Urgelli piiskopkond
Urgelli piiskopkond (Dioecesis Urgellensis) on Kataloonia ja Andorra katoliku kiriku piiskopkond, mis kuulub Tarragona kirikuprovintsi ja on Tarragona peapiiskopkonna sufragaandiötsees.
Piiskopkond on rajatud hiljemalt 5. sajandil. Keskus on La Seu d'Urgelli linn. Piiskopkonna nimi on seotud ajaloolise piirkonna Urgelletiga, kus linn asub, ning linna endise nimega Urgell ehk Ciutat d'Urgell 'Urgelli linn'. Ühtlasi tuleb linna nimi piiskopkonna nimest, sest ladinakeelne väljend vicus Sedes Urgelli tähendab 'Urgelli piiskopitooli kvartali'.
Piiskopkonna pindala on 7630 km² ja selle territooriumil elab 213 497 inimest (2017), kes on jaotatud 408 kirikukihelkonna ja kahe riigi vahel. See on Kataloonia kümnest piiskopkonnast suurim.
Piiskopkonna peakirik on La Seu d'Urgelli katedraal. Tuntumad pühamud on Balagueri Sant Cristi pühamu, Núria Jumalaema pühamu ning Andorra Vürstiriigis Meritxelli Jumalaema pühamu. Kanoonilise krooni on saanud Meritxelli Jumalaema Andorras (1921), Valldeflorsi Jumalaema (1922), Balagueri Ime Jumalaema (1955), Núria Jumalaema (1967) ja Canòlichi Jumalaema (1999). Núria Jumalaema on koos püha Ermengoliga piiskopkonna peamine kaitsepühak (1956). Püha Ot on La Seu d'Urgelli linna kaitsepühak (1133).
Piiskopkonna ajaloo tähtsamate sündmuste seas on piiskop Fèlixi adoptsionistlik mäss, piiskop Esclua omavoliline tegevus ning krahvisuguvõsade esindajad piiskopitoolil 981–1122 (Salla ja Ermengol Conflenti krahvkonnast, Eribau ja Folc Cardona suguvõsast, Guillem Guifré Cerdanya krahvkonnast ning Ot Pallarsi krahvkonnast. Samuti on tähtis pareatge, mille tulemusel Andorrast sai kaasvürstiriik. mis võimaldas sel jääda ainsaks iseseisvaks katalaani riigiks. Urgelli piiskop on Andorra kaasvürst koos Prantsuse Vabariigi presidendiga, kes on Foix' krahvide õiguste pärija.
Territoorium
[muuda | muuda lähteteksti]
Urgelli piiskopkond piirneb Vici, Solsona, Lleida, Barbastro-Monzóni, Toulouse'i, Pamiersi ja Perpignani piiskopkonnaga.
See on olnud algusest peale tihedalt seotud nende maakondadega, mis keskajal moodustasid Urgelli krahvkonna, Pallarsi krahvkonna ja Cerdanya krahvkonna, millega see end samastab ning millega see moodustab ajaloolise ja geograafilise terviku, mis on säilinud tänapäevani.
See hõlmab täielikult või osaliselt järgmisi Hispaania maakondi: Ripollès, Cerdanya, Alt Urgell, Segarra, Urgell, Pla d'Urgell, Noguera, Pallars Jussà, Pallars Sobirà, Alta Ribagorça ja Val d'Aran. Samuti kuulub sellesse Andorra.
Piiskopkonna jurisdiktsioonis on 408 kihelkonda, kuigi mõnes neist elab tänapäeval väga vähe inimesi. Peaaegu kõik need kihelkonnad pärinevad väga ammusest ajast, mida näitavad juba nende kirikute nimed: kõige sagedasem on Maarja (Santa Maria; 90 kogudusekirikut ja katedraal), järgnevad Peetrus (Sant Pere; 35), Püha Martin (Sant Martí; 29), Saturninus (Sant Serni; 24), märter Stefanus (Sant Esteve; 23), Miikael (Sant Miquel; 19), Andreas (Sant Andreu; 17), Julianus (Sant Julià; 12), Eulalia (Santa Eulàlia; 11), Vincentius (Sant Vicenç; 10) ja Felix (Sant Fèlix; 10).
Paljud kirikud on arhitektuuriliselt väärtuslikud. 36 kirikul on staatus bé cultural d'interès nacional.
Urgelli piiskopkond on Kataloonia piiskopkondade seas (peamiselt poliitilistel põhjustel) teinud läbi kõige rohkem piirimuudatusi. 9. sajandil kaotas see Ribagorça piirkonna, mis anti üle Roda piiskopkonnale. Aastatel 1593–1623 loovutati 144 kihelkonda Berguedàst, Solsonèsist ja osast Segarrast vastloodud Solsona piiskopkonnale. Hiljem tuli piiskopkonna territoorium kohandada riigipiiridega. 1803. aastal anti 24 kihelkonda Ülem-Cerdanyast, mis olid juba 1659. aasta Püreneede lepingu järel läinud Prantsusmaale, ka kiriklikult üle Prantsusmaa koosseisu. 1804. aastal liideti Urgelli piiskopkonnaga 28 Val d'Arani kihelkonda, mis olid kuulunud Gascogne'i Saint-Bertrand-de-Commingesi piiskopkonda, mis nüüd kaotati. 1874. aastal liideti Urgelli piiskopkonnaga veel umbes 60 küla, mis seni olid kuulunud eraldi kirikujurisdiktsioonidesse (Gerri de la Sali klooster, Muri katedraal, Montodó-Bonrepòs, Johannese ordu ja Meià org). 1956. aastal sai piiskopkond juurde 16 kihelkonda Artesa de Segre enklaavist ja loovutas kolmes enklaavis paiknenud 19 kihelkonda Franja de Ponentist Lleida piiskopkonnnale ja Barbastro piiskopkonnnale.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Algusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Piiskopkond oli 6. sajandi alguseks juba kujunenud. Ei saa välistada veel varasemat päritolu, Esimene teadaolev piiskop, püha Justus Urgellist, osales Toledo kirikukogul (531. aastal) ning Lleida kirikukogul ja Valencia kirikukogul (546. aastal). Ka tema järeltulijad võtsid 7. sajandi jooksul regulaarselt osa Toledos peetud kirikukogudest. Paistab, et piiskoppide järjepidevus ei katkenud ka pärast islami vallutust aastal 714, kuigi nimedes ja kronoloogias on ebaselgust.
Munklus jõudis piiskopkonda nähtavasti läänegootide riigi ajal. Tavèrnolese Sant Serni klooster, Gerri Santa Maria klooster, Codineti Sant Pere klooster ja Trespontsi Sant Andreu klooster on tõenäoliselt asutatud enne islamivallutust. Need ja hilisemad kloostrid – La Vedella Sant Salvadori klooster, Elinsi Santa klooster, Sant Llorençi klooster Bagà lähedal, Serrateixi Santa Maria klooster, la Portella klooster, Les Malesese Sant Pere klooster, Villanega klooster, Oveixi Sant Vicençi klooster, Bellera Sant Genísi klooster, El Burgali Sant Pere klooster, Lavaixi Santa Maria klooster, Alaó Santa Maria klooster, Escalese klooster, Ovarra Santa Maria klooster, Taverna klooster, Gualteri Santa Maria klooster jt hakkasid 9. sajandist enamiku tollaste Gootia margi kloostrite eeskujul järgima Aniane'i Benedictuse uuendatud Benedictuse reeglit, mis järgmisel sajandil kehtestati ainsa kloostrielureeglina.
Need kloostrid koos kihelkondade ja kanoonikukogudustega (La Seu d'Urgellis, Solsonas, Cardonas, Organyàs, Pontsis, Àgeris, Muris, Trempis) avaldasid suurt mõju maa ristiusustamisele ning selle inimlikule, kultuurilisele ja majanduslikule arengule. 1592. aasta kirikureformiga kaotati kanoonikute ühiselu, nii et kanoonikukogudustest said kollegiaatkirikud. Kollegiaatkirikute allakäigu tõttu need kaotati 1851. aasta konkordaadiga koos kollegiaatkirikutega, mis ei pärinenud kanoonikukogudustest (Castellbòs, Guissonas, Balagueris ja mujal). Muris ja Àgeris olid kogu Kataloonia tuntuimad kanoonikute kollegiaatkirikud, mis olid piiskopkonna jurisdiktsiooni alt vabastatud.
Varakeskaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Karolingide Frangi riigi võim sai alguse aastal 788 Toulouse'i Guillaume'i pealetungiga. Peagi tekkis konflikt Urgelli piiskopi Fèlixi ehk Feliuga [781–799], keda Karolingide teoloogid süüdistasid adoptsionismis. Selle tõttu tagandati ta ametist ja saadeti asumisele Lyoni. Umbes aastal 793 hävitasid araablased täielikult Urgelli linna ja selle kiriku. Umbes 9. sajandi alguses Urgelli piiskopkond taastati halduslikult ning allutati koos samuti taastatud Ausa ja Girona piiskopkonnaga allutati Narbonne'i piiskopile ja sellest sai Narbonne'i kirikuprovintsi osa kuni Tarragona kirikuprovintsi taastamiseni aastal 1091. Karl Suur, Ludwig Vaga ja Charles II Paljaspea aitasid Urgelli krahvkonna loomise ning Urgelli krahvide nimetamise kaudu maad taas üles ehitada: nad vabastasid selle araablaste võimu alt, soodustasid selle taasasustamist ja rajasid selle valitsemise alused. Urgelli krahvide kaasabil aitasid nad rajada uue Urgelli katedraali, mis pühitseti 839. aastal. Piiskopkonna alla määrati järk-järgult 289 küla, nii et see hõlmas Püreneede piirkonna loodeosa.
Urgelli kirik, mida üle kahe sajandi (914–1122) valitsesid krahvisuguvõsadest pärit piiskopid, lõimus täielikult feodaalsüsteemi, mis võimaldas sel omandada palju isandavaldusi. Nende hulgas olid Urgelli linn, Andorra orud, La Llosa org, Arquesi org ja Ribera Salada, samuti Sanaüja ja Guissona linn ning alates 1257. aastast ka Tremp. Kirik jäi teatud määral sõltuvaks krahvide ülemvõimust. Gregoriaanlik reform, mis jõudis Urgelli krahvkonda 11. sajandi lõpus ja millele eelnes läänegooti liturgia asendamine rooma liturgiaga, tõi kaasa ilmikute kirikuasjadesse sekkumise vähenemise ning kiriku vabaduse nii vaimulikes kui ka maistes asjades. Ent nende maavalduste säilitamine põhjustas kogu keskaja vältel pidevat pinget ja lakkamatuid võitlusi Castellbò vikontide ja nende pärijate Foix' krahvidega.