Mine sisu juurde

Umbrohi

Allikas: Vikipeedia
Eestiski levinud vaatepilt: õitsev naat teeservas

Umbrohuks liigitatakse taim, mis kasvab haritud maal lisaks külvatud või istutatud taimedele. Umbrohuks olemine ei ole liigiomane tunnus, see omistub taimedele üksnes nende kasvupaiga kaudu.

See, et mõned liigid on sagedamini umbrohi kui teised, on seotud nende liikide parema sobivusega kasvuks haritud maa spetsiifilistes tingimustes.

Umbrohtude hulgas on nii pärismaiseid kui ka võõrliike. Vanade umbrohtude seas on mitmeid arheofüüte. Paljudele laialt levinud umbrohtudele on kasvuks ja paljunemiseks sobiv haritud maale iseloomulik vaba mullapinna olemasolu. Paljud umbrohud on pärit rannikukooslustest või mujalt avatud kasvupaikadest. Umbrohtude seas on ka suhteliselt suurem lühiealiste taimede osakaal võrreldes mittemajandatavate koosluste taimestikuga.

Umbrohud ei ole evolutsioneerunud umbrohtudeks (maaharimine on kestnud selleks liiga lühikest aega, vaid mõned tuhanded aastad), vaid leidnud endale haritava maa tingimused kasvuks ja paljunemiseks sobivaks ning selle tulemusel tihti muutunud väga arvukaks.

Mitmed liigid, mis intensiivpõllunduse seisukohalt on umbrohud, ei pruugi mahepõllunduse seisukohalt umbrohud olla.

Eesti umbrohte

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on pärismaisteks umbrohtudeks näiteks naat, vesihein, valge hanemalts, kõrvenõges.

Arheofüütseteks umbrohtudeks on Eestis näiteks põldmagun, rukkilill.

Võõrliikidest on umbrohtudeks näiteks karvane võõrkakar, väikeseõiene lemmalts, niitjas mailane.

Tüüpiliste põlluumbrohtude seas on suhteliselt palju ristõieliste sugukonna liike: põldrõigas, põldsinep, kapsasrohi, harilik hiirekõrv, põld-litterhein, harilik tõlkjas jt.