Välismaalane (Bellini)

"Välismaalane" (originaalis La straniera) on Vincenzo Bellini ooper (melodramma) kahes vaatuses Felice Romani libretole Victor-Charles Prévôt’ romaani "L’étrangère" (1825) järgi.

Esmaettekanne toimus 14. veebruaril 1829 Milano Teatro alla Scalas.

Ajalugu

Pärast "Bianca e Fernandot" naasis Bellini Milanosse, kuid ilma, et tal oleks olnud lepingut uue ooperi komponeerimiseks. Tema head suhted impressaario Domenico Barbaiaga tagasid, et juunis 1828 pakkus ta Bellinile võimalust valida oma järgmise ooperi ette kandmise paigaks kas Napoli või Milano teater. Bellini jaoks sõltus otsuse langetamisel, kes lauljatest oli parajasti ühe või teise teatriga seotud. Maestro eelistatud tenor Giovanni Battista Rubini oli otsustanud, et siirdub Napolist Milanosse. Ka sopran Henriette Méric-Lalande ja baritoni rollis Luigi Lablache või Antonio Tamburini olid saadaval. See määras, et Bellinil sõlmis lepingu ooper komponeerimiseks Milano teatriga, millega kavatseti avada sama aasta karnevalihooaeg. Honorariks määrati seekord 1000 tukatit, kui eelmise ooperi puhul oli tasu olnud 150 tukatit.

Septembri lõpunädalal selgus, et Romani ei olnud haiguse tõttu saanud libretot valmis ning ka Napoli teater ei olnud lasknud Rubinit vabaks. Seetõttu polnud reaalne, et ooper saab karnevalihooaja alguseks 26. detsembril lavale toomiseks valmis. Rubini asemel leiti küll noor ja ilusa häälega tenor Domenico Reina, kuid Romani tervise parandamine võttis aega ja kui see korda sai, siis valmis libreto osade kaupa. Töö venis ning partituur sai valmis alles 7. jaanuariks 1829. Ooperi finaali aariat lõpliku pealkirjaga "Ciel pietoso, ins i crudo momento" pidi Bellini komponeerima kolm korda uuesti, sest Romani esitatud värsid ei inspireerinud ja neid pidi ta tegema neli korda uuesti. Proovid algasid jaanuari teise nädala alguses ja kestsid intensiivselt kuni esietenduseni 14. veebruaril.

Ooper oli tänu suurepärasele lauljate ansamblile ning meloodilisele muusikale kohe väga edukas. Kriitikud ennustasid sellele "kuulsusrikast edu". Bellinit kiideti kui kaasaegset Orpheust. Itaalias esitati seda ooperit regulaarselt kuni 1866. aastani enam kui 50 linnas. Välismaal olid lavastused Viinis (1831), Pariisis (1832), Londonis (1832), New Yorgis (1834), Lissabonis (1835) ja Madridis (1850).

Pärast viimast teadaolevat etendust 1875. aastal Catanias taaselustati ooper 1935. aasta aprillis La Scalas. Etendused on tänapäeval olnud Bellini kodulinnas Catanias (1954, 1971), Palermos (1968), Londonis (1969, 1993, kontsertetendus 2007), kontsertetendus Montpellier's (1989), Spoleto festivalil (1989), Triestes (1990), Baden-Badenis (2012), Zürichis (2013), Marseille's kontsertetendus (2013), Viinis (2015) ja Washingtonis (2017).

Rollid

Roll	Hääleliik	Rollide esmaesitajad 14. veebruaril 1829
Alaide, võõras	sopran	Henriette Méric-Lalande
Arturo, Ravenstali krahv	tenor	Domenico Reina
Valdeburgo, parun, Alaide vend	bariton	Antonio Tamburini
Isoletta, Arturo kihlatu	metsosopran	Caroline Unger
Osburgo, Arturo usaldusisik	tenor	Luigi Asti
Montolino, Isoletta isa	bass	Domenico Spiaggi
Prior	bass	Stanislao Marcionni

Süžee

Tegevus toimub 14. sajandi alguses Inglismaal Montolino lossis. Ravenstali krahv Arturo on kihlatud Isolettaga, kuid armub Alaidesse, keda tuntakse hüüdnime "Võõras" järgi. Talupojad paluvad Arturol välja selgitada, kas Alaide on nõid. Arturo ei tea, et Alaide on tegelikult parun Valdeburgo õde Agnese ning oli kunagi olnud abielus Prantsusmaa kuningaga. Kuningas heitis ta aga teise naise tõttu kõrvale ja sundis lahkuma Inglismaale. Nüüd uitab ta masendunult mööda maakohti ringi. Isoletta on pulmade ootel, kuid kurdab Valdeburgole, et Arturo on kiindunud müstilisse võõrasse. Arturo tahab teada, kellega on siiski tegemist, ja külastab naist tema onnis. Alaide kinnitab, et ta küll armastab Arturot, kuid nende edasine kohtumine on võimatu. Arturo näeb Alaidet salaja kohtumas oma venna Valdeburgoga. Arturo kutsub Valdeburgo duellile, haavab teda ning Valdeburgo kukub järve. Alaide räägib Arturole, et tegemist on tema vennaga. Arturo hüppab järve, et Valdeburgot päästa. Alaide kutsub inimesi appi. Relvastatud mehed näevad Alaide käes Arturo verist mõõka ja süüdistavad naist mõrvas. Alaide viiakse tribunali ette. Ta eitab oma süüd, kuid keeldub ka rääkimast, kes on tegelik mõrvar. Arturo on valmis süü omaks võtma ja kohus on valmis mõlemad süüdi mõistma, kui välja ilmub Valdeburgo. Alaide tuntakse ära ja ta võib kohtust koos Valdeburgoga lahkuda. Arturo on nõus abielluma Isolettaga, kuid soovib veel kord Alaidet näha. Selgub, et Prantsuse kuninga poolt Alaide asemele valitud Isemberga on surnud. Ebaseaduslikult lahutatud Alaide on Prantsusmaa seaduslik kuninganna. See viib Arturo enesetapuni. Alaide langeb sellest meeleheitesse ning lõpetab samuti enda elu.

Muusikalood

• Alaide romanss "Sventurato il cor che fida"
• Isoletta ja Valdeburgo duett "Io la vidi"
• Alaide aaria "Un grido io sento"
• Arturo ja Alaide duett "Serba, serba i tuoi segreti"
• Jahimeeste koor "Campo ai veltri"
• Koor "La straniera a cui fé tu presti"
• Alaide, Arturo ja Valdeburgo tertsett "Ah! non partir... gia stende oscura notte il velo"
• Valdeburgo aaria "Meco tu vieni, o misera"
• Valdeburgo ja Alaide duett "Sì... Sulla salma del fratello"
• Isoletta aaria "Ah! se non m’ami più"
• Valdeburgo aaria "Sì, li sciogliete, o giudici"
• Koor "E dolce la verine"
• Alaide, Isoletta, Arturo ja Valdeburgo kvartett "Che far vuoi tu?"
• Alaide finaali aaria kooriga "Ciel pietoso, ins i crudo momento"

Allikad

• John Rosselli. The Life of Bellini, New York, 1996
• Charles Osborne. The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti and Bellini, London, 1994
• Tiit Made. Ooperimaailm II köide, Tallinn, 2012
• GDS/Glória Records. Vincenzo Bellini La straniera CD, Milano, 1991