Väike-lehelind
| Väike-lehelind | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 | ||||||||||||||
| Kaitsestaatus | ||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
| ||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Phylloscopus collybita (Vieillot, 1817) | ||||||||||||||
 1. Pesitsusala, ainult suvel. 2. Pesitsusala, väikesearvuline talvituja. 3. Pesitsusala, tavaline talvituja. 4. Mittepesitsev talikülaline. 5. Hajusalt talvituv üksikutes sobivates paikades.
|
Väike-lehelind (Phylloscopus collybita) on linnuliik põõsalindlaste sugukonna lehelinnu perekonnast.
Levila ja arvukus[muuda | muuda lähteteksti]
Mets-lehelind on levinud parasvöötme Euroopas ja Aasias. Mets-lehelind talvitub Kesk- ja Põhja-Aafrikas, Ibeeria poolsaarel, Kreekas, Vahemere rannikualadel, Pärsia lahest põhja jäävatel aladel ning India põhjaosas.
Eestis on ta harilik ja arvukas haudelind, kelle arvukust hinnatakse 500 000–650 000 paarile [1]. Ta saabub Eestisse aprilli keskel ning hakkab lahkuma augustis; viimased isendid lahkuvad oktoobri alguses.[2] Euroopas on väike-lehelinnu arvukus 60–120 miljonit isendit.[2]
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Väike-lehelind on 10–12 cm pikk. Isaslind kaalub 7–8 g ja emane 6–7 g. Ta on välimuselt sarnane salu-lehelinnuga, kuid tema sulestik on hallikaspruunim. [3] Tal on ümar pea ja hele kulmutriip. [2] Erinevalt salu-lehelinnust on ta jalad mustad. Teda on kerge ära tunda laulu järgi, mis meenutab häälitsust "silk-solk". [3]Selle järgi on ka tema rahvapärane nimetus silksolk.
Tal on kombeks toitudes saba allapoole nõksutada.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ ""Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008"". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. Failitüüp: PDF. Kasutatud 11.12.2014.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Loodusõpe: Väike-lehelind (silk-solk) - kuulus lihtsa, kuid tähelepandava laulu poolest.
- ↑ 3,0 3,1 http://www.eoy.ee/node/499
