Väike tänav (maal)

"Väike tänav" (hollandi keeles: "Het straatje") on Hollandi maalikunstimeistri Johannes Vermeeri maal keskaegsest linnaruumist, tänavaäärsest majast, selle sisehoovist, kõrval- ja vastasmajadest, ustest ja akendest, tihedast ajaloolisest tänavavõrgust ja krundistusest, kus siduvaks elemendiks on üldine arhitektuuriline linnaline intensiivsus. See tagasihoidlik maal on tuntud ka nimega "Tänav Delftis" kui vaade majadega ääristatud tänavale Vermeeri kodulinnas Delftis. Kunstniku signatuur asetseb maalil vasakpoolse maja akna all: "I V MEER". Mõõtmed on 54,3 x 44 cm. Nagu enamik Vermeeri dateerimata jäänud töid, on sellegi õlimaali valmimisaastateks ligikaudselt 1657–1658.

See on üks kahest Vermeeri loomingus erandiks jäänud Delfti linnavaatega olustikumaalist. Teine, umbes 1659.–1660. aastal valminud majesteetlik hümn loodusele "Delfti vaade" kuulub Haagis asuva kunstimuuseumi Mautitshuis püsikollektsiooni. Väidetavalt on Vermeer maalinud veel kolmandagi Delfti linnavaatega maali "Vaade Delfti majale". See müüdi mais 1696 Dissiuse oksjonil tundmatule ja kadus jäljetult.

"Väike tänav" kuulub 1921. aastast Amsterdami Rijksmuseumi püsikollektsiooni.

Maali kirjeldus

"Väike tänav" on tavalist linnaelu kirjeldav maal kontekstis omavahel mingil moel seotud nelja tegelasega. See on rahulik tänavapilt Delfti vanadest majadest ja inimestest oma argielus ning erineb seega Vermeeri varasema loomeperioodi ajaloolistest maalidest, mis kujutavad episoode piiblist, mütoloogiast ja antiikajaloost. Esiplaanil on laineliste pintslitõmmetega maalitud kividega sillutatud tänav, mille ääres paremal on näha osa viilkatusega ning tellistest sakiliste äärtega astmelise fassaadiga elamust, sissepääse majadesse ja sisehoovidesse, vasakul pool tänavajoonel ja tagaplaanil tihedalt üksteise kõrval paiknevaid naabermaju. Enamik aknaluuke on suletud. Kaks hooviust, millest üks on suletud ja teine lahti. Vastu maja toetuvas külgseinas avatud uks paljastab kivisillutisega tee sisehoovi, kus teenijatüdruk ammutab tünnist vett, nii et reovesi jookseb piki renni pildi südamest vaataja suunas. Hambulisest ukseavast sisse vaadates, kus istub niplispitsikuduja, võib mõnevõrra aimu saada toa sisemusest. Ukse kõrval on tihedalt suletud rohelised aknaluugid ja maja ees on seinaäärse pingi juures põlvili maas kaks last, seljaga vaataja suunas; nende nägusid pole näha ja pole võimalik täpsemalt aru saada, mida nad teevad, üldiselt nad mängivad.

Vermeer on oma täpse tehnika, täiuseihaluse ja selgelt valitud värvidega loonud maali idüllilisest kodust kanaliäärses kesklinnaosas ja vaikusest. Majapidamistöid tegevad naised ja mängivad lapsed loovad pildi kodu turvalisest lähedusest. Täisnurksete siluettidega vahelduvad kolmnurksed majasiluetid ja taevas nende kohal annavad teatut kompositsioonilist elujõudu. Üksnes sinerdavate müürilillede pigment on mõnevõrra kannatada saanud.

Omanikud

Maali üks esimesi omanikke oli ilmselt Vermeeri patroon Pieter van Ruijven, kes ostis suure osa kunstniku maalidest. Pärast van Ruijveni ja tema abikaasa surma olid uuteks omanikeks tütar Magdalena van Ruijven ja tema mees Jacob Dissius (1653–95). "Väike tänav" müüdi tõenäoliselt Vermeeri 21 maali hulgas kuulsal Dissiuse oksjonil Amsterdamis 16. mail 1696. Kunstiteose omanikku võib järgnevate aastakümnete jooksul jälgida kuni 18. sajandi esimese pooleni, teadaolevaid tehinguid teostati vaid neli: "Piimanaine" jäi Amsterdami, "Uinunud neiu" ehk "Uinunud teenijatüdruk" müüdi New Yorki, "Muusikatund" ehk "Virginaali juures olev daam koos härraga" Inglismaale ja "Naine kaaluga" ehk "Kaalu hoidev naine" Washingtoni. Ülejäänud 16 maali, müügihinnaga 48 või 72 Hollandi kuldnat tükk, läksid anonüümsetele müügivahendajatele, kelle hulgas Braunschweigist kohaletulnud vahendaja ostis teoseid hertsog Anton Ulrichi kunstikogusse. Väheseid teadmisi Vermeeri teoste käest kätte ringikäimisest parandab mõnevõrra 1738. aasta anonüümne oksjon, mil tehti Amsterdami rikkaima mehe, relvameistri Jacob Oortmani (1661–1738) surma puhul varade loendus ja selgus, et ta oli täiendanud oma kollektsioone tõenäoliselt Dissiuse oksjonil. Tema Singeli kanali ääres asuvas majas oli 80 üksusest koosnev maalikogu, kuhu kuulus Vermeeri töid.

1700. aastate lõpu poole kuulus meistriteos "Väike tänav" advokaat Gerrit Willem van Oosten de Bruynile, kes elas Amsterdami Haarlemi linnaosas, ja tema lesele aastatel 1797–1799. Kolm aastat pärast Gerrit Willem van Oosten de Bruyni surma, 8. aprillil 1800 müüdi maal 1040 kuldna eest kaupmehele, luuletajale ja kunstikogujale Pieter van Winterile (1745–1807), kelle kollektsioon hõlmas lõpuks umbes 180 teost. Pärast tema surma talvel 1807 sai maali omanikuks tema tütar Lucretia Johanna (Creejans) Winter (1785–1845). 1822. aastal abiellus Lucretia Winter Hendrik Six van Hillegomiga (1790–1847) ja abielupaari kunstikogu laienes tunduvalt. Pärast Lucretia ja Hendriku surma aastatel 1845 ja 1847 jäi maal päranduseks nende kahele pojale ja sel viisil veel perekonda kuni 1860. aastani. Poegadest abiellus ainsana Jan Pieter Six van Hillegom (1824–1999) ja lõi perekonna. Pärast tema surma 1899. aastal jäi maal tema kunstiajaloolasest pojale Jan Sixile (1857–1926). Sixide suguvõsa märkimisväärse kunstikogu hooldamisressursside täiendamiseks pandi 12. aprillil 1921 "Väike tänav" oksjonile, mille käigus aga küsitud hinda ei saadud ja maali müük peatati. Seejärel otsustas Jan Six panna maali nädalaks välja Louvre'is, et äratada ostjate huvi, aga seegi taktika luhtus. Kuni lõpuks 1921. aastal otsustas ärimees ja Royal Dutch Shelli üks esimesi juhte Henri Deterding maali ära osta ja Hollandi riigile annetada. Deterding ostis maali 625 000 kuldna eest ja andis selle sama aasta juulis Amsterdami Rijksmuseumi kollektsiooni koosseisu.

Asukoht

Vermeeri Keskus Delfti turuväljakul

Mecheleni majast on näha Voldersgrachti majade ukseavad. Kinnisvarakaart 1832. aastast.

Kuidas leida tänapäeval tänavat stseeniga 17. sajandi Delftis, kus Vermeer elas ja töötas, on olnud pikka aega palavikuliste otsingute ja alates 1921. aastast, mil "Väike tänav" annetati Rijksmuseumile, teaduslike vaidluste tippteema. Mitmete kohtade hulgast on pakutud Oude Langendijki ehk maja, mis kuulus Vermeeri ämmale ja kus kunstnik elas pensionile jäädes koos oma naise, tema domineeriva ema ja oma arvukate laste, peamiselt tüdrukutega. Elamu asus kahe tänava, Oude Langendijki ja kitsa Molenpoorti (praeguse Jozefstraati) ristmikul, kunstnikul oli siit otsevaade üle turuplatsi kunagisele lapsepõlvemajale Mechelen, siin valmis tal olustikumaal "Delfti vaade" ning ta alustas kuulsate "Piimanaise" ja "Ohvitseri ja naerva tüdrukuga" ("Ohvitser naerva tüdrukuga").

2015. aastal kinnitas Hollandi kunstiajaloolane ja Amsterdami Ülikooli professor Franz Grijzenhout, et täpne asukoht on Vlamingstraati krundid praeguste numbritega 40–42. Teave toetus hoone fassaadi laiuse järgi päritava munitsipaalse kaimaksu registrile aastast 1667, notariaalaktidele ja maaregistritele. 3. mail 1536 oli Delftis möllanud suur tulekahju ning Grijzenhouti meelest on ilmselgelt enne seda õnnetut aastat ehitatud, pildil pragusid täis ja halvas seisukorras müüritisega parempoolne maja (nr 42) üks nendest tulekahjust päästetud majadest, mida tolleaegsel kaardil võib näha. Majas oli elanud Vermeeri isa poolõde Ariaentgen Claes van der Minne koos kolme vallalise tütrega, kes oli elatanud ennast ja lapsi rupskite müügiga. Grijzenhouti teooria kohaselt kõndis Vermeer tihtipeale piki Vlamingstraati, sest teisel pool tänavat elas tema vanem õde Geertruyt ja nende ema oma elu viimased kuud. See linnaosa oli Vermeerile tähtis ja südamelähedane ka seepärast, et siin rasket tööd rügavad ja rassivad inimesed kuulusid ühiskonnaklassi, mille kitsastest oludest tema oli välja tulnud, abielludes rikka naisega.

Kõige sagedamini on pakutud asupaigaks muu hulgas Voldersgrachti, kus vastamisi on väike kanal ja kitsas tänav Voldersgracht Straat ning kus tänapäeval asub Vermeeri Keskus – osalt seetõttu, et kunstnikul on olnud oma eluajal majaga tihe seos, sest seal paikneb tema lapsepõlvekodu ja isa võõrastemaja Mechelen. Hollandi kunstiajaloolane Kees Kaldenbach on ajakirja Royal Dutch Antiquities Magazine (Bulletin KNOB) veergudel detsembris 2000 täiesti veendunud, et "väike tänav" on Nieuwe Langendijk ja selle krundid praeguste numbritega 22–26. Kuigi need 16. sajandi keskpaiku ehitatud hooned lammutati 1982. aastal, põhineb väide enne seda Delfti Tehnikaülikoolis tehtud uurimistöödel. Esialgne raport nendest avaldati enne lammutustööde algust 14. veebruaril 1982 ning väite tõepärasust põhjendatakse hoonete esialgse vanuse, laiuse ja kõrguse, konstruktsiooniliste iseärasuste, vihmaveerennide skrabersüsteemide, korstnate ja majade haruldaste põhiplaanide abil. Välja on pakutud ka Trompetstraati, Spieringstraati ja Achteromi.

Anthony Bailey argumenteerib "seda väikest maali tänavalõigust, mil ei ole teada tänava laius ega kunstniku asukoht maalides", et Vermeer võib-olla pühendas teema patroonile Van Ruijvenile, kellelt tal oli parajasti õnnestunud saada 200 kuldna suurust laenu. Aga täiesti võimalik, et Vermeer noppis reaalsusest detaile ja elemente ning segas neid väljamõeldutega, ta võis märgata ja samas ette kujutada paljusid üksikasju, sest maali lähemalt uurides näeme, et parempoolne hoone pildil on "arhitektuuriliste iseärasuste kummaline segapundar". Uusgooti raamides akende avasid katvate kaarekujuliste kivisilluste kalduasetsevad kannakivid ei paista olevat kuigi kohakuti avaäärsete müüritistega ja ukseauk, kus istub pitsikuduja, tundub fassaadi keskkohast veidi vasakule nihutatud, nii et maja poleks väiksemast tõukestki püsti jäänud, rääkimata püssirohuplahvatusest, aga sellegipoolest on loodud imeline pilt tellisest, puidust ja klaasist majast, puudest ja taevast, kahest naisest ja lapsest. Vermeer on ilmselt võtnud erinevaid detaile võib-olla rohkem kui kahest majast ning pannud meid uskuma, et vaatame tõelist katkendit tänavast.

Vaata ka

• Johannes Vermeeri maalide loend

Välislingid

• Het straatj, Amsterdami Rijsmuseumi koduleht
• Johannes Vermeer & 17th Century life in Delft, Johannes Vermeer
• 'Het straatje van Vermeer, een geschenk van H.W.A. Deterding ['Vermeeri Väike tänav, kingitus H.W.A. Deterdingilt'], J.F. Heijbroek & Wouter Th. Kloek, Bulletin van het Rijksmuseum 40 (1992), lk. 225–232.