaarne nimetus
	Ardea pacifica; Latham, 1801
	;

Valgepea-haigur (Ardea pacifica) on haigurlaste sugukonda kuuluv linnuliik.

Välimus

Valgepea-haigur on 76–106 cm pikk. Tiibade siruulatus on 147–160 cm.^[2] Kaalub 650–860 g. Emaslind on väiksem kui isaslind.^[3]

Pea ja kael on valged, kaela esiküljel on mustad täpid. Valjasriba on tumehall või must. Nokast silmani jookseb kollakas või rohekas vööt. Silmad on kollased. Ülapool on tumehall, alapool hall valgete triipudega. Jalad on mustad, alaosa võib olla veidi rohekas.^[3]

Hundsulestik on puhkesulestikust tumedam. Mustad ja tumehallid suled läigivad rohekalt. Täpid kaelal on pruunid. Valjasriba on sinine.^[3]

Noorlinnu pea ja kael on hallid või beežid. Noka alapool on kollane või valge. Silmad on tumepruunid. Udusulis pojad on helehallid, pea ja kael on ülejäänud sulestikust heledamad.^[3]

Sarnaneb välimuselt valgepõsk-haigruga, kuid valgepea-haigru pea on üleni valge.^[3]

Levik

Elavad Austraalias, Tasmaanial ja Uus-Guinea lõunaosas.^[2]

Elavad jõgede ja laguunide ääres, soodes ning lammidel. Eelistavad magedat vett.^[2]

Toitumine

Toituvad kaladest, kahepaiksetest, limustest, koorikloomadest, veeputukatest, sisalikest, pardipoegadest, hiirtest ja raibetest. Saagiks langevad kalad on tavaliselt kuni 3 cm pikkused. Pojad toituvad kullestest.^[4]

Otsivad toitu kuni 7 cm sügavusest veest.^[4] Toituvad päeval. Püüavad saakloomi paigal seistes. Tavaliselt toituvad üksi või paaris, vahel väikestes parvedes.^[2] Mõnikord varastavad toitu iibistelt ja röövlindudelt.^[4]

Pesitsemine

Tavaliselt pesitsevad kolooniates, vahel ka üksi. Koloonias on 2–30 paari, kuid võib olla ka mitusada. Võivad pesitseda koos kormoranlaste, iibislaste ja teiste haigurlastega. Ühe puu otsas võib olla kuni viis pesa.^[3] Pesa asub 15–40 m kõrgusel. Pesitsevad vee kohal või vee lähedal.^[2] Pesa läbimõõt on 30–60 cm. Emaslind ehitab pesa okstest, mida isaslind kogub kuni 150 m kauguselt maapinnalt, puudelt, veest ja teistest pesadest. Võivad kasutada sama pesa mitu aastat järjest.^[4]

Pesitsevad septembrist veebruarini.^[2] Kurnas on neli rohekassinist muna mõõtmetega 58 × 39 mm.^[3] Mune hauvad mõlemad vanemad 28–30 päeva. Pojad saavad lennuvõimeliseks 6–7 nädala vanuselt.^[4]

Viited

↑ BirdLife International (2016). Ardea pacifica. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2016.
1 2 3 4 5 6 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 406. ISBN 978-84-87334-10-8.
1 2 3 4 5 6 7 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 93–96. ISBN 0-19-854981-4.
1 2 3 4 5 Marchant, S.; Higgins, P. J., toim-d (1990). The Handbook of Australian, New Zealand and Antarctic Birds (PDF) (inglise). Kd 1. Melbourne: Oxford University Press. Lk 953–962.

Välislingid

[1] BirdLife International (2016). Ardea pacifica. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2016.

[del_Hoyo-2] 1 2 3 4 5 6 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 406. ISBN 978-84-87334-10-8.

[Kushlan-3] 1 2 3 4 5 6 7 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 93–96. ISBN 0-19-854981-4.

[Marchant-4] 1 2 3 4 5 Marchant, S.; Higgins, P. J., toim-d (1990). The Handbook of Australian, New Zealand and Antarctic Birds (PDF) (inglise). Kd 1. Melbourne: Oxford University Press. Lk 953–962.

[1]

[2]

[3]

[4]