Tuzla saare konflikt
| Tuzla saare konflikt | |||
|---|---|---|---|
 Kertši väin 2011. aastal, mis kujutab ulatuslikku pinnavormi, mis näib ulatuvat Venemaa rannikult saare poole | |||
| Toimumisaeg | september-oktoober 2003 | ||
| Toimumiskoht | Tuzla saar, Kertši väin | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Tuzla saare konflikt on Venemaa ja Ukraina suhete kriis 2003. aasta lõpus, mille põhjustasid vaidlused Tuzla saare omandiõiguse üle ja Venemaa poolt Kertši väina Tuzla saarele viiva tammi ehitamine. Vaidlus tekitas hirmu relvastatud vastasseisu ees.[1]
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Tuzla saar on liivane saar, mis asub Krimmi poolsaare rannikul. Varem oli see väin, mis oli maismaa kaudu ühendatud Venemaa Kubani piirkonnaga. See hävis 1925. aastal tugeva tormiga. 1941. aastal anti saar üle Krimmi ANSV-le 1954. aastal anti Tuzla saar koos ülejäänud tollase Krimmi oblastiga üle Ukraina NSV-le. Tuzla saar langes lühiajaliselt iseseisvunud Krimmi Vabariigi kontrolli alla enne ühinemist Ukrainaga, kui Krimmi parlament ühines Ukrainaga 1995. aastal.
Lisaks mitmele hotellile elas saarel tosin Ukraina kalurite perekonda.[2]
Venemaa tunnustas Ukraina suveräänsust Krimmi üle 1997. aastal, kuid Tuzla saare staatust ei lahendatud ja see jäi Venemaa-Ukraina suhetes valupunktiks.[2][3] Toonane Krasnodari krai kuberner Aleksandr Tkatšjov väitis, et "...ma arvan, et see on maa, mis ujus kasakate veres ja seetõttu on see meie püha maa", väites poolsaart Venemaa osaks.[4] Tkatšov oli hiljem kohtunud Venemaa duuma asespiikri Vladimir Žirinovskiga, kes väitis talle, et enamus duumast toetab Venemaa nõuet Tuzla saare üle.[5]
Saare kontrollimine annaks kummalegi riigile suure kontrolli Aasovi mere laevanduse üle ja seetõttu peeti seda Ukraina valitsuse prioriteediks.[2]
Sündmused[muuda | muuda lähteteksti]
9. septembril 2003 alustasid Venemaa võimud Tamani poolsaarelt Tuzla saare suunas tammi ehitamist.[6] Siiani on vaieldav, milline üksus Venemaal ehitust alustas, sest üks sündmuste versioon väitis, et kohalikud Kubani kasakad alustasid ehitust, et hallata soolase vee voolu Tamani lahte kalakasvatuse ja erosiooni tõttu. Kiievi ajaleht "Zerkalo nedeli" vaidlustas selle väite, väites hoopis, et see oli mitme kohaliku ärimehe ja Ukraina poliitiku Leonid Hratši katse veenda Ukrainat ja Venemaad ehitama sild üle Kertši väina.[2] Ukraina on süüdistanud Venemaad katses saar annekteerida, kui tammiühendus oleks muutnud Tuzla Ukraina saarest Venemaa mandriosa tipuks ja andnud Venemaale kontrolli väina laevatatava kanali üle.[7] Venemaa lükkas väite tagasi, öeldes, et ta püüab vaid võidelda erosiooni tagajärgedega Tamani poolsaarel. Ukraina vastas vägede paigutamisega Tuzla saarele.[1]
Ukraina valitsus vastas sellele saarele täiendava piirivalve saatmisega, kusjuures toonane peaminister Viktor Janukovitš märkis, et "Tuzla on Ukraina territooriumi lahutamatu osa". Asepeaminister Mõkola Azarov teatas pärast 5,5 miljoni grivna eraldamist Tuzla piiriturvalisuse suurendamiseks, et Ukraina valitsus kulutab "mis iganes vajaliku summa", et kaitsta oma rahvuslikke huve.[5]
21. oktoobril 2003 arreteeris Ukraina piirivalveteenistus Venemaa puksiirlaeva "Truženik" väitega, et see ületas piiri. 23. oktoobril 2003 andis Ukraina Ülemraada välja resolutsiooni, et "kõrvaldada oht Ukraina territoriaalsele terviklikkusele, mis ilmnes Venemaa Föderatsiooni tammiehituse tagajärjel Kertši väinas". Juhtumi põhjalikumaks uurimiseks moodustati ajutine parlamendi erikomisjon.
30.–31. oktoobril 2003 algasid Ukraina ja Venemaa läbirääkimised kriisi leevendamiseks.[8] President Kutšma lõpetas vastasseisu deklareerimata kompromissiga, nõustudes Ukrainale ebasoodsate tingimustega ning Venemaa võimud peatasid tammi ehitamise ning nõustudes Ukraina suveräänsuse jätkumisega väina laevatatava kanali üle.[7]
Tagajärg[muuda | muuda lähteteksti]
Juhtum kahjustaks Leonid Kutšma mainet siseriiklikult, kuna teda süüdistati katses kontrollida sündmust kajastavat Ukraina meediat.[5]
"Truženik" anti hiljem pingete jahenemisel tagasi Venemaa võimudele.
Pärast 2003. aasta konflikti andis Krimmi ülemnõukogu korralduse rajada saarele uus asundus, kuid Kertši linna valitsus keeldus seda lubamast.
Läbisõiduõiguse vaidlused lahendati 2003. aastal sõlmitud kahepoolse koostöölepinguga Aasovi mere ja Kertši väina kasutamisel,[9] mis muutis need veekogud ühiseks mõlema riigi siseveteks.
Saar läks pärast 2014. aasta Krimmi annekteerimist Venemaa täieliku kontrolli alla ja sellele ehitati osa Kertši väina sillast.[10]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "Summit tackles Black Sea dispute". BBC. 24. detsember 2003. Vaadatud 13. oktoobril 2022.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Newsline - October 16, 2003". RadioFreeEurope/RadioLiberty (inglise). Vaadatud 22. detsembril 2022.
- ↑ "Summit tackles Black Sea dispute" (Briti inglise). 24. detsember 2003. Vaadatud 22. detsembril 2022.
- ↑ "Russia/Ukraine: Prime Ministers Meet Today Over Tuzla Dam Dispute". RadioFreeEurope/RadioLiberty (inglise). Vaadatud 22. detsembril 2022.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Interns (30. oktoober 2003). "Tussle over Tuzla islet continues - Oct. 30, 2003". Kyiv Post. Vaadatud 22. detsembril 2022.
- ↑ Murphy, Kim (3. november 2003). "Russia-Ukraine Ties Founder on the Shore of Tiny Isle". Los Angeles Times. Vaadatud 3. augustil 2018.
- ↑ 7,0 7,1 "Azov Sea, Kerch Strait: Evolution of Their Purported Legal Status (Part Two)". Eurasia Daily Monitor Volume: 15 Issue: 171. 5. detsember 2018. Vaadatud 12. oktoobril 2022.
- ↑ "Russian-Ukrainian dispute over Tuzla escalates (10/26/03)". www.ukrweekly.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. september 2020. Vaadatud 3. augustil 2018.
- ↑ Kozelsky, Mara (22. november 2018). "The Kerch Strait and the Azov Sea". Oxford Scholarship Online. 1. DOI:10.1093/oso/9780190644710.003.0008.
- ↑ "Putin opens 12-mile bridge between Crimea and Russian mainland". the Guardian (inglise). 15. mai 2018. Vaadatud 22. detsembril 2022.