Tuulepealne maa

Allikas: Vikipeedia
"Tuulepealne maa"
Žanr lühisari
Stsenarist Mihkel Ulman
Lauri Vahtre
Režissöör Ain Prosa
Peaosades Rasmus Kaljujärv
Märt Avandi
Evelin Pang
Mirtel Pohla
Üllar Saaremäe
Marko Matvere
Andrus Vaarik
Kristjan Sarv
Indrek Taalmaa
Tunnusmuusika helilooja Ardo Ran Varres
Valter Ojakäär
Tunnusmuusika esitaja Metsatöll
Tunnusmuusika "Oma laulu ei leia ma üles"
Riik  Eesti
Keel eesti
Hooaegu 1 Muuda Vikiandmetes
Jagusid 13
Tootmine
Produtsent Raivo Suviste
Operaator Mait Mäekivi
Kristjan Jaak Nuudi
Jao kestus 60 minutit
Linastamine
Kanal Eesti Televisioon
Esmaeeter 2008
Välislingid
Ametlik koduleht
Sissekanne IMDb-s

"Tuulepealne maa" on 13-osaline ajalooline draamasari.

Selle autorid on Mihkel Ulman (stsenarist), Ain Prosa (režissöör) ja Raivo Suviste (produtsent). Sarja näidati esimest korda Eesti Televisioonis aastal 2008.

Sari keskendub inimsaatustele Vabadussõjast Teise maailmasõjani, alates Venemaa keisririigi lõpust 1917. aastal ja jätkudes iseseisvuse väljakuulutamise, Vabadussõja murdelahingute, Landeswehri sõja ja Tartu rahuga. Sõdade vahel on peamisteks tegevusliinideks piiritusevedamine, Vabadussõjalaste liikumine ja Nõukogude luure järkjärguline aktiviseerumine. Viimastes osades on näidatud baaside lepingut, baltisakslaste väljarändamist, Eesti okupeerimist 1940. aastal ja Nõukogude okupatsiooni 1940–1941, metsavendade tegevust Suvesõjas ja Tallinna vabastamist bolševikest.

Väljatöötamine[muuda | muuda lähteteksti]

Sarja kirjutati alates 2007. aasta lõpust. Idee selleks andis Eesti Vabariik 90 töörühma liige Jaanus Rohumaa. Käsikirja kirjutas põhiliselt Mihkel Ulman. Lauri Vahtre täiendas seda ajalooliste sündmuste alal.

Sarja on näidatud ka Soome ja Läti televisioonis.[1][2]

2009. aastal avaldati Ulmani ja Vahtre stsenaarium raamatuna kirjastuses Tammerraamat.[3]

Lavastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Eelarve[muuda | muuda lähteteksti]

"Tuulepealse maa" eelarve oli 6 miljonit krooni, mille kattis riik projekti "Eesti Vabariik 90" rahast.

Võttepaigad[muuda | muuda lähteteksti]

Filmi võtteperiood kestis üle 6 kuu. Stseene filmiti muu hulgas Sagadi, Maardu, Voore ja Pirgu mõisas. Roo talu kujutamiseks kasutati paiku Eesti Vabaõhumuuseumis ja Altja külas. Palju stseene filmiti ka Tallinna vanalinnas. Eesti Vabadussõjalaste Liidu koosolekute jaoks kasutati Pirita kloostrit.

Näitlejad ja tegelased[muuda | muuda lähteteksti]

Sarja peategelane on leitnant Toomas Roo, keda mängib Rasmus Kaljujärv ja kelle elukäigule suur osa sarjast keskendubki. Märt Avandi mängib tema sõpra Indrek Kallastet.

Koos nendega esinevad kõigis 12 osas Evelin Võigemast ja Mirtel Pohla, kes mängivad Kallaste õdesid Adelet ja Maretit.

11 osas esinevad Üllar Saaremäe kapten Karl Ploompuuna, Kristjan Sarv ärimees Leo Solbana ja Marko Matvere advokaat Artur Kallastena.

Andrus Vaarik Osvald Kallastena ja Tõnu Oja Joosep Roona esinevad 10 osas.

Ajaloolistest tegelastest portreteerib Indrek Taalmaa president Konstantin Pätsi (1874–1956), Eero Spriit kindral Johan Laidoneri (1884–1953), Margus Maripuu Maapäeva saadikut Hugo Kuusnerit ja Ilmar Raag isikut, kelles on äratuntav kindralmajor Andres Larka (1879–1942).

Lisaks neile on sarja algustiitrites nimetatud:

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

"Mul on tõsiselt kahju näitlejatest, kes on nõrga stsenaariumi ja ülinõrga režii pärast kistud üsnagi ebausutavatesse situatsioonidesse, kuid häbi on eriti sellepärast, et loodetud ajaloolise tõe asemel näeme oma pildikastis viletsalt ja naiivselt, aga mis kõige halvem, ebausutavalt kokkutraageldatud seiklusfilmi," kritiseeris filmi kirjanik Erik Tohvri. "Halb üllatus leidus lõputiitrites, kus filmi konsultantidena (?) esinesid nii Lauri Vahtre kui terve rida sõjaajaloolisi asutusi. Ilmselt selleks, et filmitegijad saaksid süüd niisuguste korüfeedega jagada."[4]

Kriitik ja kirjanik Veiko Märka võrdles sarja nõukogudeaegse propagandafilmiga "Valgus Koordis": "Kõige talumatum on sarjas vapside ülistamine. Koguni sel määral, et kui naine julgeb vapsi maha jätta (mis sellest, et vaps on tõesti talumatu iseloomuga), tabab teda kohutav karistus – hävituspataljoni liikmed vägistavad ta metsikult ning tapavad. Nii totalitaarsuse ülistus kui ka naise käsitlemine alama olendina mõjuvad 21. sajandil vaimse puudena." Madala kvaliteedi põhjuseks peab Märka riigi rahastust: "Esmapilgul tundub mõistatuslik, kuidas nii hea stsenarist kui Mihkel Ulman nii mõttetu soga kokkukeetmises osales. /---/ Nii tõestab sari taas, et võimu leivakäär saab seda paksem, mida kakofoonilisema kräunumise ta vaimule ette kirjutab. Selle tendentsi varasematest näidetest kõlbab Stalini ajale lisada Pätsi-aegne rahvuskirjanduse supivaht."[5]

Poliitik ja teatrijuht Jaak Allik on nimetanud "Tuulepealset maad" propagandistlikuks käkerdiseks, mille stsenaarium on labasuse tipp: "Lõhnab, nagu oleks kokku traageldatud filmist "Nimed marmortahvlil", "Wikmani poistest" kui ka mingisugustest Gailiti romaanidest. Puuduvad originaalsed ideed ja kogu ajalookäsitlus jääb algkooliõpiku tasemele. Tegu on äärmise, nii kunstilise kui dramaturgilise primitivismiga."[6]

Sarja kaasstsenaristi Lauri Vahtre arvates kritiseeris Allik kui kunagine kommunist filmi poliitilistel põhjustel: "Kogu see vale, mida Eesti ajaloo kohta levitati, laguneb. On loomulik, et kibeduse pärispõhjust ei saa välja öelda ja tuleb esineda argumendiga, et seriaali kunstiline tase on madal. Tüüpiline nõukogulik propagandavõte."[6]

Sarja on tunnustanud filmimees Kalle Mälberg: ""Tuulepealses" ma ei märka klassikalisi massikultuuri klišeesid. Hea ja kurja vastandamine on mõistagi kogu seriaali telg, ent siit lähevad leidlikud ja mitte triviaalsed põimingud läbi eesti rahva enda." Mälberg kiidab nii kaamerat kui ka näitlejaid: "Tuulepealset kaamerat juhtinud Kristjan-Jaak Nuudi ja Mait Mäekivi teevad korralikke, vahel lausa vapustavaid kaadreid. /---/ "Tuulepealse" "pahad" ei olegi ühemõõtmelised ideoloogilised puuslikud. Mihkel Ulman on meistrikäega välja joonistanud karakterid oma pahelise individuaalsusega."[7]

Sarja jaod[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Üheks päevaks iseseisvust" (09.10.2008)
  • "Koolipingist rindele" (16.10.2008)
  • "Sõda on sõda" (23.10.2008)
  • "Quo vadis?" (30.10.2008)
  • "Südameasjad" (06.11.2008)
  • "Armastusest ja sõprusest" (13.11.2008)
  • "Tulivesi" (21.11.2008)
  • "Vapsid" (27.11.2008)
  • "Vaikus" (05.12.2008)
  • "Mis saab?" (11.12.2008)
  • "Uppuv laev" (18.12.2008)
  • "Klaasist riik" (25.12.2008)
  • "Ei ole sõda noortele meestele" (24.02.2013)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Soomlased näevad sarja "Tuulepealne maa"". kultuur.postimees.ee. 28. november 2009. Vaadatud 17.11.2021.
  2. Alla, Hendrik (16. juuli 2010). "Läti rahvustelevisioon näitas "Tuulepealset maad"". elu24.postimees.ee. Vaadatud 17.11.2021.
  3. ""Tuulepealne maa" ilmus raamatuna". Eesti Päevaleht, 18. veebruar 2009
  4. Erik Tohvri: "Jant Vabadussõjast". Postimees, 27. oktoober 2008
  5. "Valgus tuulepealses Koordis" Eesti Päevaleht, 9. juuni 2011
  6. 6,0 6,1 Jaak Allik: ""Tuulepealne maa" on propagandahõnguline jama". Õhtuleht, 18. detsember 2008 (vaadatud 02.09.2011)
  7. Kalle Mälberg. Üle vainude valendav aur... "Tuulepealne maa" minu kujutlustekoopas. – Teater. Muusika. Kino, 2009, nr 3, lk 79–86

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]