Vabaduse värav

Vabaduse värav (rootsi keeles Frihetens port) on mälestusmärk Stockholmis, mille püstitasid eestlased ja eestirootslased kingituseks ja tänuks rootsi rahvale varjupaiga andmise eest ning nende mälestuseks, kelle tee võõrsile traagiliselt katkes. Mälestusmärk asub Läänemere kaldal, Rootsi kuningale kuuluval Manilla Holme neemel Lõuna-Djurgårdenis.

Eesti kujuri Matti Variku valmistatud monumentaalne 8 m kõrgune hallist graniidist kitsa piluga mälestussammas – Vabaduse värav – õnnistati sisse ning anti pidulikult üle Rootsi rahvale 7. oktoobril 1994. Mälestussamba avamistseremoonial ütles Tema Majesteet Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf oma kõnes järgmist: "Meenutagu Vabaduse värav Eesti rahva julget võitlust demokraatia ja õigluse eest ning olgu see monument tunnistuseks meie kahe rahva lähedusest."

Värava kahele küljele on graveeritud eesti ja rootsi keeles tekst:

"VABADUSE VÄRAV EESTLASTE JA EESTIROOTSLASTE TÄNU ROOTSI RAHVALE ANNO 1994

TULIME VÄIKESTES PAATIDES ÜLE MERE PAKKU TERRORI JA DIKTATUURI EEST. MEID JÕUDIS KOHALE KOLMKÜMMEND TUHAT MEEST, NAIST JA LAST – TÖÖLISI, KALUREID, TALUPOEGI, HARITLASI… MEID KOHELDI HÄSTI, ME SAIME TÖÖD, RAJASIME KINDLUSTUNDES KODUD JA PEREKONNAD. ME EI UNUSTANUD KUNAGI MAAD, KUST OLIME SUNNITUD LAHKUMA JA ME TÖÖTASIME TA VABADUSE HEAKS. OLGU VABADUSE VÄRAV TUNNISTAJAKS ROOTSLASTE INIMLIKKUSELE JA SALLIVUSELE NENDE SUHTES, KES OTSISID VARJUPAIKA KURJAL AJAL JA MEENUTAGU TA ÜHT RAHVAKILDU, KES SIIN LEIDIS ENDALE UUE KODU. EESTLASED JA EESTIROOTSLASED ROOTSIS 1944-1994"

Monumendi aktsiooni algataja ja projektijuht Kalle Onno: "Meil rootsieestlastel ja eestirootslastel on koht ilusal neemel, kus saame meenutada neid, kes kohale ei jõudnud, ning omakseid, kes meie hulgast on lahkunud. Me saame oma rootsi sõpradele seda mälestusmärki uhkusega näidata. Sellest peaks kujunema koht, mis ka "kodueestlastes" äratab huvi meie elu ja olu vastu."

Skulptor Matti Varik: "Värav vabadusele on alati kitsas. See oli kitsas eestlastele, kes läbi Läänemere sügistormide ja algus-aastate raskuste leidsid endale kodu vabal maal. See oli liiga kitsas nendele, kes kunagi ei jõudnud randa, kus nad oleksid saanud elada vabaduses."

Kalle Onno: "Just nagu varem on Põhjalas püstitatud ruunikivid seisnud kaua-kaua, nii seisaks ka Vabaduse värav Djurgårdenil tuhandeid ja tuhandeid aastaid, sümboliseerides rootsi ja eesti rahvaste sõprust."

Ettevalmistused ja projekti käik

Mälestuskivi paigaldamise ettepaneku tegi Kalle Onno Rootsi saabumise 50. aastapäeva tähistamise algatusgrupi nõupidamisel 31. märtsil 1993. Mälestuskivi finantseerimiseks otsustati korraldada korjandus. Tallinnas elav kujur Matti Varik tegi esialgse kavandi ja arvestas kuludeks 233 000 Eesti krooni ehk 250 000 Rootsi krooni. Rootsi Eestlaste Esinduse toimkond "50 aastat Rootsis" kuulutas välja konkursi. Konkursile laekus kuus ettepanekut "Anna", "Tuletorn", "Vabaduse värav", "Paat", "Sõlm" ja "Linnutee". 28. veebruaril 1994 valis mälestussamba žürii koosseisus Enno Hallek, Enno Penno, Ervin Pütsep ja Kalle Onno välja kavandi "Vabaduse värav". Asukohana on arutlusel Skeppsholmen, Kastellholmen, Djurgården, Lidingö, Meremuuseumi esine plats ja Frihamnen. Kuninglikult Djurgårdeni valitsuselt (Kungliga Djurgårdens Förvaltning) lossifoogt (slottsfogde) Lars Wohlfarti allkirjaga saabus 5. aprillil 1994 luba püstitada mälestuskivi Manilla holmele. Kavandi on kiitnud heaks ka riigimarssal (riksmarskalken) ja Stockholmi ilu kaitsemise nõukogu (Rådet till Skydd för Stockholms Skönhet). Mälestussambale graveeritava teksti aitab koostada Arvo Mägi.

18. aprillil 1994 asutati Sihtasutus "Vabaduse Värav - Frihetens Port", mille peamiseks ülesandeks on koguda raha mälestussamba püstitamiseks. Asutajateks on Helmut Einpaul (Eesti Pensionäride Ühing Stockholmis esimees), Sven Hanson (Rootsi Eestlaste Esinduse Esinduskogu esimees), Ülo Ignats (Rootsi-Eesti Sõprusühing), Edith Kotka-Nyman (Eesti Komitee), Ingo Laas (Stockholmi Linnateater), Peeter Luksep (Rootsi Eestlaste Esinduse juhatuse esimees), Jaan Manitski (Estinvest AB, end. välisminister), Hugo Mickelin (Svenska Odlingens Vänner), Leo Moks (Eesti Maja AB esimees), Kalle Onno (Vabaduse Värava projektijuht), Ellen Pae (Estnisk Språkservice AB), Enno Penno (Toimkond "50 aastat Rootsis" esimees), Rein Puusepp (Estniskt Kapital), Piret Pütsep (Toimkond "50 aastat Rootsis"), Karin Raiend (Toimkond "50 aastat Rootsis"), Mai Raud-Pähn (Rootsi Eestlaste Esinduse büroojuhataja), Alur Reinans (Eesti Päevalehe peatoimetaja), Siim Saare (Eesti Rahvusfondi esimees), Sven Salin (Svenska Odlingens Vänner), Meemo Trepp (Estinvest juhatuse liige), Jaan Vilval (Eesti Komitee esimees) ja Rein Tarmet (Stockholmi Eesti Tenniseklubi). Juhatusse nimetatakse kolme organisatsiooni esimehed Peeter Luksep (REL), Jaan Vilval (Eesti Komitee) ja Sven Salin (SOV). Asemikeks valitakse Olle Lindsröm, Priidu Pukk ja Enno Penno. Kümme isikut lubavad panna projektile isiklikult õla alla, kui Vabaduse Värava püstitamiseks oleks vaja laenu võtta. Käemeesteks hakkavad Jaan Manitski, Leo Moks, Mart Nurk, Kalle Onno, Kalju Pigert, Rein Puusepp, Mai Raud-Pähn, Siim Saare, Rein Tarmet ja Meemo Trepp.

20. aprillil 1994 sõlmis Vabaduse Värava Sihtasutus lepingu Soome ettevõttega OK Graniitti OY. Ettevõtte esindaja Seppo Makkonen lubas, et monument paigaldatakse 1. augustiks 1994. Peagi selgus, et mälestussamba rajamine läheb maksma 500 000 Rootsi krooni. Otsustatakse korjandust jätkata ja reklaamvoldik üleskutsega toetada mälestussamba rajamist saadetakse kõigile eesti leibkondadele, umbes 8000 tk. Toetusi laekus kokku 2738 üksikisikult ja perekonnalt ning 72 organisatsioonilt. Korjandusega koguti 640 000 Rootsi krooni. Kogutud summast kaeti 540 000 Rootsi krooni mälestussamba püstitamisega kulud, 60 000 Rootsi krooni annetati Stockholmi Eesti Koolile õppevahendite soetamiseks ning 30 000 Rootsi krooni Rannarootsi Muuseumile Haapsalus (Aibolands museum).

Annetajate ja nende omaste nimed kirjutati Tumba Bruki kõige paremini säilivale paberile. Paberirull paigaldati topelt roostevabast terasest silindrisse, millest sisemine oli keeratava ja välimine keevitatud korgiga.

21. juulil 1994 tegi eestirootslane Lars Lindström Ormsö Hembygdsföreningust Eesti suursaadikule ettepaneku, et avamisstseremoonia ajal seilaksid Manilla Holme läheduses viis omavahel ühendatud paati – Rootsi, Leedu, Läti, Eesti ja Rootsi lippudega.

Avatseremoonia

Mälestuskivi avamisele 7. oktoobril 1994 oli kogunenud umbes 700 inimest. Kohal on ka Riigipäeva spiiker Birgitta Dahl ja Tiit Vähi, Riigikogu liige ja Tallinna Linnavolikogu esimees. Kell 13.30 saabus Manilla Holmele Kuninga kaardiväe tragunite trompetiorkester (Livgardets Dragontrumpetarkör) 22 hobusel Stig Rydkvisti juhatusel.

Kell 14.00 saabus Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf. Teda tervitas Eesti suursaadik Margus Laidre, kes tutvustas kuningale Sihtasutuse Vabaduse Värav-Frihetens Port juhatuse liikmeid ja projektijuhti Kalle Onnot. Lauldi laulu "Kungssången". Seejärel esines kõnega Rootsi Eestlaste Esinduse juhatuse esimees Peeter Luksep. Lauldi Eesti hümni. Järgmisena pidas kõne Eestirootslaste kultuuriühingu SOV juhatuse liige Jörgen Hedman ja Eesti Komitee esimees Jaan Vilval. Jaan Vilval paigaldas terasest silindri annetajate ja nende omaste nimedega monumendi ette kaevatud avause kaudu monumendi alla. Kuningas avas monumendi rahvuslippudest roseti lahtipõimimisega ja pidas seejärel kõne. Toimus monumendi kui kingituse pidulik üleandmine kuningale. Lauldi Rootsi hümni. Avamise lõpetas tragunite trompetiorkester. Avamisele järgnes vastuvõtt Manilla koolis.

Järellugu

16. novembril 1998 otsustati sihtasutus "Vabaduse Värav - Frihetens Port" lõpetada, sest sihtasutuse eesmärk oli saavutatud.

28. augustil 1999, viis aastat pärast Vabaduse värava avamist, tähistati Vabaduse värava juures eestirootslaste organisatsiooni Kulturföreningen Svenska Odlingens Vänner (SOV) 90. tegutsemisaasta juubelit.

Alates 2016. aastast on rootsieestlased pidanud Vabaduse värava juures muinastulede ööd augustikuu viimasel laupäeval.