Urvaste kirik

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Urvaste Püha Urbanuse kirik)
Urvaste kirik (mai 2009)

Urvaste Püha Urbanuse kirik on kirik Võru maakonnas Antsla vallas Kirikukülas. See on Eesti ainuke basiilikalaadne kolmelööviline maakirik.

Kirikut kasutab Urvaste Püha Urbanuse kogudus. Kiriku kaitsepühak on paavst Urbanus I.

Rajamine[muuda | muuda lähteteksti]

Urvaste kiriku täpne rajamisaeg pole teada. Kirikut on kirjanduses esmamainitud 1413. aastal,[1] kui paavsti läkitatud apostlik saadik Antoninus Firenzest külastas kogudust Antzenis.[2] Anzen (Antzen) on kiriku ja kihelkonna varasem saksakeelne nimetus Antsla mõisa järgi, nime Urvaste on hakatud kasutama 17. sajandil.[3] Kiriku ehitamisaja kohta on kunstiajaloolased pakkunud erinevaid daatumeid. Alfred Vaga on avaldanud arvamust, et kirik ehitati 15. sajandi lõpus – 16. sajandi alguses hilisgooti basiilikana ning kuulus Pärnu Nikolai (Niguliste), Ruhja ja Riia Jakobi kirikuga Vana-Liivimaa Läti osa kirikute rühma, millel on arhitektuuriliselt Loode-Saksamaa mõjutused.[4] Armin Tuulse järgi ehitati kirik basiilikaks ümber 15. sajandi lõpus. Võimalik, et ehitus toimus Antsla mõisniku Peter von Üxkülli (surnud 1483) abil, kes toetas ka Tartu toomkiriku ehitust.[5]

Voldemar Vaga on paigutanud Urvaste kiriku rajamise 13. sajandisse ja seostanud Riia ehituskoolkonnaga, mille eeskujuks oli Riia toomkirik. V. Vaga hinnangu kohaselt oli kirik juba algselt ehitatud basiilikana.[6] Villem Raam on kiriku ehituse dateerinud 13. sajandi lõppu või 14. sajandi algusse.[7] Kaur Alttoa on varem paigutanud kiriku rajamise 14. sajandi algusse.[8] K. Alttoa viimaste uurimuste põhjal võib siiski oletada, et kirik rajati mitte enne 14. sajandi kolmandat veerandit või isegi 15. sajandil.[9]

Urvaste kirik on pühitsetud pühale Urbanusele (paavst Urbanus I, valitses 220–230), kelle mälestuspäev on urbanipäeval, 25. mail. Valdavalt on Urbanusele pühitsetud kirikud rajatud samanimelise paavsti valitsusajal.[2] Eelnevast lähtuvalt võib oletada, et Urvaste kirikut hakati rajama paavst Urbanus V (1362–1370) või Urbanus VI (1378–1389) ajal.[10]

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Urvaste kirik on ehitatud kolmelöövilise basiilikana ja erineb seetõttu arhitektuuriliselt kõigist teistest Eesti maakirikutest.[8] Linna peakirikule omase ehitusstiili valikut võib põhjendada Urvaste patronaadiõigusega, mis kuulus Vana-Antsla mõisas valitsenud Üxküllide ja Vaabina Tiesenhausenite aadlisuguvõsale. Mitmed Tisenhausenite esindajad kuulusid Tartu toomkapiitlisse, Üxküllid toetasid Tartu toomkiriku ehitust. Suursuguse kiriku rajamisega rõhutasid Tartu piiskopkonna mõjukad aadlikud oma positsiooni.[1] Varem on Urvaste kirik kirikuarhitektuuriliselt paigutatud Vana-Liivimaa Läti ala kirikute gruppi ja seostatud 13. sajandil Riiast lähtunud ehituskooliga. Uuemad uurimused annavad alust oletada, et nimetatud kirikute basilikaalsed vormid kujundati siiski hilisemate ümberehituste käigus.[9]

Algul rajati kirik ruudukujulise kolmelöövilise traveega pikihoonena, mida hiljem tugevalt ümber ehitati.[8] Esialgne kirik oli lühike, kooriruumi kohta pole täpseid andmeid. Arvatavasti võis see olla nii pikihoonest kitsam ja madalam[7] või siis kesklöövist laiem, rohkearvuliste orvadega.[8]

Piilarid on ehitatud massiivsed, aknad asetsevad paarikaupa, võlvide kohta pole täpsemaid andmeid. Pikihoone kvadraatsid olid ühendatud kitsa kõrge võidukaarega. Kellatorni esialgne ehitusaeg on teadmata.[8]

Külglöövi pööningule on rajatud kolmnurksed tugimüürid, toetamaks kiriku seinu.[8] Euroopa suurte gooti katedraalide ehitamisel kasutati selleks otstarbeks keerukaid tugikaari ja -piilareid, mis moodustasid omaette võrgustiku. Urvaste kiriku ehitajate poolt kasutatud kolmnurksed tugimüürid on seevastu küllaltki haruldane lahendus, mida Eestis kohtab vaid Tartu Jaani kiriku ja Tartu toomkiriku arhitektuuris. Tõenäoliselt kasutas esmalt kolmnurkset tugimüüri Tartu toomkiriku ehitusmeister, seejärel rakendati seda lahendust Tartu Jaani kiriku rajamisel ja Urvaste kiriku ehitajad said eeskuju Tartu Jaani kirikust.[1]

Kiriku laiendamine[muuda | muuda lähteteksti]

1877. aastal tekkis kiriku laiendamise mõte. Koguduseliikmeid oli 11 000 ja kirik jäi kitsaks.[10] Hoone juurdeehituseni jõuti 1889. aastal. Pikihoone vana idasein lõhuti maha ja kirikut pikendati kahe võlviku võrra, juurde ehitati kahe ruumiga käärkamber, eraldiseisev kooriruum kadus. Altar asub uues idapoolses võlvikus.[8] Ümberehitus teostati arhitekt Reinhold Gulekese projekti järgi ja ehitusmeister oli Jüri Teas.[9] Uus kirikuhoone oli varasemast kolmandiku võrra suurem.[10]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Keskajast on kiriku kohta vähe teateid. 1413. aastast, esmamainimise ajast on teada, et pühakojas jagati indulgentsi ja see oli niisiis üks keskaegseid palverännukirikuid.[1] Urvaste kirik on saanud tugevasti kannatada Liivi ja Rootsi-Poola sõjas ning Põhjasõjas. 1558–1620 oli kirik varemeis, seejärel pühakoda taastati.1582. aasta Tartu staarosti inventarinimestiku järgi on Urvaste kirikul kuus kabelit. Arvatavasti asusid keskaegsed kabelid Linnamäel Majala külas Lõõdla järve põhjapoolsel kaldal Halli talu maal, praeguse nimega Kabelimägi ehk Kirikuase, Sõmerpalus Kalmetimäel ehk Papimäel, Issanda Au kabel Kärgula mõisa lähedal, Ristija Johannese kabel Vana-Antslas Rimmi külas Ivaski talu maadel Ristimäel, Antsla lähedal Villalinna Kalmumäel ja Käsprel Soe kõrtsi lähedal.[11]

Esimene luterlik õpetaja Urvastes oli Jacob Schoman (täpne teenistusaeg pole teada, Jacob Schoman oli Urvaste õpetaja enne 1628. aastat).[12] 1627. aastal põles kirik maha, 1630. aastal on pühakoda veel varemeis. Kirik küll taastati, kuid 1683. aasta visitatsiooni ajal on hoone jälle kehvas olukorras, katus ja torn on mädanenud.[11] Pastor Mattihias Lithander (teenistusaeg 1660–1706) rajas 1688. aastal Urvastesse esimese köstrikooli. 1988. aastal avati Urvaste kooli 300. juubeliks kiriku juures mälestuskivi.[10]

Aastatel 1641–1656 teenis Urvaste kogudust tuntud kirjamees ja vaimulik Johann Gutslaff.[12] J. Gutslaff tõlkis heebrea keelest lõunaeesti keelde osa vanast testamendist ja koostas lõunaeesti keele grammatika.[13] Urvaste kirikusse on J. Gutslaffile kui koguduse nimekamale pastorile paigaldatud mälestustahvel. Tema ametisoleku ajal käigus olnud armulauapeeker oli kirikus kasutusel 2004. aastani.[11]

17. sajandi lõpu ja 18. sajandi alguse katku ja Põhjasõja aeg olid kirikule ja kogudusele rasked. 1730. aastal olid kirikumüürid veel osaliselt lagunenud, kuid kirik sai samal aastal uue kella ja pingid.[10]

1732–1750 oli Urvaste pastor Johann Christian Quandt.[12] J. C. Quandti ajal algas 1736. aastal Urvastes ulatuslik vennastekoguduse liikumine, tekkis arvukalt palveringe. Urvastesse ehitati esimene palvemaja. Kirikulisi oli nii arvukalt, et jumalateenistusi tuli hakata pidama lageda taeva all. Kiriku seisukord oli endiselt vilets, 1743. aastal on märgitud, et vihmavesi tilkus armulauakarikasse. Jumalateenistusi peeti seetõttu pastori majas. Katus parandati 1747. aastal. 1787. aastal sai kirik välgutabamuse ja süttis põlema.[11] Kirikus põlesid ära kõik puitosad, orel ja torn.[10] Kirik taastati, kuid lühema torniga, ülesehituseni peeti teenistusi palvemajas. Kiriku ümberehituse ajal 1889. aastal oli pastor Carl Gustav Stein (1867–1902), kes muu hulgas istutas kiriku ümbrusse puid ja püsililli, lasi rajada surnuaia taha teerajad ja paigutada pingid.[11]

20. sajand ja tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

1912. aastal põles maha Urvaste pastoraat, mille asemele rajati uus.[11] 1933.–1934. aastal tehti kirikus suurem remont: parandati katust ja torni, kirikut lubjati, paigaldati karniisid ja vihmaveerennid, torn värviti roheliseks. Ehitustööde läbiviijaks valis koguduse nõukogu konkursi korras Karl Kotteri.[11] II maailmasõja ajal sai kirik kaks pommitabamust, purunes hoone katus, mille hiljem remontisid ehitusmehed Herbert Tee ja Oskar Voor. 1960. aastal toodi kirikusse elekter. 1969. aastal remonditi kirikut nii seest kui ka väljast: uuendati pingid, põrand, uks, kirik värviti seestpoolt, kirikutorni paigaldati piksekaitse. Remontijaks oli koguduse juhatuse esimees Karl Sinimets. 1974. aastal remonditi põhjalikumalt kiriku katus ja katusealune, kesklöövi katus kaeti tsinkplekiga. Kirikukatuse plekki uuendati osaliselt 1986.–1987. aastal, täiendati elektrisüsteemi. Suurem remont leidis aset 1989. aastal, mil plekiga kaeti neljandik katusest. Katus ja tornikiiver värviti, kirikut lubjati, osaliselt vahetati välja põrand. 2004. aastal restaureeriti kiriku torn ja tornikukk.[11] Kiriku elektrisüsteem renoveeriti 2011. aastal Leader-programmi ja annetajate toel.[10] Tornikiiver kaeti uue vaskplekiga 2006. aastal. 2017.–2019. aastani kestnud renoveerimistööde käigus vahetati kiriku tsinkplekk-katus välja kivikatuse vastu.[14]

6.–7. juulil 2013 tähistas Urvaste Püha Urbanuse kogudus kiriku esmamainimise 600. aastapäeva. Toimus mitmeid üritusi, sealhulgas vaimulik laulupäev ja ajalookonverents "600 aastat Urvaste kiriku ajalugu".[15] Urvaste kirik osaleb projektis "Teeliste kirikud."[16]

Abikirikud[muuda | muuda lähteteksti]

1996. aastast on Heimtali Peetri kirik Urvaste koguduse abikirik. Urvaste kogudusele kuulub 1992. aastast ka Antsla palvemaja, mis oli algselt vennastekoguduse palvemaja, ehitatud August Nahksepa poolt.[10]

Interjöör[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriku sisustus on uusgooti stiilis.[8]

Altarimaal[muuda | muuda lähteteksti]

Praegu on altariseinal maal "Kristus ristil"[17] (19. sajandist), mille autor on teadmata, maali tisler oli Hektor. Endisaegne altarimaal C. S. Waltheri "Kristus Ketsemani aias"[18] (1855) asub praegu kiriku käärkambris.[8]

Orel[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene Urvaste kiriku orel oli valmistatud Tallinnas[11] Heinrich Andreas Contiuse töökojas.[10] Orel põles 1787. aasta tulekahjus.[11] Urvaste köster Carl Johann Thal valmistas 1795. aastal kirikule uue oreli, mis on käesoleval ajal hoiul Tallinnas Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis. 1842. aastast oli kirikus kasutusel orelimeister Ernst Carl Kessleri orel.[11] Praeguse oreli on ehitanud vennad Kriisad 1938. aastal.[8] Orel on pneumaatiline, kahe manuaali ja 26 registriga. Orel rüüstati teise maailmasõja ajal, oreliviled oli kiriku kõrval põllu peal laiali, kust need kokku korjati. 1948. aastal hakkas orelit taastama köster Jaan Allikvee,[11] veel remonditi orelit 1957.–1958. aastal.[10] Hardo Kriisa renoveeris oreli 1999. aastal.[10]

Kirikukellad[muuda | muuda lähteteksti]

Teadaolevalt sai kellatorn uue kella 1730. aastal.[11] Pärast 1787. aasta kirikupõlengut sai kirik taas uued tornikellad, mis olid valmistatud Venemaal. Suurema kella annetaja oli major V. von Löwenstern. Üks kell löödi 1791. aastal lõhki, uue kella annetas Lehtso Hindrik. Kellasid on ümber valatud 1805. ja 1817. aastal. 1832. aastal purunes taas üks ja uued kellad telliti I. W. Strandmannilt. Üks neist kelladest on siiani kirikus kasutusel.[11]

Vaip[muuda | muuda lähteteksti]

1972. aastal osteti kirikule altarist kiriku ukseni ulatunud vaip.[11] 2013. aastal, Urvaste kiriku esmamainimise 600. aastapäeval, sai kirik uue vaiba. Vaiba kudus Urvaste käsitöötegija Karmen Kroonmäe Urvaste kihelkonna vöökirja mustrite ja triibuseeliku värvide motiividel. Vaiba kinkisid kirikule koguduseliikmed, kes kogusid kirikutekstiili valmistamiseks 4000 eurot.[19]

Pastoraat[muuda | muuda lähteteksti]

1756. aastal rajati kiriku juurde oma praegusele asukohale Urvaste pastoraat, õpetajaks oli siis pastor Heinrich Vick (1751–1795). 1912. aastal oli hoones tulekahju, pastoraat koos osaga kirikuarhiivist põles maha. Uus pastoraat ehitati samale kohale ja valmis 1913. aastal, hoone arhitekt oli A. Schröder ja ehitas Valga ettevõtja Peeter Käpp.[10] Pastoraati ümbritseb Inglise stiilis park. Alates 1946. aastast tegutsesid pastoraadis mitmed asutused: haigla, ambulatoorium, kauplus, külaraamatukogu. Hoone võõrandati koguduselt 1962. ja tagastati 1989. aastal, vahepealsel ajal oli õpetaja kasutuses hoone üks tubadest.[20]

Kirikuaed ja kalmistu[muuda | muuda lähteteksti]

Urvaste kirikuaed, mis rajati arvatavasti koos kirikuga, asub hoone lähedal Antsla–Kanepi maantee ääres ja hoone lõunapoolsel küljel, on kaetud muru ja madala põõsashekiga, kiriku ümbruses kasvavad lehtpuud, hauatähised puuduvad.[21] Kirikuaeda on maetud õpetaja J. Ch. Quandt[11] ja Mango Hans.[22] Urvaste vana kalmistu oli kasutusel pärast 1772. aastat, mil lõpetati matmine kirikaeda.[23] Urvaste praeguse kalmistu vanem osa pühitseti sisse 1792., uuem osa 1925. aastal.[24]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Kaur Alttoa (2015). 101 Eesti pühakoda. Tallinn: Varrak. Lk 211.
  2. ↑ 2,0 2,1 "Urvaste kiriku ajaloost". EELK Püha Urbanuse Kogudus. Originaali arhiivikoopia seisuga 26.12.2016. Vaadatud 10.01.2020.
  3. ↑ "Urvaste". Eesti kohanimeraamat. Vaadatud 14.01.2020.
  4. ↑ Alfred Vaga (1932). Eesti kunsti ajalugu. I. Keskaeg. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. Lk 116.
  5. ↑ Armin Tuulse (1942). Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpat: Dorpater Estnischer Verlag. Lk 266.
  6. ↑ Voldemar Vaga (1960). Das Problem der Raumform in der mittelalterlichen Baukunst Lettlands und Estlands. Tartu: Staatliche Universität Tartu. Lk 25-26.
  7. ↑ 7,0 7,1 Villem Raam (1999). Arhitektuur 13. sajandi teisest veerandist kuni 14. sajandi keskpaigani. – Eesti kunst kõige varasemast ajast kuni 19. saj. keskpaigani. 1. köide. Tallinn: Kunst. Lk 46.
  8. ↑ 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 Kaur Alttoa (1999). Urvaste kirik. – Villem Raam (üldtoim.). Eesti arhitektuur. 4. Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa. Tallinn: Valgus. Lk 158.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 Kaur Alttoa (2013). Die Kirche zu Urbs. Urvaste und die Frage der Rigenser Bauschule im 13. Jahrhundert. – Baltic journal of art history. Official publication of the Chair of Art History of the University of Tartu. 6. Tartu: University of Tartu Press. Lk 12.
  10. ↑ 10,00 10,01 10,02 10,03 10,04 10,05 10,06 10,07 10,08 10,09 10,10 10,11 Urvaste kirik. Church of Urvaste. Die Kirche Urvaste. Urvaste: Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Urvaste Püha Urbanuse Kogudus. 2013. Lk 7.
  11. ↑ 11,00 11,01 11,02 11,03 11,04 11,05 11,06 11,07 11,08 11,09 11,10 11,11 11,12 11,13 11,14 11,15 Üllar Salumets (koost.) (2013). Urvaste 600 aastane kirik. Urvastes: Ü. salumets. Lk 7.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Köln; Wien: Böhlau. Lk 92.
  13. ↑ Toomas Paul (1999). Toomas Paul. Eesti piiblitõlke ajalugu. Esimestest katsetest kuni 1999. aastani. Tallinn: Emakeele Selts. Lk 302-307.
  14. ↑ Üllar Salumets. "Urvaste kiriku katusetööd lõppesid". EELK Urvaste Püha Urbanuse kogudus. Originaali arhiivikoopia seisuga 13.08.2020. Vaadatud 10.01.2020.
  15. ↑ Liina Raudvassar (2013). Urvaste kogudus tähistab oma kiriku 600. aastapäeva. – Eesti Kirik, 26. VI. Lk 3.
  16. ↑ "Teeliste kirikud 2019". Teeliste kirikud. Originaali arhiivikoopia seisuga 6.08.2020. Vaadatud 14.01.2020.
  17. ↑ "Kristus ristil"
  18. ↑ C. S. Waltheri "Kristus Ketsemani aias"
  19. ↑ Liina Raudvassar. "Urvaste kirikusse tuleb uus vaip". Eesti Kirik. 20.02.2013. Vaadatud 10.01.2020.
  20. ↑ Liina Raudvassar (2010). Pastoraadist kulgeb tee läbi pargi kirikusse. – Eesti Kirik. 9. VI. Lk 8.
  21. ↑ "Urvaste kirikuaed". Muinsuskaitse riiklik register. Vaadatud 9.01.2020.
  22. ↑ Eesti Entsüklopeedia. 10. Türi-y. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 1998. Lk 82.
  23. ↑ "Urvaste vana kalmistu". Wikipedia. 19.01.2015. Vaadatud 13.01.2020.
  24. ↑ "Urvaste kalmistu". Kultuurimälestiste riiklik register. 16.12.2008. Vaadatud 13.01.2020.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Urvaste kihelkond (Antsla kihelkond)
Kirik
Kirikumõis
Rüütlimõisad
Kõrvalmõisad

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Urvaste_kirik&oldid=6579054"