Uuriklased

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Uuriklased (Geomyidae) on sugukond närilisi.

Nad elavad Kesk- ja Põhja-Ameerikas. Neid on umbes 35 liiki. Nad kaevavad suuri urge.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Uuriklased kaaluvad tavaliselt 230 g, pikkus on 150–200 mm ja sabapikkus üldiselt 25–51 mm. Mõnel liigil ulatub kehakaal isegi 1 kiloni. Isaste uurikute kaal on kaks korda suurem kui emastel. Nende eluiga on tavaliselt üks kuni kolm aastat, kui loom ei põe mõnd haigust ega satu röövlooma ohvriks. Maksimaalne eluiga võib olla umbes viis aastat. Ida uurikutel on leitud isegi 7-aastasi isendeid. Enamiku uuriklastel on pruun mulla värvi karvkate. Nende kõige iseloomulikum tunnus on kõrged põsetaskud. Sellest tuleneb ka nende nimi. Uurikute põsetaskud on karusnahast voodriga ja neid saab pöörata pahupidi. Taskud ulatuvad näopiirkonnast õlgadeni. Neil on väiksed silmad ja lühike karvane saba, mida nad kasutavad tagurpidi kõndides uru kompamiseks. Tasku-uurikute karvkate on tihti täis parasiite. Uurikute vaenlased on nirgid, maod ja kullid.

Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik uurikud moodustavad uruvõrgustikke, mis tagavad neile kaitse ja mis on mõeldud ka toidu kogumiseks. Paigutades toidu põskedesse, transpordivad nad selle oma koopas asuvatesse sahvritesse. Nad on võimelised koguma väga suuri toidutagavarasid. Erinevalt vöötoravatest ei ela uurikud arvukates kogukondades ning satuvad harva maapinnale. Tunnelite sissepääsud on täidetud lahtise mullaga. Nende koopaid ja urge võib leida sealt, kus on pehme maapind ja käike on kerge kaevata. Uurikutele meeldib niiske muld, mistõttu nad käivad sageli köögiviljaaedades, muruplatsidel ja taludes. Seetõttu peetakse neid kahjuriteks. Uurikud söövad peamiselt taimede maa-aluseid osi, vihmausse, tõuke ja mahlakaid köögivilju, näiteks lehtsalatit, rediseid ja porgandeid. Mõnda liiki peetakse põllumajanduslikeks kahjuriteks. Kui uuriklastel pole parajasti paaritumisaeg, on nad eraklikud ning kaitsevad oma territooriumi väga agressiivselt. Territooriumi suurus sõltub toiduvarudest. Isased ja emased võivad elada samades käikudes ja urgudes, kui neil on seal eraldi territoorium. Üldjuhul aga elavad uuriklased siiski eraldi uruvõrgustikes. Enamasti püüavad tasku-uurikud ohtu sattudes põgeneda, kuid võivad põgenemise käigus ka loomi rünnata, sealhulgas kasse ja inimesi. Kuna neil on pikad ja teravad hambad, võivad hammustused olla väga tõsised. Sõltuvalt liigist ning kohalikust kliimast, võib tasku-uurikute paaritumine toimuda kord aastas või isegi mitu korda aastas. Igas pesakonnas on tavaliselt 2–5 poega, kuigi liigiti võib poegade arvukus olla tunduvalt suurem. Pojad sünnivad abitute ja pimedatena ning võõrutatakse umbes neljakümne päeva jooksul.

Tõrje[muuda | muuda lähteteksti]

Idauurikud ja lääneuurikud on Uus-Meremaal klassifitseeritud keelustatud liikide hulka, et takistada nende maaletoomist. Seda reguleerib "Ohtlike ainete ja uute organismide seadus 1996". Enamik tasku-uurikuid on suhteliselt levinud ega ole ohustatud. Kõrbe tasku-uurik on kõige ohustatum liik, sest tema leviala on väga väike ja sobivad elupaigad on kiired kaduma.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]