Võrgukeskne sõjapidamine

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Võrgukeskne sõjapidamine ehk võrgusõda on sõjanduskontseptsioon, mille kohaselt saavutatakse sõjaline eelis kasutades ära eeliseid infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni vallas, mis võimaldavad muu hulgas kiirendada otsustusprotsesse ning parandada iga operatiivüksuse informeeritust hetkeolukorrast.

Tehnoloogiaid, mis võimaldavad võrgukeskset sõjapidamist[muuda | muuda lähteteksti]

  • Võrguarhitektuur, mis tagab pideva andmete liikumise erinevate mobiilsete üksuste, sensorite, inimeste vahel sõltumata kasutavatest sidekanalitest ning sõltumata võimalikest katkestustest üksikute võrgusõlmede vahel.
  • Satelliidid, nii sidekanali kui ka info kogujatena. Pakkudes pildilist infot, asukohainfot (GPS), infot ilma kohta, raketihoiatussüsteemi võimalust.
  • Raadioside
  • Mehitamata sõidukid: praegu enamasti kaugjuhitavad sõidukid, mida kasutatakse luureinfo kogumiseks.
  • Üha kasvav arvuti protsessorite jõudlus
  • Nanotehnoloogia, mis võimaldab luua kergemaid ja väiksemaid relvi ning miniatuurseid sensoreid
  • Tarkvara

Eelised[muuda | muuda lähteteksti]

  • Omavahel 'võrgutatud' üksused võivad olla väiksemaarvulised, liikudes kiiremini ja nõudes vähem ressursse
  • Võimalus kasutada uusi taktikaid. Iraagi sõjas kasutasid USA üksused nn sülemlemistaktikat. Omavaheline sidepidamine võimaldab üksustel liikuda hajutatult ilma kindla formeeringuta. Iga üksus teab teise asukohta. Kui üks sattub hätta, siis saavad naabruses olevad üksused kohe reageerida, rünnates vastast sülemina igast suunast.
  • Väheneb sensorist-tulistajani reageerimisaeg. Üksused saavad kohe kasutada sensorite luureandmeid, ilma et need peaks enne staablist läbi käima.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]