Väikesed naised (film 2019)
| Little Women | |
|---|---|
| Žanr | draama |
| Režissöör | Greta Gerwig |
| Stsenarist |
Greta Gerwig Louisa May Alcott (romaan) |
| Operaator | Yorick Le Saux |
| Helilooja | Alexandre Desplat |
| Peaosades |
Saoirse Ronan Emma Watson Florence Pugh Eliza Scanlen |
| Kunstnik |
Jess Gonchor (lavastus) Jacqueline Durran (kostüümid) |
| Toimetaja | Nick Houy |
| Produtsent |
Denise Di Novi Amy Pascal Robin Swicord |
| Tootja | Columbia Pictures |
| Aasta | 2019 |
| Esilinastus | 25. detsember 2019 (Ameerika Ühendriigid) |
| Kestus | 135 minutit |
| Riik | Ameerika Ühendriigid |
| Keel | inglise |
| Eelarve | 40 mln dollarit (IMDb) |
| Piletitulu | 218,8 mln dollarit (IMDb) |
| Ametlik veebileht | |
| IMDb profiil | |
"Väikesed naised" on 2019. aastal valminud draama- ja armastusfilm, mille režissöör ja stsenarist on Greta Gerwig. Film põhineb Ameerika kirjaniku Louisa May Alcotti samanimelise romaani esimesel ja teisel osal. Film esilinastus 25. detsembril 2019. aastal.[1] Film oli nomineeritud kuuele Oscarile, millest võitis ühe parima kostüümidisaini eest.[2]
Sisu[muuda | muuda lähteteksti]
Filmi keskmes on neli õde – Meg, Jo, Beth ja Amy – ning nende elu lapsepõlvest täiskasvanuks sirgumiseni.[3] Õdesid kehastavad Emma Watson (Meg), Saoirse Ronan (Jo), Eliza Scanlen (Beth) ja Florence Pugh (Amy). Kõrvalosi mängivad ka Timothée Chalamet (Laurie), Meryl Streep (tädi March) ja Laura Dern (ema Marmee).[4]
Vaesuses virelev Marchide perekond elab 1860. aastate Ameerikas Concordis. Tüdrukute isa on Ameerika kodusõjas kaplan ning ema ja neli tütart peavad ise toime tulema. Ema Marmee annab endast parima, et tütred oleksid viisakad, heatahtlikud ja rahulolevad, kuid igal õel on omad pahed.[3][5]
Vanim õde Meg on vastutustundlik ja hoolib oma perest väga, kuid igatseb salaja luksuslikku elu. Jo on julge ja loominguline, kuid tolle aja kohta liiga äkiline ja poisilik. Pere kullatükki Bethi hoiab tagasi häbelikkus. Pesamuna Amy on loominguline ja nutikas, kuid ärahellitatud ja pirtsakas.[3][5]
Marchide pere naabermajas elab pealtnäha hirmus vanamees koos oma lapselapse Theodore'i ehk Lauriega. Õed sõbrunevad poisiga ja neist saab lahutamatu sõpruskond. Eriti lähedane sõprus tärkab Jo ja Laurie vahel, kuid noorim õde Amy on poisist sisse võetud. Meg hakkab sõbrustama Laurie eraõpetajaga ning Beth käib Laurie vanaisa loal naabermajas klaverit mängimas. Pere üks suuremaid tragöödiaid on Bethi surm. Selleks ajaks on ülejäänud õed aga üle maailma laiali: Meg on eraõpetajaga abielus, Jo töötab New Yorgis guvernandina ning Amy õpib tädi Marchiga Euroopas maalikunsti.[5]
Filmi lõpuks on õdedest saanud noored naised. Meg saab kaksikud, Jo kihlub saksa professoriga ja tal õnnestub lasta avaldada oma esimene raamat ning Amy abiellub salaja Lauriega, kes noorimat õde viimaks uues valguses nägi. Gerwig jättis meelega filmi lõpu, täpsemini Jo kihlumise, pisut ähmaseks, sest Alcott tahtis, et Jo jääkski vallaliseks. Seega on filmil justkui kaks lõppu: see, kus Jo tõesti kihlub, ning see, kus Jo jutustab vallalise autorina kirjastajale iseenda moonutatud elulugu.[5]
Filmi saamislugu[muuda | muuda lähteteksti]
Enne Gerwigi filmi oli "Väikeste naiste" romaani põhjal valminud juba seitse adaptsiooni.[4] Kui levis jutt, et Columbia Pictures kaalus 2014. aastal uue "Väikeste naiste" filmi loomist, näitas huvi üles Ameerika näitleja ja stsenarist Greta Gerwig.[2] Olles ise Alcotti romaani hiljuti uue pilguga läbi lugenud, tundis ta, et just tema sobiks tänapäevasema versiooni lavastajaks.[1]
Gerwig võttis ühendust Amy Pascaliga (produtsent ja endine Sony Picturesi juht), kellele avaldas muljet Gerwigi lähenemisviis – uus adaptsioon pidi olema nii uudne kui ka ajatu. Gerwig sai Hollywoodilt loa stsenaariumi kirjutamiseks, kuid "Väikeste naiste" valmimist segas Gerwigi eelmine projekt ehk 2017. aastal linastunud "Lady Bird". Gerwigi esimene film osutus aga väga edukaks ja Hollywood pakkus talle võimalust adaptsiooni projektiga jätkata.[4]
Kuna film on ajalooline ehk kostüümidraama, oli oluline leida disainer, kes suudaks kombineerida 1860. aastate Ameerika moetrendid ja nelja õe iseloomuomadused. Gerwig usaldas oma projekti kostüümidisainer Jacqueline Durrani kätte. Kostümeerimine oli Durrani sõnul aeganõudev väljakutse, sest filmis on üle 75 ainulaadse rõivakomplekti. Durran riietas iga näitleja oma tegelase nii-öelda tunnusvärvi ning rõhutas eri toonidega lapsepõlve ja hilisema elu kontrasti.[4][6]
Adaptsiooni loomisse andsid oma panuse ka produtsendid Denise Di Novi, Amy Pascal ja Robin Swicord, operaator Yorick Le Saux, toimetaja Nick Houy ning lavastuse kujundaja Jess Gonchor. Filmi omapärase ja meeleoluka muusika autor on Alexandre Desplat.[2]
Jess Gonchor valis võttepaigaks USA Massachusettsi osariigis asuva Concordi, kuhu ehitati Marchide kodu. Võtteproovid algasid 2018. aasta oktoobris ja filmimine kestis kolm kuud. Gerwig oli filmimise ajal lapseootel, kuid hoidis seda saladuses, et see meeskonna tähelepanu kõrvale ei juhiks. Filmi esialgse versiooni monteerimiseks oli aega kõigest seitse nädalat ning Gerwigi laps sündis vaid 24 tundi pärast filmi valmimist.[4]
Osatäitjad[muuda | muuda lähteteksti]
Uue adaptsiooni edu sõltus muuhulgas kuulsate Marchi õdede osatäitjatest. Peategelase ehk äkilise ja kirgliku Jo osatäitjaks osutus Saoirse Ronan, kes mängis peaosa ka "Lady Birdis". Gerwig tunnistas, et ei olnud kindel, kas Ronan peaks kahes filmis järjest peategelast mängima, kuid Ronan võttis ise Gerwigiga ühendust ja väljendas tugevat soovi Jod mängida. Ronani innukus muutis viimaks Gerwigi meelt.[4]
Ülejäänud õdesid kehastasid Emma Watson (Meg), Eliza Scanlen (Beth) ja Florence Pugh (Amy).[2] Tädi Marchi mängis Meryl Streep, kes nõudis, et Gerwig rõhutaks romaani feministlikku sõnumit. Streep täiendas Gerwigi loal ise ka stsenaariumit. Rolle jagades hindas Gerwig nii Streepi kui ka teiste osatäitjate aktiivset feminismi. Naabripoiss Laurie rolli valiti Timothée Chalamet, kes sobis oma naiselikuma välimusega vastandama poisilikku Jod. Ema Marmeed kehastas Laura Dern.[4]
Retseptsioon ja auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]
Gerwigi adaptsioon esilinastus Ameerika Ühendriikides 2019. aasta 25. detsembril ehk jõulupühade ajal ning vastuvõtt oli ülimalt soe. Filmi piletitulu oli kokku 218,8 miljonit dollarit.[2] Kriitikud kiitsid filmi tempokat dialoogi, Jacqueline Durrani disainitud kostüüme ning Gerwigi mittelineaarset narratiivi, mis vastandab mineviku- ja olevikustseene.[4] Samuti tunnustati arvustustes Saoirse Ronani ja Florence Pugh' etteasteid ning filmi hubast õhkkonda.[7]
Mõnede arvustajate sõnul oli valitud näitlejate komplekt pisut kummaline. Selle kriitika peamiseks põhjuseks võib pidada asjaolu, et Marchi õdede osatäitjad ei vahetu. Samad näitlejannad kehastavad oma tegelasi nii laste kui ka noorte naistena ning selle tõttu võib film kohati ebaselge tunduda. Samuti tekitas segadust Gerwigi mittelineaarne narratiiv ehk ajas edasi-tagasi liikumine.[8]
Film oli 2020. aastal Oscari nominent kuues kategoorias: parim film (Amy Pascal), parim naispeaosatäitja (Saoirse Ronan), parim naiskõrvalosatäitja (Florence Pugh), parim kohandatud stsenaarium (Greta Gerwig), parim kostüümidisain (Jacqueline Durran) ja parim filmimuusika (Alexandre Desplat). Film võitis kostüümidisaini eest ühe Oscari. Durrani tunnustati 2020. aastal ka Briti Filmi- ja Telekunsti Akadeemia parima kostüümidisaini auhinnaga.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Aurthur, Kate. 2020. Greta Gerwig on 'Little Women's' Oscar Nominations – and That One Big Snub. Variety, 4. veebruar. Vaadatud 5. aprill 2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 International Movie Database. 2019. Little Women. Vaadatud 5. aprill 2023.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Alcott, Louisa May (2014). Little Women (inglise). London: Puffin Books.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 Sandberg, Bryn. 2019. Making of 'Little Women': Greta Gerwig Gives Modern Take on 1868 Novel for Big Screen. The Hollywood Reporter, 29. november. Vaadatud 5. aprill 2023.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Gerwig, Greta (Režissöör). 2019. Little Women. [Film]. Ameerika Ühendriigid: Sony Pictures Releasing.
- ↑ Põhjakas, Tuuli. 2020. Naiseks olemise võimalikkus. Sirp, 31. jaanuar. Vaadatud 11. aprill 2023.
- ↑ Ide, Wendy. 2019. Little Women review – the freshest literary adaptation of the year. The Guardian, 29. detsember. Vaadatud 18. aprill 2023.
- ↑ O'Hara, Helen. 2019. Little Women (2019) Review. Empire Online, 25. november. Vaadatud 11. aprill 2023.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Väikesed naised andmekogus IMDb (inglise)
