Välkkauplemine

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Välkkauplemine (ingl High-frequency trading ehk HFT) on algoritmkauplemine, kus finantsinstrumendi hoiuperiood on väga lühike.

Eristatakse kaht välkkauplemise tüüpi.[1]

  1. Parima ostu- ja müügihinna leidmine. Kui turule saabub korraga väga suures koguses finantsvara, siis ostuorderi puhul vara hind kasvab ning müügiorderi puhul langeb. Et saada investori jaoks võimalikult hea hind, tuleb kasutada eri strateegiaid, kus finantsvara ostetakse turult õige intervalli tagant või lastakse turule just õiges koguses.
  2. Kasu saamisel põhinevad strateegiad. Sellise välkkauplemise eesmärk on eri strateegiaid kasutades omanikule võimalikult suurt kasumit teenida.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Välkkauplemise ajalooline põhjus on turgudel valitsev hindade ebaühtlus. Hindade ühtlustamiseks hakkasid kauplejad kasutama arbitraažistrateegiad, mille tulemusena ühtlustusid turgudevahelised hinnad ning kasvas turgude likviidsus.

Tehnoloogia arengu tõttu on tänapäevased strateegiad muutunud palju keerulisemaks, sest neis kasutatakse keerukaid algoritme. Samuti on suurenenud tehingute kiirus: tänapäeval toimub üks tehing mõne millisekundi jooksul.

Populaarsuse kasv[muuda | muuda lähteteksti]

2000. aastate alguses moodustas välkkauplemine kogu aktsiaturust 10%. Aastal 2009 moodustasid USA välkkauplemisettevõtted kõigist firmadest vaid 2%, kuid kauplemismahu poolest katsid nad 73%. Sellel turul tegutsevad tuntumad USA ettevõtted on Chicago Trading, Virtu Financial, Timber Hill, KCG, IMC, Tradebot, Renaissance Technologies ja Citadel LLC.

Strateegiad[muuda | muuda lähteteksti]

Välkkauplemisstrateegiad võib jagada nelja suurde kategooriasse[2].

  1. Trendijälgimisstrateegiad. Nende strateegiate korral kasutatakse otsuste tegemiseks mitme trendi koosmõju. Näiteks, kui mingi firma aktsia 50 päeva libisev keskmine on suurem kui 200 päeva libisev keskmine, siis tasub kauplejal tehing sooritada, sest firma olukord on pidevalt paranenud ning tõenäoliselt on tulevikus oodata hinna kasvu.
  2. Arbitraaž.
  3. Mudelipõhised strateegiad. Kauplejal on enda väljatöötatud mudel, mille abil ta arvutab välja finantsinstrumendi tulevase väärtuse. Kui turuhind on madalam või kõrgem kui mudeliga arvutatud hind, siis tuleb seda instrumenti kas osta või müüa.
  4. Tagasipöördumine keskmise hinna juurde. See strateegia põhineb eeldusel, et varem või hiljem jõuab finantsinstrumendi hind oma keskmise juurde. Kui hetke hind on kõrgem kui keskmine, siis tulevikus finantsinstrumendi hind langeb. Kui hetke hind on liiga madal, siis instrumendi hind tõuseb.
  5. Turutegemine (ingl market making). Kaupleja ostab või müüb pidevalt finantsvara, soovides selle väikesest erinevusest kasu teenida.

Välkkauplemise positiivsed küljed[muuda | muuda lähteteksti]

Turu jaoks on välkkauplemine kasulik, sest sellega kaasneb mitu positiivset nähtust.[3]

  1. Müüdava ja ostetava hinna erinevuse (ingl spread) vähenemine. See võimaldab investoritel osta finantsinstrumente turult odavamalt, sest kui turul on palju pakkujaid, kes kõik tahavad sama toodet müüa, langeb toote hind, kuna turuosalised on valmis seda odavama hinnaga müüma.
  2. Likviidsuse kasv. Mida rohkem on instrumentidega kauplevaid turuosalisi, seda lihtsam on instrumente maha müüa.
  3. Tehingukulude vähenemine.
  4. Volatiilsuse vähenemine.

Välkkauplemise negatiivsed küljed[muuda | muuda lähteteksti]

Välkkauplemisel on ka palju kriitikuid, kes osutavad eri ohtudele, mida selline kauplemine endaga kaasa toob.[4]

  1. Inimlike vigade võimendumine. Kui mudelite ning kauplemissüsteemide koostamisel tehakse vigu, võivad kauplemisfirma investorid väga kiiresti kaotada suure hulga oma rahast.
  2. Turukriisi tekkimine. 2010. aasta mais langes Dow Jonesi indeks ühe minutiga 9%. Seda nähtust tuntakse tänapäeval Flash Crashi nime all.
  3. Informatsiooni asümmeetria. Jaeinvestor ei suuda turule jõudvat informatsiooni kasutada samal viisil kui arvuti.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]