Universumi lõplik saatus
Universumi lõplik saatus on füüsikalise kosmoloogia teema, milles erinevad teooriad võimaldavad kirjeldada ja hinnata võimalikke stsenaariume universumi evolutsiooni ja lõpliku saatuse kohta.
Olemasolevate vaatlustõendite põhjal on universumi saatuse ja evolutsiooni üle otsustamine muutunud põhjendatud kosmoloogiliseks küsimuseks, mis jääb väljaspoole mütoloogiliste või teoloogiliste uskumuste enamasti kontrollimatuid väiteid. Erinevad teaduslikud hüpoteesid on ennustanud mitmeid võimalikke tulevikustsenaariume, sealhulgas seda, et universumi eksisteerimine võib olla piiratud või lõpmatu kestusega.
Edwin Hubble'i 1920.–1930. aastatel tehtud vaatlused näitasid, et galaktikad näivad üksteisest eemalduvat, mis viis praegu aktsepteeritud Suure Paugu teooriani. See viitab sellele, et universum oli väga tihe umbes 13,787 miljardit aastat tagasi ning sellest ajast alates on see paisunud ja (keskmiselt) muutunud vähem tihedaks.[1] Suure Paugu kui teooria kinnitus sõltub enamasti paisumiskiiruse, aine keskmise tiheduse ja universumi massi-energia füüsikaliste omaduste teadmisest.
Kosmoloogide seas valitseb tugev üksmeel selles, et universumi kuju peetakse "tasaseks" (paralleelsed sirged jäävad paralleelseteks) ja et see paisub igavesti.[2][3]
Universumi päritolu ja lõpliku saatuse kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta selliseid tegureid nagu galaktikate keskmine liikumine, universumi kuju ja struktuur ning tumeaine ja tumeenergia hulk, mida universum sisaldab.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Wollack, Edward J. (10 December 2010). "Cosmology: The Study of the Universe". Universe 101: Big Bang Theory. NASA.
- ↑ "WMAP – Shape of the Universe". map.gsfc.nasa.gov.
- ↑ WMAP – Fate of the Universe". map.gsfc.nasa.gov.