Võõrsõnade leksikon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Võõrsõnade leksikon" on leksikon, kus leidub 33 000 eesti keeles levinumat võõrsõna, tsitaatsõna, laensõna, lühendit, sententsi ja väljendit. See on esimene eestikeelne võõrsõnakogu, mis esitab morfoloogilise info: käänamise ja pööramise ning muuttüübid. Sõnastiku valmimist on toetanud Haridus- ja Teadusministeeriumi riiklik programm „Eesti keel ja kultuurimälu“.[1]

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

„Võõrsõnade leksikoni“ veebiversiooni aluseks on kirjastuse Valgus „Võõrsõnade leksikoni“ kaheksas trükk (leksikoni esmatrükk 1961, Eesti Riiklik Kirjastus), mida on täiendanud ja toimetanud Eesti Keele Instituudi leksikograafid koostöös eriala­konsultantidega. Leksikon on mõeldud kõigile, keda huvitab võõrsõnade õigekiri, tähendus, muutmine või päritolu.[2]

Ajalugu läbi aastate[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on „Võõrsõnade leksikoni“ traditsioon vaid mõnevõrra lühem kui õigekeelsussõnaraamatu oma, ulatudes 1930. aastasse (esimene õigekeelsus­sõnaraamat ilmus 1918. aastal). Usutavasti on „Võõrsõnade leksikon“ õigekeelsussõnaraamatu ja seletussõnaraamatu kõrval üks kasutatavamaid sõnastikke. Varasemad „Võõrsõnade leksikonid“ on olnud kirjeldavad sõnaraamatud, ent kaheksas trükk on saanud noolviidete ja morfoloogia lisamisega ka soovitusliku aspekti.[2]

Üks vanimaid eesti sõnakogusid on Ferdinand Johann Wiedemanni „Ehstnisch-deutsches Wörterbuch“ (1869), mis sisaldab ohtralt nii laen- kui ka võõrsõnu. Päris esimene, Herbert Haljaspõllu koostatud „Võõrsõnade leksikon“ ilmus aastatel 1930–1931 vihikutena ning sisaldas 18 000 märksõna ja sententsi­kogu (6000 märksõna). 1933. aastal tuli trükist H. Haljaspõllu „Väike võõrsõnastik“. August Voldemar Kõrvi 1935. aasta „Õpilase võõrsõnastik“ (6000 võõrsõna ja võõrnime) on koostatud „Eesti õigekeelsus-sõnaraamatu“, H. Haljaspõllu 1930.–1931. aasta „Võõrsõnade leksikoni“ ja 1933. aasta „Väikese võõrsõnastiku“ põhjal. 1936. aastal ilmus A. V. Kõrvilt „Uute ja teiste vähemtuntud sõnade sõnastik“ ja 1937. aastal H. Haljaspõllult „Suur võõrsõnade leksikon“, mis on 1930.–1931. aasta „Võõrsõnade leksikoni“ teine, täiendatud trükk. Veel samal aastal jõudis lugejateni ka kolmas trükk pealkirjaga „Entsüklopeediline võõrsõnastik“.[2]

II maailmasõja järgsetel aastatel olid Eesti Vabariigi aegsed teatmeteosed keelatud, seetõttu tekkis suur vajadus uue võõrsõnastiku järele. Selle tühimiku täitis Richard Kleisi (1896–1982), Johannes Silveti (1895–1979) ja Eduard Vääri (1926–2005) koostatud „Võõrsõnade leksikon“, millest ajavahemikul 1961–1983 anti välja viis trükki. 1990. aastate keskel asusid E. Vääri ja kirjastuse Valgus toimetajad leksikoni täiendama ja ümber töötama. „Võõrsõnade leksikoni“ 6. ja 7. trükki (ilmunud vastavalt 2000 ja 2006) lisati kokku 18 000 uut märksõna.[2]

Kaheksas trükk[muuda | muuda lähteteksti]

Leksikoni 8. trüki on põhjalikult toimetanud, täiendanud ja uuendanud Eesti Keele Instituudi keelekorraldajad koostöös erialaspetsialistidega. Leksikonis on ligi 40 000 märksõna ja 1000 allmärksõna. Lisatud on uusi ajakohaseid märksõnu, uuendatud ja täiendatud seletusi. Põhjalikult on täpsustatud ja täiendatud etümoloogilist infot. Kaheksas trükk on varasemast kasutajasõbralikum – nii häälduse märkimise kui ka viitamise süsteemi on lihtsustatud.[2]

Olulisim uuendus võrreldes varasemate trükkidega on morfoloogilise info esitus: kasutaja leiab teosest ligi 30 000 sõna käänamise-pööramise ja muuttüübistiku. Üheski varasemas eestikeelses võõrsõnakogus pole morfoloogilist infot, seega on suure hulga võõrsõnade morfoloogia spetsiaalselt välja töötatud just selle trüki jaoks. Noolviidete ja morfoloogia lisamisega on kaheksas trükk saanud ka keelesoovitusliku aspekti – varasemad „Võõrsõnade leksikonid“ on olnud üksnes kirjeldavad sõnaraamatud.[3]

Veebisõnastikuna ilmus sama materjal mõningate paranduste ja lisandustega 2015. aastal. Veebileksikon on EKI kodulehel tasuta avalikuks kasutamiseks ning seda toimetatakse ja täiendatakse pidevalt. Nüüdsest on võimalik osa märksõnade hääldusi ka kuulata. Nimelt on projekti käigus lisatud võõrkeelsetele sõnadele ja väljenditele ehk tsitaatsõnadele hääldusfailid.[4]

Võõrkeelse sõna hääldust saab kuulata, vajutades pildil olevale märgile

Kasutusjuhend[muuda | muuda lähteteksti]

Sõnastiku kasutajat abistab selle kasutusjuhend. Muuttüübi numbrile klõpsamine viib tüübikirjelduste juurde, kust saab kätte tüüpsõna koos kõigi põhivormidega, tüübinumbri järel olev täht märgib alltüüpi.[5]

Mitmesõnaliste fraaside ja allmärksõnade otsimiseks tuleb märksõna asemel valida laiendatud märksõna. Kui pole teada, kas lühendis tuleks tähed kirjutada kokku või lahku, tuleks otsida kokkukirjutatud kuju. Võõrtähti saab sisestada klaviatuuri ikoonil klõpsates.[6]

Sõnaartikkel sisaldab järgmist infot:

  1. märksõna (sõna, sõnaosa, lühend või väljend) poolpaksus kirjas, homonüüminumber;
  2. hääldus (nurksulgudes), kuulatav hääldusnäide (ikooni klõpsamisel);
  3. morfoloogiaandmed (noolsulgudes);
  4. etümoloogiaandmed (ümarsulgudes);
  5. lühendite puhul lühendi alus (looksulgudes);
  6. seletus, mille järel võib olla näide;
  7. eriala, stiili vm märgend;
  8. viide mõnele muule märksõnale (seletust mõista aitav või vastandsõna);
  9. allartikkel.[2]

Faktid[muuda | muuda lähteteksti]

  • „Võõrsõnade leksikoni“ paberväljandes on 1213 lehekülge.[7]
  • Leksikoni hind jääb vahemikku 35–45 eurot (12.11.2017).[7] [8] [9]
  • Veebiversiooni täiendatakse tagasiside põhjal.

Kasutamise tarvilikkus[muuda | muuda lähteteksti]

„Võõrsõnade leksikon“ on mõeldud kõigile võõrsõnahuvilistele. See sobib kasutamiseks juba algkoolis, pakkudes raamatumaailmas algajale eeskätt sõnaseletusi ja omasõnalisi sünonüüme. Ea- ja jõukohast teavet selle kohta, kust tulevad eesti keelde sõnad ja kuidas neid õigesti kasutada, vajavad nii igas kooliastmes õppijad kui ka õpetajad.[3]

Autorid[muuda | muuda lähteteksti]

Leksikon on valminud Eesti Keele Instituudi sõnastikusüsteemis EELex. Leksikoni valmimist on toetanud Haridus- ja Teadusministeerium programmist „Eesti keel ja kultuurimälu (2008‒2011)“. „Võõrsõnade leksikoni“ 8. trüki aluseks on Eduard Vääri, Johannes Silveti ja Richard Kleisi koostatud ning 2006. aastal kirjastuse Valgus välja antud 7. trüki elektrooniline andmebaas, mida on põhjalikult uuendatud ja täiendatud Eesti Keele Instituudi elektroonilises sõnastikusüsteemis EELex.[2]

Sõnastiku koostajad ja toimetajad on Tiina Paet, Tuuli Rehemaa, Katrin Kuusik, Argo Mund, Kaspar Kolk (etümoloogia) ja Ülle Viks (vormimoodustus).[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 T. Paet, T. Rehemaa, R. Kleis, J. Silvet, E. Vääri. "Võõrsõnade leksikon". 2012. Kasutatud 05.11.2017.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 T. Paet, T. Rehemaa, R. Kleis, J. Silvet, E. Vääri. "Võõrsõnade leksikon". Kasutatud 05.11.2017.
  3. 3,0 3,1 T. Paet, T. Rehemaa, R. Kleis, J. Silvet, E. Vääri. "Võõrsõnade leksikon". 2012. Kasutatud 09.11.2017.
  4. Tiina Paet. "Kuulame ,,Võõrsõnade leksikoni". 1/2017. Kasutatud 12.11.2017.
  5. EKI. "Dictionary of Foreign words".
  6. T. Paet, T. Rehemaa, R. Kleis, J. Silvet, E. Vääri. "Kasutusjuhend". Kasutatud 12.11.2017.
  7. 7,0 7,1 Apollo Holding OÜ. "Võõrsõnade leksikon". Kasutatud 12.11.2017.
  8. Rahva Raamat. "Võõrsõnade leksikon". Kasutatud 12.11.2017.
  9. kirjastus Valgus. "Võõrsõnade leksikon". Kasutatud 12.11.2017.