Vähktõvekorpus

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Vähikorpus)
"Vähktõvekorpus"
Autor Aleksandr Solženitsõn
Keel eesti
Teema inimeseks olemise tegelikkus ja selle väärmoodustised, meditsiini- ja arstieetika, vähiravi
Žanr romaan
Kirjastaja Mediasat Group
Ilmumisaeg 2007 (kordustrükk)
Väljaande tüüp kõva köide
Lehekülgi 405 lk
ISBN 9788498198805

"Vähktõvekorpus" (vene keeles "Раковый корпус") on Aleksandr Solženitsõni 1968. aastal ilmunud kaheosaline romaan, mis kirjutati aastatel 1963–1966. Raamat on tõlgitud mitmesse keelde.

Romaani ilmumislugu ja autoriõigustega seotu pole selge. Nõukogude Liidus keelati romaani kirjastamine[1] 1967. aastal. Sama aasta septembris olevat ajakiri Novõi Mir olnud valmis raamatu trükkimist alustama, kuid riiklikelt instantsidelt ei saadud vajalikku luba.[2] Romaani avaldas 1968. aasta kevadel The Times Literary Supplement ning pisut hiljem Frankfurdi ajakiri Grani.[2] Nõukogude Liidus levis teos samizdat'i väljaandena; ametlikult ilmus see esimest korda ajakirjas Novõi Mir 1990. aastal (nr 6–8).

Arvatakse, et romaan põhineb tõsielusündmustel, mis leidsid aset Usbeki NSV pealinna Taškendi haigla onkoloogiaosakonnas 1954. aastal. Teiste allikate kohaselt viibis autor vähiravil Kasahhi NSV-s sundpagenduses olles.[3][4] Autori eluloo põhjal võib oletada, et romaani on kirjutatud mõlema vähijuhtumi peegeldusi. Solženitsõnil diagnoositi 1951. aastal primaarkasvaja, mis opereeriti vangilaagri haiglakorpuses ("Vähikorpuses", lk 61). 1953. aasta detsembris eemaldati tal Taškendi haiglas kõhuõõnest rusikasuurune kasvaja ning vimast korda käis ta seal kiiritusravil 1955. aastal. Ellujäämisvõimalused olid alla 30%.[5]

Musta pässiku lugu võib sisaldada tegelikkuse kirjeldust. Solženitsõniga kirjavahetuses olnud Lev Zinovjevitš Kopelevi sõnul rusus kirjanikku lisaks murele oma tervise pärast ka üksindus – abikaasa oli lasknud ennast temast lahutada ja jätnud vastamata ka tema palvele vähi vastu musta pässikut saata.[6]

Romaani autor on kirjutanud esteetilise, terava ja südamliku teose, mille žanriks märgitakse vahel meditsiiniromaan.[7]

Mitme allika kohaselt lugesid raamatut ka onkoloogid ja leidsid selles kirjeldatud vähiraviga seonduva ajakohase olevat.

Aleksander Solženitsõni arusaamise kohaselt on "Vähktõvekorpus" kirjutatud Nõukogude Liidu Kesk-Aasias paiknenud kliiniku kolmeteistkümnenda korpuse vähipatsientide argielust ja neid kontrollinud onkoloogide tööst 1955. aastal, nii nagu tema ja ka paljud teised seda tolleaegses NSV Liidus kogesid.[8][9] Sellele vaatamata on teoses esitatud vähktõbe vahel käsitletud kui stalinismi metafoori.[10] [11]

"Vähktõvekorpuse" sündmustik[muuda | muuda lähteteksti]

I osa[muuda | muuda lähteteksti]

Romaani sündmuste toimumiskoht on Kesk-Aasia raviasutuse vähikorpuse vähihaigete meestepalat. Raviasutus ise on halvas seisus: silma torkab üleüldine vaesus ja napib ka personali. Nii on 60 haige kohta päeval kolm valveõde ja öösel kaks. Ravijärjekorrad on pikad ja uuemad patsiendid peavad ootama ravilepääsu trepikodades ja koridorides, aga haiglatoit on kogu maal tasuta. Selle meditsiiniasutuse telefonide koguarvuks oli kaks, üks neist peaarsti Nizamutdin Bahramovitši juures ja teine registratuuris.

Romaani juhatab sisse kolmeteistkümnenda vähikorpuse vastne haige Pavel Nikolajevitš Russanov. Pavel Nikolajevitši ei rõõmusta palatikoha saamine karvavõrdki ja naisel tuleb jääda teda turgutama. Ta selgitab abikaasale, kuidas neil pole kuhugi mujale minna, sealsed arstid koduvisiite ei tee, teenuste eest raha ei võta ja aparaadidki pole neil kaasaskantavad. ["Vähktõvekorpus" (edaspidi: VK), lk 8].

Pavel Nikolajevitš on tulnud nõukogude materialismi oludest ja on sunnitud lisaks haigusega kaasnevate hirmudega (pressis ju pahaloomuline kasvaja kaela paremal poolel peale) pistma rinda veel ka kaheksa jutuka palatikaaslasega. Erilist vastumeelsust valmistasid talle Jefrem ja bandiidilarhv Kostoglotov, kellele ta pani hüüdnimeks Kugistaja. Ta sunnib end otsustavatele tegudele ja nii helistab ta juba teisel haiglasoleku päeval oma naisele ja teatab, et tuleb hakata kõikide kanalite kaudu taotlema Moskvasse suunamist. 4. märtsil 1955 saab Pavel Nikolajevitš oma kaheteistkümnenda sünestroolisüsti, tänu millele on kadunud pool kasvajat (VK, lk 237). Ikka veel ravil olev (siis juba 5. nädalat) Pavel Nikolajevitš piinleb "koristuspiinades": ta oleks soovinud tõstatada põhimõttelise küsimuse selle kohta, kas juhtivaid töötajaid (ilmselt ennast silmas pidades) ja sellist kahtlast, sotsiaalselt kahjulikku elementi võib ikka niimoodi segi paigutada (VK, lk 289). Pavel Nikolajevitši ravi lõpetamine ja haiglast väljakirjutamine ühel reedesel hommikul muudab ta härdaks ja unistavaks, mida kõike ta oma korteris nüüd küll paremaks muudaks.

Tema palatikaaslane Oleg Kostoglotov tuli uudismaalt, ta elas Kasahstanis Uš-Terekis (VK, lk 35). Röntgenkiiritust talus ta algul hästi; vaheaegadel püüdis ta palatikaaslasega õppida (VK, lk 22) ja raamatuid lugeda. Nii laenas ta arstiks õppiva õe Zoja käest Abrikossovi ja Smukovi "Patoloogilise anatoomia" (VK, lk 28).

Kõige noorem palatikaaslane on 16-aastane Djoma, kes on haiglas jalas vohava vähi tõttu. Djoma oli saanud juba 15 kiiritusseanssi, kokku kolm tuhat röntgenit. Röntgenikiirgus oli vajalik kasvaja aktiivsuse mahasurumiseks enne luusarkoomi opereerimist: see meetod aitavat metastaase vältida. Pärast jalaeemaldusoperatsiooni tuleb Djomale külla Oleg. Djoma ootas juba väga koju saamist, kuid nagu selgub, tuleb tal seal veel poolteist kuud karkudega ringi komberdada ning röntgenravi saada (VK, lk 302). Ta soovis haiglast väljapääsemisel esimese käiguna ette võtta loomaaiakülastuse, et sellega läheb aga aega, võtab ta seniks Olegilt lubaduse, et too vabanedes loomaaeda külastaks. Lisaks Olegile tuleb Djomat pärast operatsiooni vaatama veel Asja.

Arstide hommikuvisiidid vähihaigete palatisse toimusid regulaarselt. Kuivõrd arstid patsientidega suhtlemisega päri olid, pole selge, kuna üsna mitmel korral ilmutasid arstidele autori poolt suhu pandud sõnad teatavat vägivaldsust või ka soovi neid vaikima sundida, või tulenes see vastikustundest patsientidele valetamise pärast. Nii lausus radioloogiaosakonna juhataja Ljudmilla Afanasjevna Dontsova ühel hommikuvisiidil Pavel Nikolajevitšile järgmist: "Üldiselt ei ole me kohustatud patsientidele nende haigust nimetama, aga kui see teie seisundit kergendab, siis olge lahke: lümfogranulomatoos."[12] (VK, lk 43) Liikudes Kostogolotovi haigevoodi juurde, asus viimane kroonilise vähihaigena mõneti pärima. Nii pärib ta Dontsovalt esmalt infot selle kohta, millal teda küll välja kirjutama asutakse ja mis ravi temale teeb. Sõnalised vastulöögid ei jäänud tulemata. Dontsova: "Mida te üldse räägite? Kas olete normaalne inimene või mitte?". Kuid Kostoglotov jätkas: "... ma ei tahaks lootuse eest kunagi hiljem paremini elada praegu liiga kallist hinda maksta. Soovin organismi kaitsejõududele toetuda... ." (VK, lk 47;[13]) Mitmed arstid pidasid Kostoglotovit "tõrkuvaks patsiendiks", kes oli nõus ravimeetodite katsetamisega enda peal alles pärast seda, kui oli protseduuride põhimõttest aru saanud ning neid ka uskuma jäänud (VK, lk 55, 58). Kostoglotov suhtub arstidesse rahulikult. Ta räägib neile, et primaarkasvaja eemaldati tal juba laagris olles ja et ta ei ole halb patsient (..."ta isegi ei uurinud mis süste arst talle määras ja kas arsti otsus ka tõepoolest moraalselt põhjendatud on..."), vaid ta soovib ravis kaasa rääkida ja arstidele vaid meelde tuletada, et tal on õigus oma elu üle otsustada (VK, lk 64), kuid ravivestlused dr Dontsovaga kiskusid valusalt mõlemaid. Oleg räägib arstile, et sõitis dispanserisse selleks, et keegi tema kannatusi kergendaks "Mul on väga valus, aidake! Ja te aitasitegi! Aga praegu pole mul enam valus" ja "Lubage mul minna. Ma tahan omal jõul terveks saada". Aga need on mõtleva ja teotahtelise patsiendi kahtlused, kes saab oma haiguslikust seisundist aru paremini, kui teda ravivad arstid oleksid soovinud. Nii ütles ta: "Aga lõpuni arstida te niikuinii ei suuda, sest vähktõve ravimisel pole lõppu." (VK, lk 65)

Omal jõul terveks ravimise all peab Oleg silmas ka oma salaravimit – Õsõk-Köli äärest pärit taimejuurt, millega soovis ta end ravida. (VK, lk 68)

Kostoglotov töötas enne vähikorpusse ravile minekut maakorraldaja abina, kuupalgaks 350 rubla. (VK, lk 206)

Kostoglotovi seisund lubab tal aktiivselt omal jalal liikuda: ta külastab kaaspatsiente vähikorpuses, käib väljas suitsetamas ja suhtleb naismeditsiinipersonaliga. Nii satub ta kord Zoja juurde, kui too on parajasti vähihaigete statistikat koostamas. Kostoglotov paneb tähele, et patsiente, kes oleksid täielikult tervenenud peaaegu polegi, ja neid, kes on suremas, püütakse õigeaegselt välja kirjutada. (VK, lk 129)

Kostoglotov ja Azovkin said arstidelt sama diagnoosi – mao pahaloomuline kasvaja (VK, lk 47). Azovkin oli saanud juba tuhat röntgenit kiiritust, viiskümmend sünestroolisüsti, seitse vereülekannet, kuid tulutult: metastaasid olid tuvastatavad juba ka rinnaõõne keskseinandis ja kopsudes. Azovkinile pakkusid arstid kodust ravi sünestrooli[14] tablettidega, kolm korda päevas keele alla, kuna parandamatuid haigeid selles kliinikus ei hoitud. (Vk, lk 51)

Patsient Sibgatov, kindla palatita rändav patsient, oli seal ravil juba mitmendat korda. Esimesel korral näitas temale tehtud röntgenogramm peaaegu kogu ristluu hävimist kasvajale. Tol korral arvasid arstid, et tegemist on luusarkoomiga, alles hiljem said arstid aru, et Sibgatovil oli luu hiidrakk-kasvaja. Ta raviti röntgenkiiritamisega terveks, kuid kiiritus tekitas uue vohava kasvaja, mis muutus röntgenkiirituse suhtes resistentseks. (Vk, lk 51)

Jefrem Poddujev, see, kes Russanovile vastumeelsena tundus, oli samuti vähipalatis patsient. Vanuselt polnud ta veel viiekümnenegi, hariduse poolest aga neli klassi lõpetanud, kuid see-eest milline naistemees. Läbikargutatud naiste nimistu oli pikk, ning esialgu olla Jefrem proovinud nende üle arvet pidada, vähemalt nende üle, kellega ta abiellunud oli, kuid vaev ei tasunud ennast ilmselt ära. (Vk, lk 85)

Proška, patsient, kelle ravi 1955. aasta veebruaris sisaldas ka askorbiinhappe manustamist, kirjutati koos tõenditega päris haigena välja (paranematuid haigeid seal ei hoitud) – elukohajärgse raviasutuse tõend oli kohati "peenelt" ladinakeelne: "Tumor cordis, casus inoperabilis." (Vk, lk 97) ("Südamekasvaja, mitteopereeritav juhtum").

Vähihaigete meeste elu palatis oli räbal, kuid ometi jagus neil hetki, et arutleda ja mõelda elust – oma elust, armastusest; romaani autor on sidunud vähihaigete meespatsientide elumõtluse arutellu "Mida on inimesel eluks vaja?". (Vk, lk 88)

Kostoglotov alustas ka ise arutelusid, nii juhatas ta sisse arutelu arsti-patsiendi usaldussuhte üle: "Elas kord filosoof, kelle nimi oli Descartes. Tema ütles, et kõiges tuleb kahelda!" – ja väitis, et inimene ei saa arste ravi osas nii lihtsalt usaldada. Palatikaaslastest seltsimehed aga soovisid Kostogolotovi suust kasekäsna lugu kuulda. (Vk, lk 112,114) Pöördudes palatikaaslaste kui sõprade poole, alustas Kostoglotov ühe tõeliselt kummalise looga, mida ta ise oli kuulnud ühe järelkontrolli tulnud haige käest, kui ta palatikoha järjekorda ootas. Haige rääkinud talle doktor Maslennikovist, kes töötanud palju aastaid Moskva lähedal, Aleksandrovo kreisis, maa-arstina. (Vk, lk 115) Nii olevat too Maslennikov ravitsenud inimesi ikka ühes ja samas haiglas kümneid aastaid ja pannud tähele, et üha enam kirjutati meditsiinikirjanduses vähktõvest, aga tema juures ravil olnud vene talupoegadel seda millegipärast ei olnud. Nii asunudki too dr Maslennikov asja pisut uurima ja leidnud, et talupojad olid varem tee ostmisele kulutatud raha kokkuhoidmiseks kauplusest saadava teepuru asemel hakanud teed keetma hoopis metsast korjatud mustast pässikust, vähemalt nii olevat nad kasekäsna nimetanud. (Vk, lk 117) Kaashaige käest saadud aadressile saatis kirja ka Kostoglotov ja nüüd dikteeris ta doktori kirja sisu, milleks oli musta pässiku kuivatamine, peeneks hõõrumine, vees tõmmata laskmine, kurnamine ja joomine ka palatikaaslastele. (Vk, lk 116) Dr Maslennikov mainis ära ka nn varujad, kes saadavad musta pässikut kohale lunamaksuga ja nõutavad viisteist rubla kilogrammi eest. Kuid see pidavat olema kallis, kuna igas kuus kulub kuus kilo kasekäsna. (Vk, lk 119). Dr Maslennikovi kirjalikuks soovituseks oli ka suitsetamisest loobumine. (Vk, lk 121)

Vera Korniljevna määras oma ringkäigul Kostoglotovile lisatoitu: kaks muna, kaks klaasi piima ja viiskümmend grammi võid päevas. (Vk, lk 177)

Enne peaarsti külaskäiku kontrolliti patsientide kapid üle. Jelizaveta Anatoljevna leidis Kostoglotovi kapist pruunika vedelikuga täidetud väikese pudelikese. (Vk, lk 179) Kostoglotov hoiatas seltsimeest, et pudeli sisu ei tohi nahale valada, pesemata jättes võib surm saabuda, ega ka nuusutada. Juur pärineb Issõk-Kuli järve äärest ja pandud viina sisse likku. Kostoglotov rääkis oma raviskeemi ka kohe ära. Seltsimees J. A. arvates oli tegu käokingaga. (Vk, lk 180)

Zoja ja Kostogolotov "maandusid" koos hapnikuballooni juurde suid suudluseks sulgema, kuid Zoja rääkis Kostogolotivile, mida need vastastikused süstid, mille teaduslik nimetus on hormoonravi, naistele meessuguhoormoone ja meestele naissuguhormoone, arstide arvates vähkidele tegema peaks. Arvati, et hormoonravi abistab metastaaside leviku tõkestamisel, kuid esmalt on vaja patsientide suguvõime maha suruda. Suurtes annustes aga võib naistele habe kasvada ja meestele rinnad. (Vk, lk 191) Libiido pidavat jääma, kuid suguiha muutuvat väga nõrgaks ja kaduvat hiljem sootuks. (Vk, lk 192)

II osa[muuda | muuda lähteteksti]

Kostogolotov kirjutab kirja Uš-Terekis elavale perekond Kadminitele. 3. märtsi 1955 kirjas kallile Jelena Aleksandrovnale ja Nikolai Ivanõtšile kirjutab Oleg oma 5-nädalasest vähktõvekorpuses viibimisest. Kiiritamisseansse on tal päevas 2, kumbki seanss vältab kakskümment minutit, tugevusega 300 röntgenit. Keha protesteerib kiiritusele tunde kestva röntgeni-iiveldusega kuid kasvajast pool pidavat kokku tõmbunud olema. Iivelduse vastu aitavat üle haiglaaia turul käimine – kurgid avitavad. (Vk, lk 230) Ka kirjutas ta, et arst olevat aru saanud, et ta petab sünestrooli süstidega. Varajagamine oli samuti jutuks, kuid seda kodutundega seotult.

Kostogolotov jäi Vegale päikesevannidega vahele ja sai arsti käest kuulda, et kasvajat soojendada ei tohtivat, st Päike on vähihaigetele vastunäidustatud. (vk, lk 255) Vahepeal tegi Vera Gangart Kostoglotovile vereülekande. (Vk, lk 258).

Kostogolotovile ei andnud asu hormoonravi, lihasessisese sünestroolisüstide näol, toimed ja ta liikus Lev Leonidovitši jutule, pärides hormoonide elukestvuse kohta: "Kas süstitud hormoonid kaovad mu kehast? Või jäävad need sinna igaveseks?" (Vk, lk 296) Paraku ei kuulunud elumõtte ei poolt ega vastu arutelud ja suhtlused onkoloogiakliiniku töötajate töökorraldusse, kuid autor on ometi lisanud selle romaani Kostogolotovi ja Lev Leonidovitši dialoogina kasekäsna kaudu. Arst oli teadlik koguni sellest, et Moskvas olla kahesaja kilomeetri raadiuses kõik kasekäsnad ära korjatud. (Vk, lk 298) Lev Leonidovitši oletuste kohaselt võis kasekäsn mõnda kasvajaliiki, näiteks maokasvajaid, mõjutada. (Vk, lk 297)

Algas vähjakeste ränne – lisaks Pavel Nikolajevitšile lubati lahkuda ka Kostogolotovil ja vanemõe Mitra sõnul lastakse vabaks ka kõik küüditatud ja eriasumisele saadetud. (Vk, lk 353)

Vera Korniljevna juhatas Olegi kiiritusravi aparaadiruumi, mida ehtis saja kaheksakümne tuhande voldine röntgenitoru. Ja teada saanud, et Olegil pole kusagil ööbida pakkus öömaja enda juures, sama tegi ka Zoja. (Vk, lk 354–358)

Oleg riietus ja lahkus kaasas Vera Korniljevna sünestroolitableti täht apteegist lunatamiseks, 58[15] rubla kopikatega ja sinna see jäigi. Ühel hetkel plaanis ta Vega juures ööbida. Vantsides ringi jõudis ta Zooparki aga ka sellesse vangistatud loomad meenutasid talle omaenda vangistust; sarnaselt oli Olegi arvates meeleheitel ka isakaru, kelle poeg ja naiskaru olid kõrvalpuuris ning ootamatu loomade vabastamine oleks nende saatuse üksnes kohutavamaks muutnud. (VK, lk 384). Lastele ja teistele täiskasvanutele pakkusid puuriloomad vallatut meelelahutust, mis ei olnud mitte alati healoomuline, nii oli ahvipuuri külge riputatud silt: "Siin elanud ahvike jäi ühe külastaja mõttetu julmuse tõttu pimedaks. Kuri inimene puistas reesusmakaagi silmadesse tubakat." (Vk, lk 385) Liikudes edasi, märkas ta püütonit ja eefat [16] ja ka tavalisi rästikuid [17]. (VK, lk 385) Vangistatud loomade ja omaenda rusuvate mõtete saatel ("mind on juba inimeste hulgast välja arvatud") liikus Oleg postkontorisse. Seal kirjutas ta kirja Djomkale, soovides, et ta terveks saab ja ikka tubli on. (Vk, lk 401) Kalli Vega ja Mesimumm Zojakese elukohtadesse jäid samuti maha kirjakesed saladuses hoituga ja Oleg ostis ühe pileti Hani-Tausse. (Vk, lk 398)

Vadim kirjutas emale kirja, kus kirjeldas musta pässikut. Vadimil oli juba lapsepõlvest alates jalal suur pigmenteerunud laik olnud, mille pärast ema väga muretsenud ja nii lasknud ta ühel kirurgil ennetava operatsiooni sooritada. (Vk, lk 195) 5. märtsi 1955 seisuga oli teada, et Vadimi ema oli nüüdseks käinud nelja kõrge ametiisiku vastuvõtul, kuid kolloidkulda poja raviks tal saada ei õnnestunud, see-eest toonud ta Venemaalt musta pässikut ja leppinud sanitariga kokku, et viimane viib Vadimile ülepäeva tõmmisepurgi. (Vk, lk 235)

Tihe asustatus vähihaigete meeste palatis, rõhus mitmeid neist mõtetega nende elu ülimuslikkusest, nii ka Vadimi: "just tema ellujäämine oleks palju tähtsam kui ükskõik kelle teise hinges püsimine!" (Vk, lk 293) Lõpuks ometi sai kullatelegrammi saaga lõpusirgele, telegramm kulla saabumise kohta kolme tuhande kilomeetri kauguselt.... kuid kaugused pole võrdsed: kas 3000 km saab läbida kiiremini kui 30 cm metastaase, kas kuld jõuab tema kubeme "puhastada". (Vk, lk 345)

Märtsi algul otsisid mõned parteitegelased palatis ajalehtedest vargsi kellegi tähtsa pilte, pole ju võimalik, et alles maeti – nutsid nii "rinnalapsed" kui vanurid ja nüüd teisel surma-aastapäeval ei sõnagi. Kostogolotov mäletas "kellegi tähtsa" surmaaega teisiti, laagris olles räägiti omavahel nii: "Kuulge poisid! Tundub, et Inimsööja on kõngenud...". (Vk, lk 246) Olegile meenutas onkoloogiadispanseri palati eluolu väga vangikongis viibimist. (Vk, lk 314)

Märtsi algus tõi aga palatisse ka uue "vähjakese" Maksim Tšalõi – temal olid maos polüübid vist. (Vk, lk 240) Tema elu, nagu romaanis kirjas, keerles naiste, viina ja äri ümber. Koos Pavel Nikolajevitšiga võeti viina peale tomateid. (Vk, lk 248)

Meespatsientide haiglaelule lisaks saab romaanist lugeda naispatsiendist Asjast. Tema diagnoosiks oli rinnavähk. (Vk, lk 304) Asja libistas end haiglariietes Djomka palatisse. Djoma oli viimane meeshing, kes nägi ja sai suudelda tema kohe-kohe eemaldatavat vähirinda (Vk, lk 306) viimased seksuaalsuse ja ilu värinad enne Jevgenia Ustinovna lauale maabumist.

Vähikorpuse arstid olid nii omavahel vesteldes kindlad, et nad võisid küll diagnoosi panekul eksida, kuid ravitud on ometi õigesti.[18] (Vk, lk 50)

Ljudmilla Afanasjevna Dontsova veendumuse kohaselt, aga see võis kallutatud olla kuna tal endal olid pisteliselt valud mao piirkonnas) on igasugune inimesele tekitatav kahju õigustatud, kui sellega päästetakse tema elu, sest ta kujutas ette, et just elu hoidmine on arstide ülesanne, mis muud see saab olla oli ta ju mitmel korral pannud tähele, et lapseeas kiiritusravi saanud tulid vanemast peast tagasi mitmete tervisekahjustustega. (Vk, lk 73)

Dontsova saatis vajadusel patsientide pereliikmetele telegramme, nii saatis ta ühe ka Vadim Zatsõrko emale, et too poja raviks kolloidkulda hangiks. (Vk, lk 192)

Dontsova liikus eraarsti Dormidont Tihhonovitš Oreštšenkovi väljast tavapärasele vähiteele, esmaspäevahommikune baariumsuspensioon jne. Tema hinnangul oli tal kasvaja mitte maos ega lukutis, vaid lävises. (Vk, l 341)

Dontsova lasi seltsimees Pavel Nikolajevitši välja kirjutada, kõrgutades patsiendi rumalust (arstide tegemata töö) – mida ta üldse räägib, kasvajapuhangud alles alustasid oma levikuga ja seda paljudesse näärmetesse, piiranguks on seal vähiprogressiooni kiirus, aasta pärast selgub, kas patsiendile jagus elupäevi või ka mitte. (Vk, lk 346)

Jevgenia Ustinovnal, kes töötas sealn vanemkirurgina, ei olnud praktiliselt mitte ainumat teisipäeva ega reedet, mil ta poleks naiserindu ära lõiganud.

Zoja töötas Vähikorpuses õena, kuid õppis samaaegselt ka arstiks. Lugedes Kostoglotovi haiguslugu, märkas ta, et patsiendile oli reedest alates määratud igapäevaselt lihasesisene süst kahe kuubiku sünestrooliga. (VK, lk 129) Zoja hakkas aru pidama, kas ta peaks Kostoglotovile nende süstide toimete kohta rääkima või mitte. (Vk, lk 188)

Vera oli samuti Kostoglotovi niidi otsa sattunud, st see elukogenud, tõrges inimene oli ka tema mõtteis ja just teda soovis ta murda. Omis mõtteis oleks ta soovinud Olegi ees hormoonravi pärast vabandust paluda, kuid ometi käis hormoonravi üleliidulise instruktsiooni alusel, aga millised teaduspublikatsioonid seda kinnitasid; miks küll tormasid kõik penitsilliiniga ravima kui pole selge milles selle toime õieti seisneski... (Vk, lk 264). Vera Gangartil kihvatas miski, kuuldes naistepalati patsiendi käest Olegi ja Zoja "soojade käte" kommentaari. Oma kiirtusravihaigeid üle vaadates osutas Vera Gangart Vadimi juures aknalaual olevale purgikesele, milles pässikuleotis ja päris haigelt kas too seda kraami ka tarvitab? Endal tal aga usk kasekäsnasse puudus. (Vk, lk 287).

Vähikorpuse arstid olid nii omavahel vesteldes kindlad, et haigega raskeid juhtmeid arutada ei saavat ja seepärast räägiti poolvihjamisi, kaude ja koguni tegelikule vastupidi. Nii ei kuulnud haiged arstide suust sõnu "vähk", "sarkoom", "cancer", "carcinoma", ikka üksnes "põletik", "haavand", "gastriit" või "polüübid". (Vk, lk 278) Omavahel arutades aga oli jutul hoopis teine tera: nii ütles Lev Leonidovitš arstide lühinõupidamisel haige Tšalõi kohta järgmist: "Tšalõid ei tarvitse turgutada. Maovähk." (Vk, lk 278)

Ljudmilla Afanasjevna Dontsova kehavalud ei andnud asu ja nii ta liikuski eraarsti praksiseõigusega Dormidont Tihhonovitš Oreštšenkovi poole. (Vk, lk 317) Vestluses Dontsovaga kerkisid esile mitmed teemad. Dormidont Tihhonovitš Oreštšenkovi vaated ravisüsteemile erinesid pisut olemasolevast ravitegelikkusest. Tema arvates võiks kõige olulisemaks tervisefiguuriks olla perearst ja ravi võiks olla isikupärane, ja see nn tasuta ravi ei tähendanud ju tasuta ravi kuivõrd raha liigud riigieelarvest. Raske on arvata kui palju on haige nõus südamliku suhtumise eest maksma. Ja tõepoolest, kõiki üksikasju on vaja selgitada (Vk, lk 325) ja ühtki sümptomit ei tohi maha tõmmata ja tuleks esile kerkimise korraga arvestada. (Vk, lk 322)

Romaani tegelased[muuda | muuda lähteteksti]

Onkoloogiapatsiendid
  • Asja – rinnavähiga naispatsient
  • Azovkin – vähihaige (mao pahaloomuline kasvaja)
  • Djoma – 16-aastane luuvähiga patsient
  • Jefrem Poddujev – alla 50-aastane vähipatsient, kellel oli Russanoviga tõenäoliselt sama vähktõveliik; romaani autor määras talle lahkamislauale mineku
  • Oleg Filimonovitš Kostoglotov – Kugistaja. Tema diagnoosiks oli mao pahaloomuline kasvaja; Oleg (sünd 1920) oli romaani toodud 34-aastase ja vallalisena, kuid igaveseks sundasundatuna;
  • Pavel Nikolajevitš Russanov – lümfogranulomatoosiga vähihaige
  • Sibgatov oli krooniline vähihaige, kes põdes luu hiidrakk-kasvajat
  • Maksim Tšalõi – polüübid maos (teaduslik nimetus maovähk)
  • Vadim Zatsõrko – 26-aastane patsient oli haiglas haiget jalga ravimas, kuid ei põdenud sama haigust kui Djoma, tal oli melanoblastoom (tänapäeval pahaloomuline melanoom)
  • ...
Vähihaigete perekonnaliikmed
  • Avieta – Paveli tütar, õppis ajakirjandust
  • Boriss Zatsõrko – Vadimi vend
  • Jura – Paveli vanem poeg
  • Juri Zatsõrko – Vadimi vend
  • Lavrenti Pavlovitš, kutsuti Lavrikuks – Paveli noorem poeg, õppis ALMAVÜ-s, et saada juhiluba
  • Kapitolina Matvejevna – Paveli naine
Onkoloogid ja haiglapersonal
  • doktor Ljudmilla Afanasjevna Dontsova – radioloogiaosakonna juhataja
  • doktor Vera Korniljeva Gangart – sakslannast kiiritatavate arst
  • Nelli – seltsimees sanitar
  • Mita – sakslannast vanemõde
  • Jevgenia Ustinovna – vanemkirurg, kes eemaldas vähihaigete naispatsientide rindu
  • Zoja – 23-aastane meditsiinitudeng, töötas vähikorpuses õena
  • ...
Arstid mujalt
  • Dr Maslennikov – arst, kes oli Kostoglotoviga kirjavahetuses – sisu teatav haiguslik seisund ja metsiku musta pässiku tervistavad toimed
  • Dr Dormidont Tihhonovitš Oreštšenkov – eraarsti praksiseõigusega, loobus nii kandidaadi- kui ka doktoriväitekirja kaitsmisest

Teos eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

  • Aleksandr Solženitsõn. "Vähktõvekorpus" (romaan). Inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa. Ersen, Tallinn 2000
  • "Vähktõvekorpus" (romaan). Inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa. Tallinn 2007. Sari Eesti Päevalehe romaaniklassika, nr 21.

Teos võõrkeeltes (osaline)[muuda | muuda lähteteksti]

  • Alexander Solschenizyn. "Krebsstation" (Buch 1; der zweite Teil soll 1969 erscheinen). Hermann Luchterhand Verlag, Neuwied; 418 lk; 18 Mark

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Der Spiegel, SCHRIFTSTELLER / SOLSCHENIZYN Am Schnittpunkt, 28.10.1968, veebiversioon (vaadatud 8. augustil 2017) saksa keeles
  2. ↑ 2,0 2,1 Tanja Walenski, M.A., Gegendiskurse vom Großen Bruder Die Beziehungen des‚ Literatursystems DDR‘ zur Sowjetunion 1961–1989, Erlangung des Doktorgrades der Philosophie des Fachbereichs Germanistik der Justus-Liebig-Universität Gießen, lk 101, 2006, Berliin, veebiversioon (vaadatud 20. augustil 2017) saksa keeles
  3. ↑ Aleksandr Solženitsõn (1918–2008), veebiversioon (vaadatud 8. augustil 2017)
  4. ↑ Jossif Stalini surmapäeval 5. märtsil 1953 vabastati Jekibastuzi laagrist vang nr 232, et saata ta "igaveseks ajaks" Kok-Tereki külla Kasahhi NSV-s.
  5. ↑ Alexander Solschenizyn Solschenizyn, veebiversioon (vaadatud 8. augustil 2017)saksa keeles
  6. ↑ [1], veebiversioon (vaadatud 20. augustil 2017) saksa keeles
  7. ↑ Andres Soosaar, VANGIKONGIST JA PALATIST LÄHTUNUD MEDITSIINIEETIKA, veebiversioon (vaadatud 9. augustil 2017)
  8. ↑ Patricia Blake, A Diseased Body Politic, The New York Times, 27. oktoober 1968, Raamatututvustus, veebiversioon (vaadatud 6. augustil 2017) inglise keeles
  9. ↑ Susan Sontag, Illness as Metaphor, lk 82–83, 1978, veebiversioon (vaadatud 6. augustil 2017) inglise keeles
  10. ↑ BBC, Obituary: Alexander Solzhenitsyn, 3. august 2008, veebiversioon (vaadatud 6. augustil 2008) inglise keeles
  11. ↑ Heinrich Böll/Heinrich Vormweg – Ein Gespräch über die Literatur der Sowjetunion. Lindemann, G. (Hg.): Sowjetliteratur heute. München 1979, S. 15.
  12. ↑ Lümfogranulomatoosi tänapäevane nimetus Hodgkini lümfoom.
  13. ↑ Märkus: ilmselt mõeldud lümfoid- immuunsüsteemi - 64. leheküljel on juttu sellest, kuidas haiged kuulasid tundide kaupa onkoloogiadispanseri trepil ühe patsiendi loenguid sellest, kuidas immuunüsteemi keskne elund, kahesagaraline harkelund klimpi tõmbub ja kiiritatud kohtadele üha tihedamalt arme tekib. (Vk, lk 64)
  14. ↑ Märkus: Sünestrool on ravimi tootenimi, ravimi geneeriline nimetus on dienestrool, mis kuulub sünteetiliste östrogeenide (sünteetiline naissuguhormoon) hulka.
  15. ↑ Tõlkija märkus: vihje kurikuulsale Vene SFNV (ka Vene NFSV) Kriminaalkoodeksi § 58
  16. ↑ (võib olla harilik eefa
  17. ↑ (võib olla harilik rästik)
  18. ↑ Märkus: 1946. aastal olid vähiravi aluseks ENSV-s Üleliidulise Meditsiiniteaduste Akadeemia Onkoloogiainstituudi paremad arusaamad. Indrek Oro, "Onkoloogiakeskuse 60 tegevusaastat"

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vähktõvekorpus&oldid=6537600"