Vaatluslik kosmoloogia

Vaatluslik kosmoloogia on universumi struktuuri, evolutsiooni ja päritolu uurimine vaatluse teel, kasutades selliseid instrumente nagu teleskoobid ja kosmilise kiirguse detektorid.

Tänapäeval testib vaatluslik kosmoloogia jätkuvalt teoreetilise kosmoloogia ennustusi ja on viinud kosmoloogiliste mudelite täiustamiseni. Näiteks on tumeaine vaatlustõendid tugevalt mõjutanud struktuuri ja galaktikate moodustumise teoreetilist modelleerimist. Hubble'i diagrammi kalibreerimisel täpsete supernoova standardküünaldega saadi 1990. aastate lõpus vaatlustõendeid tumeenergia kohta. Need tähelepanekud on lülitatud kuue parameetri raamistikku, mida tuntakse Lambda-CDM mudelina, mis selgitab universumi arengut selle koostisosade osas. Seda mudelit on hiljem kontrollitud kosmilise mikrolaine tausta üksikasjalike vaatlustega, eriti WMAP-i katse kaudu.

Eestis

Algselt galaktikate ehituse seletamiseks seatud tumeaine hüpoteesi püstitamine 1974. aastal viis Tõravere observatooriumi galaktikate füüsika uurijad vaatlusliku kosmoloogia probleemide juurde. Üheks sel ajal aktuaalseks probleemiks oli selgitada, kas õnnestub leida vaatlustest andmeid, mis suudaks eristada erinevaid universumi struktuuri tekke ja arengu mudeleid. Peamised sel ajal tuntumad olid Jim Peebles (hilisem nobelist) poolt arendatud hierarhilise kuhjumise mudel ja Jakov Zeldovitši pannkoogi-mudel. 1974. aastal pöördus Zeldovitš Tõravere astronoomide poole ettepanekuga leida vaatluslikke tõendeid universumi struktuuri arengu kohta.