Vabalinn Lübeck

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Vaba- ja Hansalinn Lübeck


Freie und Hansestadt Lübeck
1226–1937
Flag of the Free City of Lübeck.svg
Wappen Lübeck (Alt).svg
Lubeck in the German Reich (1871).svg
Valitsusvorm vabariik
Osa Saksa-Rooma riik
Pealinn Lübeck
Eelnev Järgnev
Holsteini krahvkond Schleswig-Holsteini provints

Vaba- ja Hansalinn Lübeck (saksa: Freie und Hansestadt Lübeck, taani: Lybæk) oli linnriik aastatel 1226–1937 praeguste Saksamaa Schleswig-Holsteini ja Mecklenburg-Vorpommerni liidumaade aladel.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vaba riigilinn ja Hansa Liit[muuda | muuda lähteteksti]

1226. aastal kuulutas keiser Friedrich II Lübecki linna vabaks riigilinnaks. Lübecki õigus oli linna munitsipaalvalitsusvormi põhiseadus, mis töötati välja pärast vabalinnaks muutmist. Teoreetiliselt muutis Lübecki õigus selle vastu võtnud linnad lõivudest sõltumatuks. 14. sajandil sai Lübeckist "Hansa Liidu kuningas" ja sel ajal selle keskaegse kaubandusorganisatsiooni suurim ja võimsaim liige.

1359. aastal ostis Lübeck Saksi-Lauenburgi hertsogikoja võlgades olevalt Saksi-Bergedorf-Möllni hertsogilt Albrecht V-lt Möllni isandkonna. Linn ja hertsog leppisid – hertsogi venna Erichi nõusolekul – kokku hinnas 9737,50 Lübecki marka. Pooled leppisid kokku ka klauslis, mis lubab hertsogil või tema pärijatel maad tagasi osta, kuid ainult juhul, kui nad ostavad kinnisvara tagasi endale, mitte kolmandale isikule. Lübeck pidas seda omandamist ülioluliseks, kuna Mölln oli Skandinaavia ning Lübecki kaudu Braunschweigi ja Lüneburgi linna vahelises kaubanduses (eriti soolakaubanduses) oluline peatuspaik. Seetõttu mehitas Lübeck Möllni relvastatud valvuritega korra hoidmiseks maanteedel.

1370. aastal omandas Lübeck – laenu tagatisena – Bergedorfi isandkonna, Vierlande, pool Sachsenwaldi (Saksi mets) ja Geesthacht hertsog Erich III-lt, kes oli vahepeal oma surnud venna Albrecht V asemele tulnud. See omandamine hõlmas suurt osa Hamburgi ja Lübecki vahelisest kaubateest, pakkudes seega linnade vahel ohutut kaubateed. Erich III säilitas nende maade eluaegse rentimise.

Lübeck ja Erich III sätestasid lisaks, et kui Erich sureb, on Lübeckil õigus panditud territooriumid enda valdusse võtta, kuni tema järeltulijad saavad võla tagasi maksta ja samal ajal Möllni tagasi osta. Selleks ajaks arvutati selleks summaks 26 000 Lübecki marka, mis oli tol ajal tohutu rahasumma.

1401. aastal suri Erich III järglasteta ja tema järglaseks sai nõbu, Saksi-Ratzeburg-Lauenburgi hertsog Erich IV. Samal aastal vallutas Erich IV oma poegade Erichi (hiljem valitsejana Erich V) ja Johanni (hiljem Johann IV) toel panditud maad ilma kokkulepitud tagasimakset tegemata ja enne kui Lübeck sai need enda valdusse võtta. Lübeck nõustus.

1420. aastal ründas Erich V Brandenburgi kuurvürsti Friedrich I ning Lübeck sai Hamburgi sõjaliitlaseks Brandenburgi toetuseks. Mõlema linna armeed avasid teise rinde ning vallutasid nädalatega Bergedorfi, Riepenburgi lossi ja Esslingeni jõetollijaama (tänapäeval Zollenspiekeri parvlaev). See sundis Erich V nõustuma 23. augustil 1420 Perlebergi rahuga, mis nägi ette, et kõik panditud territooriumid, mille Erich IV, Erich V ja Johann IV 1401. aastal vägivaldselt vallutasid, loovutati pöördumatult Hamburgi ja Lübecki linnale. Linnad muutsid omandatud alad kondomiiniumiks, mida valitsesid nelja-aastase tähtajaga foogtid. Foogtid pidid tulema vaheldumisi kummastki linnast.

Hansa Liit pidas Lübecki juhtimisel vahelduva eduga mitu sõda Taani vastu. Kui Lübeck ja Hansa Liit võitsid 1435. ja 1512. aastal, siis Lübeck kaotas, kui osales Krahvivaenuses, kodusõjas, mis möllas Taanis aastatel 1534–1536. Lübeck ühines ka Schmalkaldeni liiduga. Pärast kaotust Krahvivaenuses kahanes Lübecki võim aeglaselt. Lübeck jäi Kolmekümneaastases sõjas neutraalseks, kuid laastava sõja ja Euroopa kaubanduse uue transatlantilise orientatsiooniga kaotas Hansa Liit ja seega ka Lübeck tähtsuse. Pärast Hansa Liidu de facto laialisaatmist 1669. aastal jäi Lübeck oluliseks kaubalinnaks Läänemere ääres.

Täielik suveräänsus 1806. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Lübeck jäi vabaks riigilinnaks ka pärast Saksamaa mediatisatsiooni 1803. aastal ja sai suveräänseks riigiks Saksa-Rooma riigi lagunemisel 1806. aastal. Neljanda koalitsiooni sõja ajal Napoleoni vastu okupeerisid Bernadotte'i juhitud väed pärast lahingut Blücheri vastu neutraalse Lübecki 6. novembril 1806.

Esimene annekteerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Kontinentaalblokaadi all kannatas kaubandus ja aastatel 1811–1813 oli Lübeck ametlikult Prantsuse esimesse keisririiki annekteeritud.

Suveräänse riigi taastamine 1813. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Lübeck sai oma 1811. aasta eelse staatuse 1813. aastal tagasi. 1815. aasta Viini kongress kinnitas uuesti Lübecki iseseisvuse ja sellest sai üks 39-st Saksa Liidu suveräänsest riigist. Lübeck ühines 1867. aastal Põhja-Saksa Liiduga. Järgmisel aastal müüs Lübeck oma osa Bergedorfi kondomiiniumist Vaba- ja Hansalinn Hamburgile, mis oli ka suveräänne riik Põhja-Saksa Liidus. 1871. aastal sai Lübeckist autonoomne osariik vastloodud Saksa keisririigis. Selle staatus nõrgenes Weimari vabariigi ajal, kui vabariik jõustas oma õiguse määrata kindlaks osariigi ja riigi makse. 1933. aastal korrastati Gleichschaltungi käigus Lübecki senat (linnavalitsus) ja Bürgerschaft (parlament), et luua natside enamus. 1935. aastaks oli Lübecki omariiklus, nagu ka kõigi Saksa maade oma, täielikult hääbunud, ilma et seda oleks ametlikult peatatud.

Teine ja viimane annekteerimine[muuda | muuda lähteteksti]

1937. aastal võeti vastu Suur-Hamburgi seadus, millega lähedalasuvat hansalinna Hamburgi laiendati linnadega, mis varem kuulusid Preisimaa Schleswig-Holsteini provintsi. Preisimaale nende kaotuste hüvitamiseks (ja osaliselt seetõttu, et Adolf Hitleril oli Lübecki vastu isiklik vastumeelsus pärast seda, kui see keeldus lubamast tal seal 1932. aastal kampaaniat korraldada) lõppes Lübecki 711 aasta pikkune riiklus ja peaaegu kogu selle territoorium liidendati Schleswig-Holsteini.

Teise maailmasõja lõpupäevil okupeeris Lübeck iBriti armee. Punaarmee okupeeris hiljem Liitlasriikide kokkuleppel kogu linnast ida poole jääva territooriumi. Preisimaa kui osariik kaotati pärast sõda okupeerivate liitlasvägede poolt. Erinevalt Hamburgist ja Bremenist ei taastatud aga Lübecki riiklust. Selle asemel liidendati linn uude Schleswig-Holsteini liidumaasse. Lübecki asend Saksamaa sisepiiril, mis lõikas linna suurest osast selle tagamaast ära, oli selle arengu võtmetegur. 1956. aastal jättis Lääne-Saksamaa Föderaalne konstitutsioonikohus nn Lübecki otsusega jõusse liiduvalitsuse otsuse lükata tagasi katse Lübecki riikluse taastamiseks referendumiga.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]