Väike-hõbehaigur

Väike-hõbehaigur
Väike-hõbehaigur
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Pelikanilised Pelecaniformes;
Sugukond	Haigurlased Ardeidae;
Perekond	Haigur Ardea;
Liik	Väike-hõbehaigur;
Binaarne nimetus
	Ardea intermedia; Wagler, 1829
	; Väike-hõbehaigru levila; – pesitsusala; – talvitusala; – paigalind
Sünonüümid
	Egretta intermedia; Mesophoyx intermedia

Väike-hõbehaigur (Ardea intermedia) on haigurlaste sugukonda kuuluv linnuliik.

Aafrika ja austraalia väike-hõbehaigur loeti varem väike-hõbehaigru alamliikideks A. i. brachyrhyncha ja plumifera.^[2]

Välimus

Väike-hõbehaigur on 56–72 cm pikk. Tiibade siruulatus on 105–115 cm. Kaalub 400 g.^[3]

Sulestik on valge. Nokk on kollane, nokaots must. Jalad on sinakashallid, tumerohelised või pruunid. Silmad on kollased.^[4]

Noorlinnud on täiskasvanutest veidi kollakamad. Udusulis pojad on valged. Nokk on koorudes kollane ja muutub pruuniks.^[4]

Levik

Väike-hõbehaigrud elavad Pakistanis, Indias, Nepalis, Sri Lankal, Hiinas, Koreas, Jaapanis ja Indoneesias. Põhjapoolsed linnud talvitavad Malaisias, Filipiinidel ja Indoneesias.^[4]

Elavad soodes, jõgede ja järvede ääres, lammidel, riisipõldudel ning mangroovides. Sumatral on neid kohatud kuni 1000 m kõrgusel merepinnast, Nepalis 1450 m kõrgusel.^[3]

Toitumine

Toituvad peamiselt alla 10 cm pikkustest kaladest, kuid ka konnadest, putukatest, koorikloomadest ja sisalikest.^[3]

Toituvad päeval. Tavaliselt toituvad üksi, vahel 15–20-linnulistes parvedes.^[3] Toitu otsides seisavad paigal või kõnnivad aeglaselt.^[4]

Pesitsemine

Pesitsevad kolooniates, kus võib olla sadu pesi. Tihti pesitsevad koos teiste haigurlaste, iibislaste ja kormoranlastega. Emaslind ehitab pesa isase toodud okstest ja pilliroost. Nii emas- kui isaslind võivad varastada oksi teistest pesadest. Pesa läbimõõt on 60–80 cm ja sügavus 20–40 cm.^[4] Pesa asub tavaliselt 3–6, vahel ka 20 m kõrgusel. Võivad pesitseda puu otsas, võsas või roostikus.^[3]

Põhja-Indias pesitsevad juulist septembrini, Lõuna-Indias novembrist veebruarini. Kurnas on 3–4^[3] helerohelist muna mõõtmetega 47–49 × 35–40 mm. Mune hauvad mõlemad vanemad 24–27 päeva. Pojad saavad lennuvõimeliseks 40 päeva vanuselt.^[4]

Viited

↑ BirdLife International (2020). Ardea intermedia. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2020.
↑ "Ibises, spoonbills, herons, Hamerkop, Shoebill, pelicans". IOC World Bird List. Vaadatud 19. augustil 2025.
1 2 3 4 5 6 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 410–411. ISBN 978-84-87334-10-8.
1 2 3 4 5 6 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 109–114. ISBN 0-19-854981-4.

Välislingid

[IUCN-1] BirdLife International (2020). Ardea intermedia. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2020.

[IOC-2] "Ibises, spoonbills, herons, Hamerkop, Shoebill, pelicans". IOC World Bird List. Vaadatud 19. augustil 2025.

[del_Hoyo-3] 1 2 3 4 5 6 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 410–411. ISBN 978-84-87334-10-8.

[Kushlan-4] 1 2 3 4 5 6 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 109–114. ISBN 0-19-854981-4.

[1]

[2]

[3]

[4]