Maskiball (Verdi)

"Maskiball" (originaalis Un Ballo in maschera) on Giuseppe Verdi ooper (melodramma) kolmes vaatuses Antonio Somma libretole, mille Somma kirjutas Daniel Auberi viievaatuselise ooperi "Gustave III, ou Le bal masqué" (1833) teksti (libretist Eugène Scribe) järgi. See on Verdi keskmise loominguperioodi lõpuosa ilusamaid ja rikkama meloodiaga teoseid, seda on nimetatud muusikalise draama meistriteoseks.

Saamislugu

Verdi sõlmis 1857. aastal Napoli Teatro San Carloga lepingu uue ooperi komponeerimiseks. Maestro otsustas selle aluseks võtta Rootsi kuninga Gustav III mõrva 1792. aastal. Algul oligi ooperi pealkirjaks kavandatud "Gustavo III di Sveziana" („Rootsi kuningas Gustav III”). Nii teatrile kui ka libretistile oli kohe selge, et Napoli tsensoritega tuleb probleeme. Kuninga mõrvamise laval kujutamine oli tsensorile vastuvõetamatu. Nõuti, et maestro kohandaks muusika mõnele teisele libretole ja asendaks tegevuskoha Stockholmis kas Pommeri, Firenze või Kaukaasia vastu. Üritati kompromissi. Vahetati pealkiri "Una vendetta in domino" („Kättemaks doominos”) vastu ning sündmuste toimumiskohaks valiti Stettin (nüüd Szczecin Poolas). Peategelane muudeti kuningast hertsogiks. Probleem oli peaaegu lahendatud, kuid 1858. aasta jaanuaris, vahetult enne peaproovide algust, üritas itaallane mõrvata Pariisis Prantsuse keiser Napoléon III, kuid tappes plahvatama pandud pommiga hoopis keisri kaaslased. See sündmus pani Napoli tsensoreid nõudma veel täiendavaid muudatusi.

Seepeale muutus Verdi tõrksaks ning kokkulepet libreto osas teatriga ei sündinud. Ta läks Rooma ja pakkus ooperit Teatro Apollole. Verdi avaldas lootust, et Vatikani tsensorid, kes kontrollisid kõikide Rooma teatrite repertuaari, lubavad tema uue ooperi lavastamist. Lootus oli põhjendatud, sest Scribe'i näidend oli juba lavastatud Roomas. Kuid Vatikani tsensoril oli rida vastuväiteid. Lõpuks nõustus Verdi lammutama Euroopasse asetatud faabula täielikult ning valis uueks toimumispaigaks Põhja-Ameerika ning muutis ka pealkirja "Un ballo in maschera" vastu. Muutus ka osa tegelaskujude nimesid. Kuninga asemel otsustati lasta tappa kohalik asevalitseja, ehkki Bostonis taolist ametnikku kunagi pole olnud.

Esmaettekanne

Esietendus toimus 17. veebruaril 1859 Rooma Teatro Apollos. Rollide loojad olid Gaetano Fraschini (Riccardo), Leone Giraldoni (Renato), Eugenia Julienne-Dejean (Amelia), Giovanni Bernardoni (Tom), Zelina Sbriscia (Ulrica), Cesare Rossi (Samuel), Stefano Santucci (Silvano).

Kui ooper lõpuks lavale jõudis, oli see tohutult edukas. Paindlikuma ja tasakaalukama struktuuri saamiseks oli helilooja loobunud 19. sajandi keskpaiga Itaalia ooperi traditsioonilistest muusikalistest vormidest. Aariad on suhteliselt lühikesed ega järgi tavapärast ülesehitust. Ansamblid toetavad vaoshoitult süngeid meeleolusid ning stseenide ülesehituski on teistsugune kui ooperipublik oli seni harjunud nägema. Uudiseks oli ka verdilik huumor traagilises kontekstis.

Ameeriklased nägid ooperit New Yorgis 11. veebruaril 1861. Londoni esietendus oli sama aasta 15. juunil. Paljud Ameerika ooperilavastajad leidsid, et Bostoni variandi lavale seadmine oli problemaatiline, kuna tuli arvestada ka Ameerika seadusi. Seetõttu oli neilgi mugavam kasutada Euroopa redaktsiooni. Nii esitatigi läbisegi 19. sajandi lõpuni vähem Bostoni ja rohkem Stockholmi miljööga varianti. Algvariant, ehk Rootsi redaktsioon hakkas Euroopa teatrites domineerima pärast 1935. aasta Kopenhaageni lavastust. Tänapäeval esitatakse Euroopas tunduvalt sagedamini Rootsi versiooni.

„Maskiball” on olnud regulaarselt nii Euroopa kui ka Põhja-Ameerika ooperiteatrite repertuaaris. Nii mõnigi kord (eriti Metropolitan Opera lavastustes) on kahe versiooni tegelaskujude nimed teadlikult segamini aetud, nagu ka Estonias 2009. aasta lavastuses.

Estonias on seda ooperit lavastatud ja etendatud 1928., 1961., 1985. ja 2009. aastal.

Osad (Bostoni/Stockholmi variandis)

• Riccardo / Gustavus (Gustavo) III (tenor), Bostoni kuberner, Rootsi kuningas
• Renato / krahv René Anckarström (bariton), Riccardo sekretär/peaminister
• Amelia (sopran), Renato/René naine
• Ulrica / madame Arvidson (kontraalt),
• Oscar (sopran), paaž
• Silvano / Christian (bass)
• Samuel / krahv Ribbing (bass)
• Tom / krahv Horn (bass)
• Kohtunik (tenor)

Ooperi sisu

Tegevus (originaalversiooni järgi) toimub Stockholmis põhiliselt 15. ja 16. märtsil 1792. Käsitletakse nende päevade sündmusteni viinud ja juba 1789. aastal alanud kuningavastase vandenõu tagamaid ja kuningas Gustav III tapmist.

I vaatus

Oodatakse kohtumist kuningaga. Ohvitseride, saadikute ja aadlike hulgas on ka Horni ja Ribbingi juhitud vandenõulased. Paaž Oscar annab kuningale järgmisel päeval maskiballile kutsutud külaliste nimekirja. Seal on ka tema armastatu, kuninga peaministri krahv Anckarströmi (Renato) abikaasa Amelia nimi. Kuningas Gustav III kardab, et Anckarström on saanud jälile tema kohtumistele Ameliaga. Peaminister hoiatab hoopis kuningat, et krahv Horn ja krahv Ribbing plaanitsevad temavastast vandenõu. Kuningas ei usu seda. Saabub ülemkohtunik, kes soovib, et kuningas kirjutaks alla paberile, mille alusel saab maalt välja saata populaarse ennustaja madame Arvidsoni (Ulrica), keda süüdistatakse valitsusvastaste meeleolude õhutamises, nimelt on ta ennustanud kuninga tapmist. Oscar kaitseb madame Arvidsoni ja Gustav III otsustab kaluriks riietatuna minna oraakli juurde end pisut lõbustama. Anckarström kardab, et seal on vandenõulastel kerge kuningat tappa.

Vandenõulased valmistuvadki just seal oma plaani ellu viima. Kuningas tuleb salaja madame Arvidsoni juurde ja jälgib varjus olles seal toimuvat. Amelia soovib madame Arvidsoniga kohtuda, et nõu küsida, kuidas saada üle armastusest kuninga vastu. Arvidson saadab tema juurde kogunenud inimesed minema. Gustav III näeb aga seda kohtumist varjatuna pealt. Amelia saab teada, et peab minema südaööl võllamäele, et noppida seal taime, millest saab valmistada võlujooki. See hävitab tema südames armutunde.

Nüüd on Gustavi kord endale ennustada lasta. Madame Arvidson tõrgub esialgu, ent teatab siis kuningale, et ta saab peagi surma, kuid mitte lahingus, vaid sõbra käe läbi. Kuningas nõuab tapja nime. Madame Arvidson ütleb, et see on mees, kes talle esimesena käe annab. Ennustaja juttu kuulavad pealt ka õukondlased, kelle hulgas on konspiraatorid Horn ja Ribbing. Nad ei ulata kuningale kätt, kui see seda soovib. Saabub peaminister Anckarström, kes ei tea ennustusest midagi, ja ulatab kuningale tervituseks käe. Kuningas annab madame Arvidsonile armu ega soostu teda maalt välja saatma, nagu tapmiseähvarduse täideviimise ärahoidmiseks pidanuks toimima.

II vaatus

Südaööl korjab Amelia vajalikke taimi ja kohtub talle järgnenud Gustaviga. Amelia on tõrjuv ning tuletab Gustavile meelde, et ta on teise mehe naine. Kuningas käib peale ja Amelia tunnistab, et armastab teda, kuid kardab, et see võib põhjustada kuninga surma. Võllamäele tuleb kiirustades ka peaminister, kes on kuulnud, et vandenõulased järgnevad Gustavile. Anckarström ei tunne oma looritatud naist ära. Kuningas palub saata daam linnaväravateni ja lahkub. Võllamäele saabunud vandenõulased on pettunud, et ei leia eest kuningat. Nad tahavad aga teada, kes on see looritatud daam. Peaminister asub Ameliat kaitsma. Võitlushoos langeb naise loor ja peaminister tunneb ehmudes ära oma naise. Vandenõulastel on nähtust hea meel. Haavunud ja vihane peaminister kavatseb esialgu oma naise tappa, kuid mõtleb siis ümber ja kutsub vandenõulased enda juurde nõu pidama.

III vaatus

Peaminister teatab saabunud õukonna ohvitseridele Ribbingile ja Hornile, et ta ühineb nende vandenõuga, sest soovib kätte maksta oma naise au haavamise eest. Anckarström paneb vaasi kolme mehe nimed, et võtta loosi, kes neist kuninga mõrvab. Kohale tulnud Ameliat sunnitakse võtma vaasist välja ühe sedeli. Selle peal on krahv Anckarströmi nimi.

Peaministri juurde tuleb paaž Oscar ja toob kutse õhtul toimuvale maskiballile. Selles nähaksegi head võimalust tapmisplaan ellu viia. Amelia otsustab kuningat hoiatada. Gustavit vaevab südametunnistus. Ta kirjutab alla käsule, mille järgi peaminister peab minema koos abikaasaga täitma töökohustusi Inglismaal. Oscar toob talle anonüümseks jääda soovinud naiselt kirja, milles hoiatatakse vandenõulaste kavatsusest ta tappa. Sellest hoitusest hoolimata otsustab kuningas minna ballile ja laseb paažil oma kostüüm valmis seada.

Oscar ei suuda pidada saladust ja annab Anckarströmile teada, mis kostüümi kuningas kannab. Hetkel, mil kuningas räägib Ameliale, et ta on otsustanud peaministri ja tema õukonnast ära saata ning Amelia keelitab Gustavit kiiresti ballilt lahkuma, astub ligi krahv Anckarström ja torkab kuningat pistodaga. Surev kuningas ulatab Anckarströmile käsukirja minna Inglismaale ning kinnitab, et Amelia on süütu, ning andestab oma vaenlastele. Peaminister Anckarström mõistab oma kohutavat eksitust.

Peamised muusikalood

• Ansambel „Posa in pace”
• Oscari ja Gustavi duett „S’avanza il re”
• Ansambel „Amici miei, soldati”
• Riccardo aaria „La rivedrà nell'estasi „
• Oscari aaria „Volta la terrea”
• Ulrica aaria „Re dell'abisso, affrettati”
• Renato ballaad „Alla vita che t’arride”
• Gustavi, Arvidsoni, Horni, Ribbingi ja Oscari kvintett kooriga „É scherzo od è follia”
• Amelia aaria „Ecco l’orrido campo”
• Renato aaria „Eri tu, che macchiavi quell’anima”
• Oscari aaria „Saper vorreste di che si veste”
• Amelia aaria „Morrò, ma prima in grazia”
• Riccardo aaria „Ma se m'è forza perderti”
• Finaal „Elle e pura”

Samateemalised ooperid

Samal teemal on kirjutanud Auber ooperi "Gustave III, ou Le bal masqué" (1833) ja Mercadante ooperi "Il reggente" (1843).

Allikad

• Tiit Made. Ooperimaailm, I köide, Tallinn, 2012.
• Charles Osborne. The Complete Operas of Verdi, London, 1977.