Valdemar IV
Valdemar IV Atterdag (umbes 1320 – 24. oktoober 1375) oli Taani kuningas 1340–1375.
Pärast kuningas Christoffer II surma 1332. aastal oli Taani mõnda aega ilma valitsejata. Valdemar Atterdag valiti kuningaks 1340. aastal Viborgis. Valdemar suutis vahepeal killustunud Taani riigi taas ühendada, allutada otsesele kuningavõimule ka Sjællandi ning võita Taanile tagasi 1332. aastal Norra kätte läinud Skåne.
Valdemar IV andis Tallinna linnale loa ammutada vett kuningale kuulunud Ülemiste järvest. Samuti sai linn loa rajada kanal, mis tooks linna vett, ja ehitada kanalile neli vesiveskit. Töid alustati aastal 1345, kuigi need lõpetati juba ajal, mil Tallinn enam Taani valduses ei olnud.
Valdemar ei suutnud enda käes hoida Taani valdusi Eestis (Harju- ja Virumaad koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnustega). Jüriöö ülestõusu järel 1346. aastal müüs ta need Saksa ordu ordumeistrile Goswin von Herikele umbes nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marga) eest. Saksa ordu pantis need alad 1347. aastal omakorda Liivi ordule. Müügitehingu ametlikuks põhjuseks oli Valdemari Eestimaa hertsogist vanema venna Otto astumine Saksa ordusse, samaaegselt loobus vend ka pärilusõigusest Taani troonile. Otto vahendas müügitehingut ja hiljem sai temast Karksi foogt. Valdemar IV sai aga Maarjamaa (jumalaema maa) ehk Taani Eesti valduste müügi pärast paavsti käest karistada. Paavst kohustas Taani kuningat tehtud patu lunastamiseks tegema palverännaku pühasse paika.
Valdemari valitsusajal, 1349. aastal, puhkes Taanis Itaaliast Euroopasse levinud katkuepideemia, mis hävitas ligi poole maa elanikest. Katk süvendas kriisi põllumajanduses ja rahutusi riigis.
1360. aastal taasvallutas Valdemar, Rootsi kuningas Magnus Erikssonilt, Skåne, Hallandi ja Blekinge , Skandinaavia poolsaare lõunaosas.
1361. aastal vallutas Valdemar erakordselt jõhkral sõjakäigul Gotlandi, mis jäi Taani valdusse kuni Brömsebro rahu sõlmimiseni 1645. aastal. Visby avas oma väravad vallutajale ilma lahinguta. Valdemar IV hoidis enda kontrolli all Läänemere laevandust, maksustas väina läbivad kaubalaevad ning muutis tollimaksude sisseviimisega Øresundi (Jüüti poolsaare ja Skandinaavia vahel asuva väina) läbimise hansakaupmeestele erakordselt raskeks. Vendi hansalinnad kuulutasid Taani vastu välja "Kaperkriegi" (kaaperdamissõja), kuid see ebaõnnestus. 1362. aastal purustas Valdemar sõjategevuses Hansa Liiduga Helsingborgi merelahingus vastase laevastiku, kuid kaotas võitluse Holsteini, Mecklenburgi ülikute, taani aadlike, Hansa Liidu ja Madalmaade linnade, mis ei kuulunud Hansa Liitu koalitsioonile (Kölni Konföderatsioon).
1370. aastal sõlmitud Stralsundi rahuleping oli suureks löögiks Taani rahvusvahelisele mõjule, kuid vabastas kuningas Valdemari riigisisese aadlike vastupanu mahasurumiseks.
Pikemalt artiklis Taani-Hansa sõda
Kui Valdemar 1375. aastal suri, ei olnud tema pojad enam elus. Ametlikult astus Taani troonile Valdemari tütre Margrete ja tema abikaasa Norra kuningas Håkon VI poeg Oluf, tegelikuks valitsejaks sai aga Margrete I.
| Eelnev Christoffer II |
Taani kuningas 1340–1375 |
Järgnev Olaf III |
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Stefan Pajung ja Mihkel Mäesalu, Kuninga tagasitulek, Tallinna Linnamuuseumi ajaveeb