Uurdekivi

Allikas: Vikipeedia
Kivi Ojamaal Ronehamnis
Lahdentaka Kirkkovalkama kivi Tyrväntös

Uurdekivi on eelkõige Põhjamaades levinud muistne kivi, millesse on uuristatud üks või mitu 50–100 cm pikkust siledapõhjalist süvendit.[1] Uurete laius on paar sentimeetrit. Soomest leitud kivide uurded on olnud maksimaalselt 5 cm sügavused.[2] Põhjamaades on kive nimetatud mõõgaterituskivideks.

Uurded on keskel laiemad ja sügavamad kui äärtes.[3] Mõnikord esineb uuretega koos lamedaid ja siledaid hõõrdunud pindu.

Põhjamaadest leitud uuretega kivide tekkimise viis ja aeg on siiani ebaselge. Usutakse, et need valmistati rauaajal või hiljem. Soomes seostatakse kive viikingiajaga, sest need paiknevad tolle aja matmispaikade läheduses. Tõenäoliselt ei kasutatud kive praktilisel otstarbel.[4] Uurijad on oletanud, et kivid on seotud Skandinaavia muinasusundiga. Sama tüüpi uurdeid on kohatud ka mujal kui Põhjamaades, kuid mõõgaterituskivideks on tavaliselt nimetatud ainult Põhjamaadest leitud kive.

Kivide asukohad[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige rohkem uuretega kive on Ojamaal. Suhteliselt palju on neid ka mujal Rootsi lõunaosas.[4] Kive leidub ka Norra lõunaosas ning Taanis Sjællandi ja Bornholmi saarel.[4] Soomes on mõõgaterituskive leitud eranditult Kanta-Hämest, seega üldse mitte rannikult, kus naabermaade mõju kõige suurem on olnud.[4] Soomest on kokku leitud kuus kivi ja neistki üks ei pruugi sama tüüpi kivi olla.[3] Seevastu Ojamaalt on leitud üle kahe tuhande mõõgaterituskivi.[4]

Nii Ojamaa kui ka Häme kivid asuvad veekogude lähedal.[5] Soome kivid paiknevad siseveekogude ääres,[6] Ojamaal aga mere ääres kunagisel veepiiril, allikate, ojade või jõgede kallastel või lausa rannaäärses vees.[7]

Rootsi kivid[muuda | muuda lähteteksti]

Kivi Ojamaal Hajdebys
Kõik Soome kivid on leitud Kanta-Häme territooriumilt
Uurded Ojamaa piltkivis

Ojamaalt on teada umbes 3600 uuret. Neist umbes 700 on uuristatud lubjakivikaljudesse ja ülejäänud on umbes 800 kivis.[8] Kõige rikkalikum leiukoht on Ronehamn Ojamaa lõunaosas, kust leiti 1866. aastal koguni 52 uuretega kivi. Neist oli 1934. aastaks säilinud ainult 13.[9]

Uurded Skånes Gantofta kaljuseinas
Uurded muistse matusepaiga kivis Ojamaal Burgsvikis

Lõuna-Rootsis on uuretega kive kõige rohkem Hallandis ja Skåne põhjaosas. Kõige tähelepanuväärsem leiukoht on Skånes Gantoftast lõunasse jäävas jõeorus, kus on tuhandeid vertikaalseid ja kaldseid uurdeid, millest osa on raskesti ligipääsetavas kohas kõrge eenduva serva alumisel küljel.[10] Terve kaljusein on uuretega kaetud. Sellist seina ei ole mujalt leitud.[11]

Soome kivid[muuda | muuda lähteteksti]

Tyrväntö Lahdentaka Ristiinanhovi kivi
Polissoir Prantsusmaal Ossey-les-Trois-Maisonsis

Soomes on leitud kolm uurdega kivi Hattulas Tyrväntös,[12], kaks Hämeenlinnas Lammis[13][14] ja üks Loppis.[15] Kaks kivi on hävinud: Lammi kivi purustati 1933. aastal, kui maanteed ehitati,[14] ja Loppi kivi millalgi 20. sajandi esimesel poolel.[16] Lieso noorteselts kaevas 1972. aastal välja osa Lahdenpohja kivi õhkimisel laiali lennanud tükke.[14]

Kõik Soome kivid asuvad või on kunagi asunud vee ääres.[17] Tyrväntö kivid olid kunagi Vanajavesi rannas, kuid et järve veetase on mitu meetrit langenud, paiknevad kivid nüüd rannajärsakul.[18] Vähemalt Tyrväntö Kirkkovalkama kivi võis ka vanasti suurvee ajal vee alla jääda.[19] Lammi Vanhakartano kivi asub Ormajärvi rannas, Lammi Lahdenpohja lõhutud kivi Kuohijärvi Tollikonlahti rannas ja Loppi Sajaniemi Pälsi kivi on asunud Loppijärvi rannas Sajaniemes.

Uurded kirikuhoonetel[muuda | muuda lähteteksti]

Samasuguseid uurdeid on Rootsis leitud ka kirikuhoonetel, näiteks Ojamaa Sjonhemi kirikus.[8] Süvendid võidi uuristada kiriku seina sisse, kuid võidi ka juba ehitamisel kasutada uuretega kive. Samasuguseid uurdeid on leitud Hallandi 12. sajandi ristimiskivilt, mis võib olla pärit Snöstorpi kirikust.[20]

Samasuguseid uurdeid on muu hulgas Saksamaa, Prantsusmaa, Luksemburgi ja Tšehhi kirikutel.[21] Arthur Nordéni sõnul on Saksamaal Brandenburgi Püha Gotthardi kiriku graniitseina paigaldatud kaks liivakivist plokki, et rahvas saaks neisse süvendeid uuristada.[21]

Kiviuurded väljaspool Põhjamaid[muuda | muuda lähteteksti]

Lääne-Euroopas on palju kive leitud näiteks Luksemburgist, kus need paiknevad eelkõige kaljuõõnsuste seintel.[22] Uurete kuju ja asetus on teistsugune kui Põhjamaades. Prantsusmaal levinud kivi ('polissoir') on välimuselt üsna Põhjamaade kivide sarnane. Arvatakse, et seda kasutati neoliitikumis kiviesemete lihvimiseks.[23] Väljastpoolt Põhjamaid leitud kive peetaksegi üldjuhul kiviajast pärinevateks ja tõenäoliselt võidi neid kasutada kivist tööriistade vormimiseks.[8] Üsna sarnaseid jälgi on kividest leitud muu hulgas Austraalias[8] ja Ameerika Ühendriikides.[24]

Kivide vanus[muuda | muuda lähteteksti]

Skandinaavia kivide uurete sünniajaks peetakse rauaaega, sest enamik kive asub rauaaegsel rannajoonel. Ojamaa kivid paiknevad kohtades, mis tõusid merepinnast kõrgemale alles 5. sajandil.[25] Uurete vanuse kindlaksmääramiseks pole õieti head meetodit peale merepinna taseme muutumisest tingitud rannajoone arvestamise. Ojamaal asuvalt kivilt leitud söekiht dateeriti radiosüsiniku meetodil 10. sajandisse.[26] Uurdeid leidub ka Ojamaa rauaaegsetel piltkividel.[27] Ojamaa uurded on tavaliselt dateeritud viikingiaega (9. kuni 11. sajandisse).[4]

Ka Soome uurded on kivide läheduses paiknevate muististe põhjal dateeritud hilisrauaaega.[28] Peale Lammi hävinud kivi on kõigi Häme kivide lähedusest leitud viikingi- ja ristiretkede ajast (800–1150) pärinevaid matmispaiku.[4] Ka asjaolu, et kivide kohta pole rahvasuus säilinud mingeid pärimusi, viitab sellele, et need on pärit väga ammusest ajast.[4]

Uurdega kivide otstarve[muuda | muuda lähteteksti]

Arvatakse, et nii uurdekivid kui ka lohukivid on seotud kristluse-eelsete usunditega,[29] kuid neid on peetud ka astronoomilisteks märkideks[30][31] või kalaõnne tagajateks.[4] Enamasti peetakse piisavalt põhjendatuks kas rituaalset otstarvet või sepatöö ja esemete lihvimisega seotud otstarvet.[4][32][33] Rootsi keeles hakati kive nimetama mõõgalihvimiskiviks (svärdslippingsten).[3] See sõna võeti ilmselt kasutusele uurijate esialgsete oletuste põhjal.[10] Pole teada, et rahvasuus oleks neid nii kutsutud.[viide?]

Osa uurijaid arvab, et uurdekive võidi kasutada sepistamise juures.[33] Selle järelduseni on viinud asjaolu, et Ojamaal esineb kivide läheduses tihti metallitööga seotud kohanimesid ning kivide ümbrusest on leitud rauaräbu.[26] Ka ühest liivakivisse uuristatud süvendist on leitud raua jälgi.[34] Teiste uurijate arvates võidi kivide vastu lihvida käiakive või luiske,[11] kiviaegseid kirveid[35] või tõepoolest mõõku.[36] Kiviaeg ei tule aga Rootsi kivide puhul kõne alla ainuüksi seetõttu, et sel juhul ei klapi kivide asukoht tolleaegse rannajoonega.[viide?]

Rituaalse otstarbe kasuks räägib asjaolu, et paljud uurded paiknevad praktilise kasutamise seisukohalt tülikas kohas, näiteks vertikaalpindadel, ja mõnikord ristuvad omavahel.[37] Uurdeid on leitud kohtadest, kus nende seos rituaalidega tundub ilmne. Näiteks Ojamaal Öjas on neid leitud kalmete kividelt[38] ja piltkividelt. Soomes pole uurdega kivide ümbruses arheoloogilisi kaevamisi tehtud. Kui lohukivide kohta on rahvasuus liikuvaid pärimusi, siis uurdekivide kohta neid eriti pole ei Soomes ega Rootsis.[4][39] Mõnest kivist on leitud nii uurdeid kui ka lohke. Näiteks Loppi hävinud kivi tipus oli lohke.[15][16]

Kuidas uurded tehti[muuda | muuda lähteteksti]

Uurde põhja profiil

Uurete loomise kohta on mitu teooriat. Üks võimalus on see, et need tekkisid mingi eseme hõõrumisel vastu kivi. Sören Gannholm oletab, et Ojamaa kivide süvendid võidi tekitada pendlilaadse eseme abil, Skåne uurded aga umbes meetrise läbimõõduga ratta abil.[8] Arheoloogid on arvanud, et uurded on tehtud kiviga hõõrudes.[4]

Kivide uurimise ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

C. A. Gottlundi 1857. aastal avaldatud pilt Lammi Ormajärve kivist

Rootsis[muuda | muuda lähteteksti]

Teadaolevalt esimest korda mainib uurdekive Hans Nilsson 1632. aastal ilmunud teoses "Guthilandiske Cronica".[8] Ta kirjutab kividest, mille pealispind näeb välja nagu voltidega padi. Nilssoni arvates on need looduslikud, Jumala loodud.[8] Esimene asjalikum käsitlus oli 1866. aastal Rootsis ilmunud Pehr Arvid Säve kirjeldus.[40] Säve ja tema kaasaegsed nimetasid kivi "lihvijakiviks" (sliparesten), kuid peagi hakati kive tolleaegsele tõlgendusele vastava otstarbe järgi nimetama mõõgalihvimiskivideks.[10]

20. sajandi alguses juurdus arusaam, et uurded pärinevad kiviajast ja et need tekitati esemeid vastu kivi hõõrudes. 1930. aastatel heitis kivide sünniloole uut valgust geoloog Henrik Munthe, kes dateeris Ojamaa kivid rannajoone asukoha muutumise põhjal.[25] Munthe avaldas järgnenud aastatel Gotlandi kivide kohta mitu põhjalikku artiklit väljaandes "Ymer- ja Gotländskt Arkiv".[41] Umbes samal ajal pakkus John Nihlén välja hüpoteesi, et uurdekivid on seotud rauaaegse kultusega.[42] Torsten Mårtensson avaldas 1936. aastal ajakirjas Fornvännen arvamust, et uurded kivides võisid tekkida luiskude töötlemise tagajärjel.[11] Aasta hiljem kritiseeris Mårtenssoni järeldusi Oskar Lidén, kes väitis, et uurded pärinevad kiviajast, põhjendades seda neisse kogunenud huumuse kogusega.[35] Mårtenssoni teooria vastu oli ka Arthur Nordén, kes väljendas poolehoidu rituaalsete kivide teooriale ning võrdles uurdeid 1942. aastal välismaal kividelt leitud uurete ja lohkudega.[43] Pärast seda on arutelu peetud eelkõige Ojamaa muinsuskaitse aastaraamatus "Gotländskt Arkiv", kus näiteks K. J. Johansson avaldas 1965. aastal arvamust, et uuretes võidi tõepoolest mõõku teritada.[36] Lennart Swanström seostas oma 1995. aastal ilmunud kirjutistes Ojamaa kive viikingiteaegse rauatöötlusega.[44] Sören Gannholm avaldas 1993. aastal raamatu "Gotlands slipskåror – Stenålderns kalendrar?", kus ta püüab tõestada, et uurdeid kasutati kiviajal kalendrina.[45]

Soomes[muuda | muuda lähteteksti]

Tyrväntö Suotaala Anttila kivi
Tyrväntö Lahdentaka Kirkkovalkama kivi
Lammi Ormajärvi Vanhakartano kaheksa uurdega kivi

Esimesena on Soome uurdega kive maininud Carl Axel Gottlund aastal 1857 ajalehes Finlands Allmänna Tidning. Gottlund kirjeldab Lammi Ormajärvi Vanhakartano kaheksa uurdega kivi, mille uurdeid peab muistseks kirjaks.[46] Järgmine märge kivide kohta on pärit alles aastast 1935, kui Nils Cleve dateeris kaks tollal tuntud kivi neid ümbritsevate muististe abil viikingiaega.[28] Pärast Clevet on selle teemaga tegelenud muu hulgas Sakari Pälsi[16] ja Aarne Äyräpää[17] ning hiljutisel ajal Sirkka-Liisa Seppälä ja Jyri Saukkonen.[4][33]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Cleve, Nils: Ett par tavastländska "svärdslipningsstenar". Finskt Museum XLI, 1935, lk 1–5. Helsingfors: Suomen muinaismuistoyhdistys
  • Gannholm, Sören: Gotlands slipskåror – Stenålderns kalendrar? Gotland: Å-tryck 1993 Võrguversioon ISBN 91-630-1845-4
  • Gottlund, C.A.: Häll-ristningen i Lampis socken. Finlands Allmänna Tidning, Võrguversioon, 1857, nr 172, lk 750–751.
  • Henriksson, Göran: Astronomisk tolkning av slipskåror på Gotland. Fornvännen, Võrguversioon, 1983, lk 21–28.
  • Johansson, K.J.: Om svärdslipningsstenar. Gotländskt Arkiv, 1965, lk 27–34.
  • Kivikoski, Ella: Hämeen historia I. Esihistoria ja keskiaika. Hämeen heimoliitto, ISBN 9512303825, Hämeenlinna 1955.
  • Lidén, Oskar: Grophällarna i Kullabycken. Fornvännen, 1937, lk 157–171. Võrguversioon
  • Munthe, Henrik: Om Gotlands s.k. svärdslipningsstenar. Ymer, 1933, lk 141–174.
  • Munthe, Henrik: Nya data rörande Gotlands "svärdslipningsstenar", Gotländskt Arkiv 1934, lk 3–17.
  • Munthe, Henrik: Om slipblock och sliphällar i utomgotländska trakter. Ymer, 1935, lk 37–62.
  • Munthe, Henrik: Några nyare fynd av sliprännor på Gotland, Gotländskt Arkiv 1944, 1944, lk 7–16.
  • Mårtensson, Torsten | Otsikko = Sliprännornas praktiska bruk. Fornvännen, 1936, lk 129–144. Võrguversioon
  • Nordén, Arthur: Sliprännornas och skålgroparnas problem, Fornvännen, 1942, lk 81–94. Võrguversioon
  • Pälsi, Sakari: Erään uhrikiven löytö. Kotiseutu, 1949, lk 150–152.
  • Rosborn, Sven: Det randiga berget i Gantofta. Populär Historia, 1/1992. Võrguversioon
  • Saukkonen, Jyri, Seppälä, Sirkka-Liisa: Miekanhiontakivet – Tyrvännön merkillisimmät muinaisjäännökset. Tyrvännön joulu, 1999. Võrguversioon
  • Saukkonen, Jyri: Miekanhiontakivistä. Hiisi, 2012, nr 1, lk 7–10.
  • Swanström, Lennart: Slipskåror och järnhantering på Gotland. Gotländskt arkiv, 1995, lk 11–18.
  • Äyräpää, Aarne: Suomen "miekanhiontakivet". Kotiseutu, 1953nr 2, lk 86–91.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kivikoski 1955, lk 163
  2. Äyräpää 1953, lk 86
  3. 3,0 3,1 3,2 Saukkonen 2012, lk 7
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 Saukkonen & Seppälä 1999
  5. Munthe 1933, lk 146
  6. Äyräpää 1953, lk 86–87
  7. Äyräpää 1953, lk 89
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 Gotlands slipskåror, Sören Gannholm. 1993, ISBN 91-630-1845-4
  9. Munthe 1934, lk 142
  10. 10,0 10,1 10,2 Rosborn 1992
  11. 11,0 11,1 11,2 Mårtensson 1936
  12. Muinaisjäännösrekisteri:Tyrvännön Anttilan hiomauurrekivi,
    Muinaisjäännösrekisteri:Tyrvännön Kirkkovalkaman hiomauurrekivi
    Muinaisjäännösrekisteri:Tyrvännön Ristiinanhovin hiomauurrekivi
  13. Muinaisjäännösrekisteri:Lammin Ormajärven Vanhakartanon hiomauurrekivi
  14. 14,0 14,1 14,2 Muinaisjäännösrekisteri:Lammin Lahdenpohjan hiomauurrekivi
  15. 15,0 15,1 Muinaisjäännösrekisteri:Pälsi 3:n kuppikivi
  16. 16,0 16,1 16,2 Pälsi 1949
  17. 17,0 17,1 Äyräpää 1953
  18. Ojanen 2002, lk 16
  19. Äyräpää 1953, lk 89–90
  20. Munthe 1935, lk 44
  21. 21,0 21,1 Nordén 1942, lk 85–86
  22. Nordén 1942, lk 87–93
  23. J.-L. Girault , G. Coulon , D. Audoux: Inventaire des polissoirs néolithiques de l'Indre / Neolithic polishing- stones in the Indre
  24. Murphy, James L.:Deterioration of the Written Rock Polissoir, Clear Creek, Fairfield County, Ohio
  25. 25,0 25,1 Munthe 1933
  26. 26,0 26,1 Swanström 1995, lk 15
  27. Gannholm, Sören: Grinding grooves stones shaped as picture stones
  28. 28,0 28,1 Cleve 1935, lk 4
  29. Kivikoski 1955, lk 164
  30. Henriksson 1983
  31. Gannholm, Sören: The Gotland grinding grooves. Stone age calendars?
  32. Swanström 1995, lk 11
  33. 33,0 33,1 33,2 Saukkonen 2012.
  34. Johansson 1965, lk 29
  35. 35,0 35,1 Lidén 1937
  36. 36,0 36,1 Johansson 1965
  37. Nordén 1942, lk 83
  38. Gannholm 1993, joonis 5
  39. Mårtensson 1936, lk 189
  40. Munthe 1933, lk 142
  41. Munthe 1934; Munthe 1935; Munthe 1944
  42. Mårtensson 1936, lk 132–133
  43. Nordén 1942
  44. Swanström 1995
  45. Gannholm 1993
  46. Gottlund 1857, lk 751