Tõnu Luik

See artikkel räägib filosoofist; suusataja ja spordipedagoogi kohta vaata artiklit Tõnu Luik (suusataja).

Tõnu Luik (1. mai 1941 Tallinn – 22. veebruar 2019 Pärnu) oli eesti filosoof, kauane Tartu Ülikooli õppejõud, antiikfilosoofia ja Martin Heideggeri ning Georg Wilhelm Friedrich Hegeli põhjalik tundja.^[1]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna 2. Keskkool 1959
Tartu Ülikooli õigusteaduskond 1959–1965
Tartu Ülikooli filosoofia kateedri aspirantuur 1967–1970; filosoofiamagister 2002

Filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Õigusteaduskonna lõpetamise järel sai Tõnu Luige põhiteemaks aspirantuuris Hegeli filosoofia. 1970. aastate alguses lisandus sellele huvi Heideggeri vastu, aegamisi ka teised autorid nagu Parmenides, Herakleitos, Platon, Aristoteles, Meister Eckhart, Kant ja Nietzsche.

Tartu Ülikoolis õpetas ta kursusi nagu "Filosoofia-ajalooline sissejuhatus filosoofiasse", "Klassikaline saksa filosoofia", "Martin Heideggeri kogemusest keele teil" jts. Luige õpilaste hulka kuulub suur osa tänapäevastest Eesti filosoofidest, tema õpilastena on tuntud Ülo Matjus, Eduard Parhomenko, Roomet Jakapi, Toomas Lott, Märt Põder, Vilja Kiisler, Erkki Luuk jpt.^[1] Tõnu Luik õpetas ka Eesti Goethe Seltsi aastatel 1988–1991 toiminud haridusprogrammis Eesti Goethe-Gümnaasium.

Kursus "Martin Heideggeri kogemusest keele teil" oli Tõnu Luigele iseäranis südamelähedane. Selle kursuse sisu võttis ta Tartu Ülikooli õppeinfosüsteemis kokku järgnevalt: "Ülevaatena keele erinevast tähenduslikkusest Martin Heideggeri mõtteteekonnal ning käibivate keele-käsituste (universaalse märgilise kommunikatsioonivahendina) taustalt eritellakse lähemalt tema artikleid "Hölderlin ja luule loomus" (1936) ning "Keel" (1950), milles "keel tuleb keelde keelena", andes asu inimese maailmasolemise avatusele."

Eelkõige pälvis Tõnu Luik tuntuse ja tunnustuse loengupidaja ja filosoofilistel teemadel kõnelejana, mitte kirjutajana. Seetõttu on tema otsene kirjalik pärand väikesemahuline ning ta põhiteoseks kujunes 2002. aastal "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud "Filosoofiast kõnelda", mille koostasid tema õpilased loengukonspektide põhjal.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

2001 Valgetähe medaliklassi teenetemärk^[2]
2003 Eesti Vabariigi kultuuripreemia (raamat "Filosoofiast kõnelda")
2006 Tartu Ülikooli suur medal^[3]

2016. aastal toimus Tartu ülikooli filosoofiaosakonnas Tõnu Luige 75. sünnipäeva puhul ettekandepäev "On ju olemine". Samal ajal leidis aset näitus Luigega seotud trükistest jt materjalidest.

Teised temast[muuda | muuda lähteteksti]

Tõnu Luik on eesti filosoofia päätükk – tähendab see, mis pääna teab ja rajab endale teed, see, mida pärisomaselt iseloomustab enda esilevõitlemine pääna ja endaväitus...
- Ülo Matjus ("Kõrb kasvab" Tartu: Ilmamaa, 2003, lk 485 ja 491)

... mitte alati ei pea filosoofia sündima pärgamendil või paberil, traditsioon lubab filosoofiat ka puhtkõnelistes vahekordades; me teame seda, näiteid ei tule kaua otsida. Küsitakse, kas siis Tõnu Luige filosoofialoengute auditoorium ei maksa midagi, juba aastaid on selline olemas, sellega ka sealt läbi käinud "filosoofiline korpus".
- Madis Kõiv ("Kakssada aastat hiljem. Arutlusi Johann Gottlieb Fichte "Inimese määratluse" väljaande puhul 1988. aastal Tallinnas." [1991] – Rmt: "Luhta-Minek". Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 55)

Väga mõjuvad olid Tõnu Luige filosoofiaajaloo loengud. Ta pidi vist oma kursuses käsitlema kogu filosoofia ajalugu algusest kuni uusima ajani, aga need loengud kulusid peaaegu täielikult Platonile. Tõnu Luik on erakordne filosoofiaõpetaja, kellesarnast annab otsida kogu Euroopast.
- Marju Lepajõe (Antiikkultuuri ja kristlust ei pea vastandama, Jaan Lahe intervjuu Marju Lepajõega, Sirp, 30. märts 2012)

16. detsember [1971]. Kohvikus rääkis Tõnu Luik paeluvalt Hegelist, Hölderlini ja Hegeli suhetest, keele etümoloogiast. Filosoofia ei saavat enam läbi ilma eesti keele etümoloogiata. Ta arvas, et eesti keel pole sugugi halb filosoofiline keel, kuna on palju sõnakombinatsioone, kõikvõimalikke sõnamänge, rohkelt liitsõnu. Vaja on liitsõnade olemuse ja tekke üle järele mõtelda... Vaino Vahing ("Päevaraamat", I. Tallinn: Vagabund, 2006, lk 192)

Tõnu Luike on meenutanud ka Jüri Talvet luuletuses "Hegeli filosoofiline testament".^[4]

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

"Heideggeri tõlgitsevais jälgedes", Akadeemia nr 1/1994, lk 86–97
"Uku Masing varjokaetuse läbi mõistatusen" Studia Philosophica 1998, III (39), lk 15–25 (Artikkel põhineb Tartus 10. veebruaril 1996 Uku Masingu kollokviumil esitatul. Kordustrükk: "Uku Masingu "varjokaetuse läbi mõistatusen"" – Põlvest põlve. Pühendusteos Uku Masingu 100. sünniaastapäeva puhul. Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 166–179.)
"Üks talveõhtu keele künnisel: Ilmar Laabani ja Tõnu Luige umbkõnelus", Akadeemia nr 1/1997, lk 72–117 (Aluseks on Ilmar Laabani ja Tõnu Luige kohtumise lindistus Tartu kunstiühingu üritusel 25. jaan. 1991. a. Tartu Kunstnike Majas. Kirja loetavaks vahendanud ja viiteid lisanud Vilja Kiisler. Vestluses osales ka Ain Kaalep.)
"Filosoofiast kõnelda", kirjastus Ilmamaa, 2002. 184 lk. Sari "Eesti mõttelugu", nr 44.
"Koolon - kool on" Sirp, 19. aprill 2002, lk 5 (Arvustus: Reet Sool. "Murdub äär = River runs". Tallinn: Penikoorem, 2001. Luulekogu.)