Vähendatud kõrgushajutusmiinimum

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
RVSM õhuruum

Vähendatud kõrgushajutusmiinimum (ingl Reduced Vertical Separation Minima, RVSM) on 2000-jalase (u 600 meetrise) hajutuse asemel 1000-jalase (u 300 meetrise) kõrgushajutusmiinimumi kasutamine lennutasandite FL290 (u 8800 meetrit) ja FL410 (u 12 500 meetrit) vahel.[1] Hajutusmiinimumi vähendamine aitab suurendada kontrollitud õhuruumis samal ajal viibivate õhusõidukite arvu ja tõsta lennuliikluse korraldamise paindlikkust.[2]

Ajalooline taust[muuda | muuda lähteteksti]

1958. aastal määras Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon (ICAO) õhusõidukite omavaheliseks kõrgushajutusmiinimumiks 1000 jalga maa- või veepinnast kuni lennutasandini FL290 ulatuvas kontrollitavas õhuruumis ja 2000 jalga ülalpool lennutasandit FL290.[3] Suurem kõrgushajutusmiinimum ülalpool lennutasandit FL290 oli tingitud tolleaegsete kõrgusmõõturite ebatäpsusest suurtel kõrgustel. Lennutasandit FL290 ei valitud hajutusmiinimumide erinevuse piiriks mitte teaduslikel põhjustel, vaid sellepärast, et see lennutasand oli tolleaegsete õhusõidukite maksimaalseks reisilennukõrguseks. 1970. keskpaigas alanud ülemaailmne naftakriis ja sellega kaasnenud kütusehindade tõus tõi lennufirmade kasvava nõudluse õhuruumi efektiivsema kasutuse ning läbilaskevõime suurendamise järele. Need tingisid omakorda ettepanekud vähendada kõrgushajutusmiinimumi ülalpool lennutasandit FL290. 1982. aastal alustati ICAO eestvedamisel hajutusmiinimumi vähendamise võimalikkuse uuringuid, mille tulemusena leiti 1988. aastal, et vähendatud kõrgushajutuse rakendamine on tehniliselt võimalik ilma liigsete kulutusteta.[4] Samas jõudsid vähendatud kõrgushajutusmiinimumi rakendamise jaoks piisavalt täpsed õhusõidukite avioonika, kõrgusmõõturid ning autopiloodisüsteemid laialdasemalt kasutusse alles 1990ndatel.[5]

Rakendamine[muuda | muuda lähteteksti]

27.03.1997 rakendati Põhja-Atlandi kohal esimene vähendatud kõrgushajutusmiinimumiga kontrollitud õhuruum lennutasandite FL330 (u 10 000 meetrit) ja FL370 (u 11300 meetrit) vahel.[3] Eesti õhuruumis rakendus vähendatud kõrgushajutusmiinimum jaanuaris 2002.[6] Aastaks 2005 oli vähendatud kõrgushajutusmiinimum kasutusel kogu läänepoolkeral, samuti Põhja-Aafrikas, Kagu-Aasias ja Vaikse Ookeani kohal.[2] Kogu Aafrikas rakendati vähendatud kõrgushajutusmiinimum 2008. aastal[7], Hiina Rahvavabariigi õhuruumis 2007. aastal[8], Venemaa Föderatsiooni õhuruumis 2011. aastal.[9]

Tehnilised nõuded õhusõidukile[muuda | muuda lähteteksti]

Vähendatud kõrgushajutusmiinimumiga õhuruumis lendamiseks peab õhusõiduki varustusse kuuluma[10]:

  1. kaks teineteisest sõltumatut kõrguse mõõtmise süsteemi
  2. ohtliku kõrguse häiresüsteem
  3. automaatne kõrgusehoidmise süsteem
  4. sekundaarradari (SSR) transponder, millel on selline kõrgusest teatamise süsteem, mida saab kõrguse hoidmiseks ühendada kasutusel oleva kõrguse mõõtmise süsteemiga.

Kõigil õhusõidukitel, mis pole tehniliselt võimelised vähendatud kõrgushajutusmiinimumi nõudeid täitma, rakendatakse endiselt 2000-jalast hajutust.[2]

Kasulikkus[muuda | muuda lähteteksti]

Hajutusmiinimumi vähendamine on toonud järgnevat kasu[3]:

  • lennufirmad on jõudnud järelduseni, et muudatuse kasulikkus oli suurem ja kulud väiksemad kui ennustatud.
  • mandritevahelisi lende teostavate lennufirmade õhusõidukite vähendatud kõrgushajutusmiinimumide nõuetega vastavusse viimine tasus ära aastaga, kuna vähenes kütusekulu.
  • lennujuhtimisüksustel ei esinenud erilisi raskusi vähendatud kõrgushajutusmiinimumi protseduuridele üleminekuga. Nad said pakkuda õhusõidukitele sobivamaid marsruute ja olid võimelised osutama teenust märgatavalt paindlikumalt.


Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]