Väravavaht (jäähoki)
Väravavaht on jäähokis eripositsioon, kelle ülesandeks on oma meeskonna värava kaitsmine ja vastasvõistkonna skoorimisvõimaluste tõrjumine. Ta tegutseb viie väljakumängija taga ning tema mängustiil ja varustus erinevad teistest mängijatest oluliselt.
Ülesanded ja mängustiil
[muuda | muuda lähteteksti]Väravavaht on ainus mängija, kes tavaliselt jääb kogu kohtumise ajaks jääle. Vajadusel võib teda siiski vahetada — igal meeskonnal on koosseisus ka varuväravavaht. Teatud olukordades, näiteks vastasmeeskonna ootel karistuse (delayed penalty) korral, võib väravavaht jäält lahkuda, et anda ruumi kuuendale väljakumängijale, andes meeskonnale ajutise arvulise ülekaalu. See kestab seni, kuni meeskond kas lööb värava või vastasvõistkond saab llitri kontrolli alla.
Kuigi väravavahi põhieesmärk on oma värava kaitsmine, võib ta osaleda ka rünnaku ülesehitamises — eriti, kui suudab kiiresti ja täpselt litri meeskonnakaaslastele edasi anda. NHL-is mänginud Martin Brodeur (New Jersey Devils) oli tuntud osava litrikäsitluse poolest. Samuti oli selle poolest kuulus Ron Hextall.
Ajalooline taust
[muuda | muuda lähteteksti]Jäähoki varajases ajaloos — 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses — ei tohtinud väravavahid põlvili laskuda. Sellegipoolest kasutasid paljud seda võtet reeglitest hoolimata. Ottawa Senatorsi väravavaht Clint Benedict sai hüüdnimeks Praying Benny sagedase põlvitamise tõttu. 20. sajandil hakkas väravavahtide mängustiil järk-järgult muutuma: püstine stiil taandus ning 1990. aastate lõpuks domineeris butterfly ehk liblikastiil. Kirk McLean oli üks viimaseid väljapaistvaid püsti mängivaid NHL-i väravavahte.
Erilise ja ebatavalise stiiliga oli Dominik Hašek — 1990. aastate üks silmapaistvamaid väravavahte. Tema stiili nimetatakse flopperiks. See põhineb intensiivsel liikumisel, paindlikkusel ja kiiretel refleksidel — Hašek kasutas tõrjeteks kogu keha, liikudes pidevalt nii vertikaalselt kui horisontaalselt.