Ukraina arhitektuur
Ukraina arhitektuuri algsed juured on idaslaavi Kiievi-Vene riigis. Pärast 12. sajandit jätkus omanäoline arhitektuuri ajalugu Galiitsia-Volõõnia vürstiriikides ning hiljem Leedu suurvürstiriigis. Zaporižžja kasakate ajastul kujunes Poola-Leedu mõjul välja Ukrainale ainulaadne stiil.
Pärast liitumist Moskva tsaaririigiga hakkas arhitektuur Ukrainas arenema eri suunas. Vene võimu all oleku ajal ehitati ida pool selle perioodi vene arhitektuuristiili järgi, Lääne-Galiitsias aga arenes Austria-Ungari arhitektuurilised mõjud. Ukraina rahvusmotiive kasutati lõpuks Nõukogude Liidu perioodil ja kaasaegses iseseisvas Ukrainas.
Keskaegne Vene (988–1230)
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Kiievi-Vene arhitektuur
Keskaegne Kiievi-Vene riik oli tänapäevaste Ukraina, Venemaa ja Valgevene riikide ning nende kultuuride, sealhulgas arhitektuuri eelkäija.
Kirikuarhitektuur alates kristluse vastuvõtmisest 988. aastal oli esimene näide monumentaalarhitektuurist idaslaavi maadel. Kiievi suurvürstiriigi arhitektuuristiil oli tugevalt mõjutatud Bütsantsist. Varased õigeusu kirikud olid peamiselt puidust, lihtsaim kirikuvorm oli kongkirik. Suurematel katedraalidel oli sageli palju väikeseid kupleid, mistõttu mõned kunstiajaloolased pidasid seda kristluse-eelsete paganlike slaavi templite väljanägemise märgiks[viide?].
Üksikud nendest kirikutest on säilinud tänapäevani. 16.–18. sajandi jooksul ehitati paljud neist aga väliselt ümber Ukraina barokkstiilis. Näideteks on suursugune Kiievi Püha Sofia peakirik (aasta 1017 on kõige varasem dokumenteeritud vundamendi rajamine), Berestove Päästja kirik (ehitatud aastatel 1113–1125) ja Püha Kyrillose kirik umbes 12. sajandist. Kõik on endiselt alles Ukraina pealinnas.
19. sajandi lõpul rekonstrueeriti mitu hoonet, sealhulgas 1160. aastal ehitatud ja aastatel 1896–1900 rekonstrueeritud Volodõmõr-Volõnski taevaminemise katedraal, 1201. aastal ehitatud Paraskevi kirik Tšernihivis, 1940. aasta lõpus Kiievi Kuldne värav, ehitatud 1037. aastal ja rekonstrueeritud 1982. Viimatinimetatu rekonstruktsiooni on mõned kunsti- ja arhitektuuriajaloolased nimetanud taaselustajate fantaasiaks.
Kiievi-Vene ilmalikku või rahvapärast arhitektuuri on säilinud vähe.
Kasakate ajastu
[muuda | muuda lähteteksti]Varajane Ukraina barokk
[muuda | muuda lähteteksti]Ukraina barokk tekkis hetmanaatide ajastul 17.–18. sajandil. Ukraina barokk-arhitektuur, mis esindab kasakate aristokraatiat,[1] erineb Lääne-Euroopa barokist selle poolest, et selle kujundused olid konstruktivistlikumad, mõõdukama ornamentika ja vormilt lihtsamad.[2]
17.-18. sajandil kujundati ja laiendati enamikku keskaegseid Venemaa kirikuid oluliselt ümber. Lisati täiendavad kirikukuplid ning keerukas välis- ja sisekujundus.
Ukraina barokkstiili kuulsate näidete hulka kuuluvad Kiievi koobaskloostri kompleks, Võdubõtši klooster ja Potšajivi suurklooster.
Krimmitatari arhitektuur
[muuda | muuda lähteteksti]Kui Krimmi valitses Krimmi khaaniriik, jäi sellest perioodist maha mitmeid islami motiividest inspireeritud konstruktsioone. Kõige kuulsam oli Bahtšisarai palee, mille kujundasid Pärsia, Türgi ja Itaalia arhitektid.
Hilisem Ukraina barokk
[muuda | muuda lähteteksti]- Sofia peakiriku rekonstrueerimine
- Kiievi keskvaksal
Keiserlik periood
[muuda | muuda lähteteksti]Venemaa Keisririik
[muuda | muuda lähteteksti]Kuna Ida- ja Kesk-Ukraina lõimuti üha enam Vene Keiserriigiga, avanes vene arhitektidel võimalus oma projekte realiseerida maalilisel maastikul, mida pakkusid paljud Ukraina linnad ja piirkonnad. Kiievi Püha Andrease kirik (1747–1754), mille ehitas Bartolomeo Rastrelli, on tähelepanuväärne näide barokkstiilist arhitektuurist ja selle asukoht Kiievi mäe tipus tegi sellest linna äratuntava monumendi. Rastrelli sama tähelepanuväärne panus oli Marija palee, mis ehitati Venemaa keisrinna Elisabeti suveresidentsiks.
Ukraina viimas hetmani Kirill Razumovski valitsusajal ehitati paljudesse Kasakate hetmanaadi linnadesse, nagu Hluhhiv, Baturõn ja Koselets, grandioosseid projekte Väike-Venemaa määratud arhitekti Andrei Kvasovi poolt.
Venemaa, võitnud järjestikused sõjad Osmanite riigi ja selle vasall-Krimmi khaaniriigi üle, annekteeris lõpuks kogu Ukraina lõunaosa ja Krimmi. Uueks Venemaaks nimetatud maad kavatseti koloniseerida ning asutati uued linnad nagu Mõkolajiv, Odessa, Herson ja Sevastopol. Need sisaldaksid märkimisväärseid näiteid keiserliku Venemaa arhitektuurist.
Austria-Ungari impeerium
[muuda | muuda lähteteksti]Ukraina lääneosades, mis kunagi kuulusid Austria-Ungari impeeriumi koosseisu, on 19. sajandi Kesk-Euroopa arhitektuuri silmapaistvad näited, näiteks Lvivi ooperi- ja balletiteater.
Rahvapärane arhitektuur
[muuda | muuda lähteteksti]Mõistet rahvapärane arhitektuur võib kasutada vaheldumisi mõistetega "rahvalik", "tavaline", "põline", "traditsiooniline" ja see paigutatakse tavaliselt arhitektide professionaalselt kavandatud hoonete spektri teise otsa. Rahvapärase arhitektuuri ehitusalased teadmised põhinevad kohalikel traditsioonidel ja põhinevad seega suuresti põlvkondade kaupa edasi antud teadmistel. Ukraina erinevatel piirkondadel oli oma eripärane rahvapärane arhitektuur. Näiteks Karpaatide mägedes ja seda ümbritsevatel aladel on puit ja savi peamised traditsioonilised ehitusmaterjalid.
Perejaslavis asub Kesk-Nadniprjanštšina rahvaarhitektuuri ja eluviisi muuseum. Vabaõhumuuseumis on 13 teemamuuseumi, 122 rahvusliku arhitektuuri näidet ja üle 30 000 ajaloolise kultuuriobjekti. Dekoratiivviimistluse muuseum on üks esiletoodud muuseumidest, mis säilitab Ukraina arhitektuuri dekoratiivarhitektuuri rakenduste kätetööd.
-
Tarassi onn Tarassi mäel
-
Dekoratiivviimistluse muuseum Perejaslavis
-
Reedene kirik Umani rajoonis, Tšerkassõ oblast
-
Niguliste kirik Borotšitše
-
Hutsuli maja
-
Maja 11. sajandist
Puidust kirikud Lääne-Ukrainas
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Karpaatide rahvapärane arhitektuur
-
Püha Paraskeva kirik Taga-Karpaadi oblast
-
Püha Anna kirik Kovelis
19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse arhitektuur
[muuda | muuda lähteteksti]Ida-Ukraina
[muuda | muuda lähteteksti]- Ginzburgi maja
- Kimääridega maja
- Vene-Bütsants Ukrainas (Püha Volodõmõri katedraal)
Lääne-Ukraina
[muuda | muuda lähteteksti]- Lvivi ajalooline keskus – UNESCO maailmapärandi nimistus
- Tšernivtsi ülikool – UNESCO maailmapärandi nimistus
- Lvivi peavaksal
-
Massandra palee
Nõukogude Liit
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Oktoobrirevolutsiooni ja Venemaa kodusõda, milles ka Ukraina osales, liideti suurem osa Ukraina territooriumist uue kommunistliku Ukraina NSV koosseisu. Esmakordselt sai ukrainlastest kui rahvusest tunnustatud rahvus ning selle tulemusena tehti suuri jõupingutusi omaette Ukraina arhitektuuristiili arendamiseks.
Pealinn: Harkiv (1917–1934)
[muuda | muuda lähteteksti]Nõukogude võimu algusaastatel tähendas ukrainiseerimise poliitika seda, et paljusid Ukraina arhitekte julgustati kasutama Ukrainale ainulaadseid rahvuslikke motiive. Samal ajal standardiseeriti arhitektuur, kõik linnad said üldised arengukavad, mille järgi neid ehitatakse. Rahvuslikke motiive ei võetud aga arvesse, kuna uue valitsuse uueks arhitektuuriliseks moeks sai konstruktivism.
Nõukogude Ukrainas oli esimesed 15 aastat pealinnaks idaosas asuv linn Harkiv. Kohe töötati välja suur projekt, et "hävitada" selle suurkapitalistlik nägu ja luua uus sotsialistlik nägu. Andekas noor arhitekt Viktor Trotsenko tegi ettepaneku ehitada suur keskväljak suurte kaasaegsete hoonetega, millest saaks pealinna keskne keskus. Nii sündis Dzeržinski väljak (praegune Vabaduse väljak), millest sai kõige säravam konstruktivistliku arhitektuuri näide NSV Liidus. Kokku 11,6 ha[3] ümbritsev väljak on praegu suuruselt kolmas väljak maailmas.
Kõige kuulsam oli massiivne Deržpromi hoone (1925–1928), millest sai mitte ainult Harkivi, vaid üldiselt konstruktivismi sümbol. Ehitasid arhitektid Sergei Serafimov, S. Kravets ja M. Felger ning alles kolme aasta pärast sai sellest Euroopa kõrgeim ehitis ning selle ainulaadne omadus seisneb sümmeetrias, mida on tunda vaid ühes punktis, hoone keskel. Austusavaldusena Harkivi Tehnikaülikooli inseneriprojektile ei õnnestunud ükski hoone õhkimise katse Teise maailmasõja ajal ning see on tänaseni Harkivi sümboliks. Hoone sai oluliselt kahjustada Venemaa pommirünnakus Harkivile 2024. aasta oktoobris.
Teistel näidetel väljakul oli aga vähem õnne. Selline oli Serafimovi projekteeritud Projektide maja (praegune Harkivi ülikool) saatus, mis ehitati Gospromi väljaku kõveruse sümmeetriliseks, samuti oli see konstruktivismi monumentaalne saavutus. Sõja ajal sai see aga tõsiselt kannatada ja ehitati ümber poolstalinistlikus stiilis, mis jättis algsest hoonest vähe puutumata.[4]
Pealinn: Kiiev (1934–1991)
[muuda | muuda lähteteksti]1934. aastal kolis Nõukogude Ukraina pealinn Kiievisse. Varasematel aastatel nähti linna vaid piirkonnakeskusena ja seetõttu ei pööratud sellele eriti tähelepanu. Kõik see pidi muutuma, kuid hea hinnaga. Selleks hetkeks hakkasid juba silma esimesed stalinistliku arhitektuuri näited ja ametliku poliitika valguses tuli vana linna peale ehitada uus linn. See tähendas, et hindamatud näited nagu Püha Miikaeli Kuldsete Kuplitega klooster hävitati. Isegi Püha Sofia katedraal oli ohus.
Teise maailmasõja ajal projekt aga ei realiseerunud. Säilinud sõjaeelse Kiievi ehitiste hulka kuulub Ukraina Kommunistliku Partei Keskkomitee hoone (praegu välisministeeriumi valduses). Arhitekti ehitatud, valmis ainult põhjatiib, identne ja sümmeetriline lõunatiib, mis plaaniti ehitata hävinud kloostri kohale ministrite raada majaks, ei valminud kunagi.[5] Teine näide on Ülemraada hoone, mille ehitas aastatel 1936–38 arhitekt Volodõmõr Zabolotnõi.
Pärast Teise maailmasõja rasket hävingut avalikustati uus projekt Kiievi kesklinna ülesehitamiseks. See muutis Hreštšatõki tänava üheks parimaks stalinistliku arhitektuuri näiteks. Esialgse konkursi alguses koostati 1944. aastal kokku 22 üksikut projekti, millest ükski ulatusliku kriitika tõttu ei realiseerunud ning lõpuks esitas 1948. aastal oma lõpliku versiooni "KyivProekt"´i instituut, mida juhtisid arhitektid A. Vlasov ja 1949. aastast Anatoli Dobrovolski. Järgmise kahe aastakümne jooksul domineerib see näitaja kõigis pealinna suurprojektides.
Kesk-Kiievi rekonstrueerimisprojektid
[muuda | muuda lähteteksti]-
Tagasilükatud projekt
-
Veel üks tagasilükatud projekt
-
Viimane projekt
Vaatamata entusiastlikule algusele, mille käigus ehitati enamik hooneid, nagu postkontor, linnavolikogu, elegantne valge portikusega konservatoorium ja Kalinina väljaku esimesed hooned, mis valmisid 1955. aastaks, takistas uus arhitektuuripoliitika taas kiiresti projekti täielikult ellu viimast. Ükski näidetest ei jaga aga hotelli "Ukrajina" saatust, mis pidi väljaku tippu tõusma elegantse kõrghoonena, mis ehitati sarnaselt Moskva Seitsme õe hoonetega ja millelt eemaldati kõik dekoratiivsed omadused ja mis viidi lõpule sellisena, mida võiks kirjeldada kui "kole" stiil.
Teised näited Nõukogude Ukrainast
[muuda | muuda lähteteksti]- Harkivi rekonstrueerimine
- Pealinna kolimine Kiievisse
- DnieproGES
Stalinistlik periood
[muuda | muuda lähteteksti]- Kiievi kesklinna rekonstrueerimine
Stalinistliku perioodi järgne aeg
[muuda | muuda lähteteksti]- Linna üldplaneeringud
- Kiievi spordipalee, Ukrajina palee
Kaasaegne Ukraina
[muuda | muuda lähteteksti]Kaasaegse arhitektuuri keel muutub oma kunstilises suunas globaalsemaks ja pluralistlikumaks. Samal ajal on oluline roll uutel loomingulistel otsingutel, mis hõlmavad progressiivseid kalduvusi, põhimõtteid ja lähenemisviise arhitektuurse vormi ja stiili kompositsiooni lahendamisel.
Ukraina arhitektide Kiievi koolkonna töödes võib üha enam kohata postmodernismi ja kõrgtehnoloogilisi suundi. See peegeldab globaliseerumise ulatust kogu arhitektuurimaailmas.
Ukraina kaasaegse arhitektuuri ülesandeks on kaasaegse esteetika mitmekülgne rakendamine, arhitektile omase kunstistiili otsimine ja olemasoleva ajaloolis-kultuurilise keskkonna kaasamine.
Ukraina moodsa arhitektuuri headeks näideteks on Kiievi kesklinnas asuva Maidan Nezaležnosti rekonstrueerimine ja uuendamine, vaatamata väljaku kitsa ruumi piiratusele, suutsid insenerid segada kokku ebaühtlase maastiku ja kasutada ka maa-alust ruumi uue ostukeskuse loomiseks.
Suurim projekt, mis võtab enda alla suurema osa 21. sajandist, on Kiievi kesklinna ehitamine Rõbalski poolsaarele, mis valmides hõlmab tihedat pilvelõhkujaparki keset maalilist Dnepri maastikku.[7]
Konkreetsed näited
[muuda | muuda lähteteksti]Metroo
[muuda | muuda lähteteksti]Nõukogude perioodil kaunistati metroojaamad eriti erksate kujundustega. Esimesed kolm jaama, mille ehitasid Ukraina arhitektid, ei asunud tegelikult Ukrainas. Sellegipoolest peetakse neid kõiki kolme maa-aluse ehituse ajaloos kõige ikoonilisemateks ehitisteks. Neid kõiki tuntakse ühe nime all "Kjivskaja" ja need asuvad Moskva metroos Kijevski raudteeterminali all.
1949. aastal hakati ehitama Kiievi metroo esimest etappi, mis avati 1960. Kõiki sealseid jaamu peetakse nende ainulaadse autentse iseloomu tõttu arhitektuurimälestisteks.
1967. aastal hakati ehitama Harkivi metroo esimest etappi, mis avati 1975. aastal, sellega liitusid peagi poolmetroo Krõvõi Rihi Metrotramm 1986. aastal ja Dnipro metroo 1995. aastal.
Ukraina seitse imet
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Ukraina seitse imet
24. augustil 2007 kuulutati välja Ukraina seitse imet. Selle projekti algatajaks on rahvaesindaja Ülemnõukogu juures Mõkola Tomenko. Selle ettevõtmise põhieesmärk on juhtida massimeedia ja riigi kodanike tähelepanu Ukraina populaarseimatele ajaloo- ja kultuurimälestistele.
Seitse Ukraina imet on loogiline laiendus projektide komplektile motoga "Avasta Ukrainat!" mis on toimunud eesmärgiga aidata avastada Ukrainat oma asendamatute maaliliste vaatamisväärsuste, huvitava ajaloo ja rikkalike vaba aja veetmise võimalustega.
2008. aastal toimus veel üks projekt "Ukraina seitse loodusimet" nime all. Tegemist on teise etapiga põhiprojektist "Ukraina seitse imet", mis oli peamiselt suunatud riigi ajaloolistele, kultuurilistele ja arhitektuurilistele vaatamisväärsustele. Teises etapis tehakse kindlaks peamised geoloogilised objektid, nagu kivid, mäeharjad, koopad, järved, jõed, looduslikud metsad.
Sellel projektil kui selle eelkäijal on samuti kolm etappi. Esiteks, pärast seda, kui iga oblast on oma kandidaadid tutvustanud, liigub neist 100 järgmisse etappi. Järgmise kolme kuu jooksul valitakse nendest sajast finaaletappi 21 võitjat. Ja taasiseseisvumispäevaks, 24. augustiks tuuakse avalikkuse ette finaalseitsmik. Projekti korraldavad järgmised institutsioonid: Ukraina Riiklik Turismiteenistus, Kongressi noortepoliitika, Spordi ja turismi komitee, Ukraina riiklik raadiofirma, ICTV telefirma, ajakiri "Mandry" ja paljud teised.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Kiievi-Vene arhitektuur
- Ukraina barokk
- UNESCO maailmapärand Ukrainas
- Ukraina ajalooliste kaitsealade loend
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Ukraina kultuur – ajalugu ja etnilised suhted, urbanism, arhitektuur ja ruumikasutus
- ↑ Baroque. - Encyclopedia of Ukraine
- ↑ "Meie Harkiv" Arhiiviversioon Mitteametlik koduleht
- ↑ Harkivi arhitektuur
- ↑ Hewryk, Titus D. (1982). The Lost Architecture of Kiev. New York: The Ukrainian Museum. Lk 15. ASIN: B0006E9KPQ. (Out of print)
- ↑ "EUMiesAward". eumiesaward.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. august 2021. Vaadatud 21. augustil 2021.
- ↑ "Project of reconstruction of the Rybalskyi Peninsula". archunion.com.ua (vene). 5. detsember 2005. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. september 2007.